Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 2.

*

Laupäev, 25. juuni

Taevas on pilvine.

Päev, mil laevad ei liigu ja poed on kinni.

Rohi ei kasva ja maailm on seiskunud.

Hommikustelt vanakestest tervisekõndijatelt õiget läbimetsa-otseteed täpsustanud, suundume inimvaiksesse suvehommikusse.

Isegi autod ei sõida. Oluliselt.

Ometi on meite üllatuseks avatud kohvik-pood tee ääres.

Polegi nii väljasurnud see maailm.

Tangime end ning edasi Taivassalo poole.

Veerevad rattad, kilomeetrid ja ajake.

Taivassalo keskuses lõunapikniku peame.

Ning ikka edasi Kustavi poole.

Üle saari ühendavaid sildu.

Vahepeal siiski suurema kaare teeme kui suur maantee.

Vahele jääb käsitööküla ja rahulikum sõidutee.

Käsitöökülas sepikoda, keraamikatuba ja muud põnevat.

Kustavi on küll koha nimi, kuid sadam veel veidi eemal, saarte tipus.

Kohvikus turgutust võttes möödusid meist 2 munakiivritega ratturit.

Sadamas pold telkimiskohta.

Ja kämpi me otseselt ei vajanud. Rahast ka tiba kahju ju.

Nii siis veidi tagasiteed ja lihtsalt aadressiviidata metsarajale.

Mis viis elektrijaamani, suure telemastini ja metsasihini.

Kõrgel lagedal kaljul.

See koht meile meeldib, oli otsus.

Kui Eestis on mõni vägev (haa!) rändrahn, siis enamus Soomemaast on üleni üks suur kivi.

Mille peale end mõnikord tummisemalt, teinekord õhemalt sammal ja puud end laiali laotanud.

Langenud puu näitab oma õblukest juurestikku.

Kuid ei karda raskusi pioneer!

Telk püsti samblalaigule, vaiade asemel nöörid kivikamakate ümber ja suurepäraen rahulik ööbimiskoht olemas.

Õhtusööki valmistamas.

Ning öine-hommikune koristatud platsike.

Õige matkaja sodi ega jälgi maha ei jäta!

Õhtul mööda kive rännanud, taagita ratastega veelkord sadamas hommikuks olukorda kontrollimas käidud, sai uni rahulik ja lindude laulus.

Kaelustuvi tegi uhuu-uhuu-huu.

Pühapäev, 26. juuni

Hommikul vajadused kaasasoleva veega aetud, paar tunnikest enne Ahvenamaa laeva sadamasse.

Kus avastasime avatud dushiruumi.

Ei saand jätta juhust kasutamata!

Higi-sääse-(ja-tõrje) ja tolmukihi võrra kergemad, loivasime laeva poole.

5 eurot näost (rattast) , paelake rattale ja oligi pääse Ahvenamaale.

Munakiivri-noored samuti samale laevale.

Pool tundi sõitu, siis Brändö saarestikult laevalt maha.

Aega 2 tundi ja pikkust 23 km.

Et järgmisele laevale jõuda.

Neid ei käi just sageli, kord kaks päevas.

Ahvenamaa punased teed.

Ja esimene kirik saarel, mis silma hakkas.

Saar(estik) oli pagana ilus.

Oma looduse ja tõusude-langustega.

Veisekarjale oli tehtud tunnel maantee alt läbi. Karjamaalt laudani.

Sillad ja üksikud majakesed.

Uus sadam.

Meile juba tuttavad munakiivrid oma matkaratastega.

Väike lõunaeine.

Ning siis laevale, kus enam raha ei küsitud.

Ikka rattad alla autode juurde ja ise ülesse kohvikusse.

Sõit 2,5 tundi.

Lõpuks ometi Ahvenamaa suursaarestikus, Vardös.

Kus oleksime tahtnud olla juba 2 päeva varem..

Kuid mis seal ikka.

Ahvenamaa on ilus.

Lihtsalt ilus.

Sõidad vaikselt üles-alla, vaatad kõrvale ja hing laulab.

Omi viise.

Kivi ja metsa, rootsipunaseid ehitisi, õunapuu-istandusi (mida oli palju), Sinist taevast ja sagedast vett.

Hing laulab seda kõike.

Tulevad kämpikohad. Peatume esimeses, uurime hindu ja olusid.

Kena keik, kuid siiski vaataks ka järgmist.

Teele jääb matkarada, kus lubatakse kuue erineva uskkonna matmisplatse, õigemini nende jäänukeid näidata.

(Kreeka õigeusk, vene õigeusk, katolik, luterlik, juutide ja islami oma).

Loobume siiski jalgsirännakust.

Bomersundi varemed kondame ent läbi.

Ning sinnasamma külje alla võtame ka telkimiskoha.

Ikka söök ja igaõhtused toimetused.

Kaelustuvi tegi uhuu-uhuu-huu ja saigi päev unenäoks.

*