Saaremaa rattatuur '12 2.

'
Pühapäev, 01.07

Äratus kohaselt varane.
Hoolimata, et ma alles uinusin.
Imbume vaikselt pererahva kööki kohvi ja putru tegema.
Mõni pole veel magama läinudki ja mõni teine juba varakult üleval.
Pakime telgid-kotid, laadime ratastele ja pererahvale kohane ratturite tänukummardus.
Virtsu toidupoest läbi ja sadamasse.
Ilm on sompus.
"Minge piirdest mööda, te ratastes on liiga vähe rauda, et seda tõusma panna," soovitab kassatädi lahkelt.
Ei tõuse jah.
Ootame praami.
Saabubki. Rattad seina äärde paari kummiga kinni ja üles salongi.
Lõbus on.
Kuivastus maha, positsioneerime end, laseme autoderea mööda ja hakkame vaikselt Pädaste poole kulgema.
Tee ääres peatavad meid maasikad.
Õhus on saart ja kadakaid ja merd.
Vaprad kaaslased Muhu Mäge ületamas:

Pädaste mõis.
Parki sissepääs 2 raha persooni pealt.
Otsustame selle võtta.
Pargis on mõni sildistatud pärisvana puu.
Muruplatsidel iseliiguvad väikesed murusööjad masinad.
Üks neist oli tõrvikuga kakelnud või .. amelenud?

Läbi mõisa suurte klaasakende on näha terrasil lauda katvat noormeest.
Mustade kinnastega.
Rikkusest ja suursugususest räägivad parklas olevad autod ja hoonete vahel vuravad golfikärud.

Astume sisse söögikohta ja küsime kohvi hinda Pädaste mõisas.
Joomine jääb teiseks korraks.
Heki taga on helikopteri maandumisplats.
Väga imeliku näoga meid isegi ei vaadatud. Naeratati hoopis.

Jätkame sõitu. Sobivalt keerab metsa vahelt otsetee vaid ratastele.

Inimesi ei ole, autosid ammugi mitte.
On linnud ja liblikad. Ja sääsed.
Keerame kuivemale kohale põllatee peal ja otsustame teha söögi-puhkepausi.
Oleme just maha potsatanud ja endid laiali laotanud...

.. kui võsa vahelt saabub traktor.
Mahub meist mööda kuidagimoodi.
Jätkame toitumist.
Varsti saabub mööda teed punane sõiduauto. Hüppame püsti, et teed vabastada. Proua autoroolis ootab rahulikult. Ütleb, et teadis meid siin olevat, talle olla juba helistatud. Tihe liiklus ja kiire info on Muhus!
Ja veel olid autos kaks imenummit valget samojeedi kelgukoera.
Auto möödus meist, läks eemalasuvale karjamaale.
Koerad aga tulid varsti kapates tagasi ja võitsid me südamed.
Eriti K oma :)

Peremees tuli viis oma sõbralikud koerad ära ja me jätkasime teed.
Palju kiviaedu ja ilusaid hooneid.

Rattateed pidi Muhu maalinna linnuseaseme juurest läbi ja ootamatult olimegi Väikese Väina tammil.
Saaremaale jõudnuna keerasime vasakule Tornimäele, miskohaga K-l ja M-il omad isiklikud suhted ;)
Tornimäe kirik. Uksed lahti. Astusime sisse.

Uksel meile vastu tulnud must koer jäi kuulekalt eeskotta ootama.
"Ta teab, et ei tohi sisse tulla," ütles lahke naine kirikus ja rääkis meile kiriku ajaloost, ikonostaažist ja kohalikust kogudusest. Väga lihtsalt ja huvitavalt.
Saabus Isa Toivo, kes kallist kaasat sujuvalt täiendama hakkas.
Üldse olid nad kokku terviklik paar. Üks väga armas paar.
Kuulasime huviga eesti õigeusust ja sellest, mis seal sees leida võis ja mis veel olema saaks.
Juttu jätkunuks kauemaks, kuid Tee ootas.
Enne veel poest läbi. Söögi-joogi täiendus, sest ei olnud kindel, kus ja millal järgmist poodi kohtame.

Jälle Teel.
Kanissaare bussipeatuses tegi M rattakumm plumps! Rattamantel puru ja sisekumm suurelt selle vahelt välja punnitamas kui lehmamagu. (Kummi kulumist oli Udupea märkinud juba eelmisel õhtul, kuid lootsime Kuressaarde välja jõuda, et uus mantel hankida.) Sisekumm, mis siiski terveks jäi, õhust tühjaks ja ratas alt maha. Ja mida nüüd edasi?
K oli osav ja sotsiaalne. Juhuslikult olid sõbrad just Pärnust Orissaarde suundumas ja said uue mantli. Juhuslikult elas siinsamas Kanissaares sugulane, kes sai isegi katkisele rattale oma kaubikuga järele tulla.
Juhuslikult polnud sugulastel midagi selle vastu, et nende hoovis mantlitoojaid ootame jääme. Ja isegi ööbida lubati, sest kusme sedasi vastuööd enam ikka.
Algne telkimisplaan hajus taevasse vaadates ja perenaise lahkel loal vallutasime maja koos kõigi tema hüvedega.

Tegime süüa, lobisesime niisama.
Perenaine tegi veel hariva ekskursiooni küla vahel ja mererannas.

Tagasi jõudnuna saabusid ka sõbrad rattamantliga. Mis aga miskipärast ei sobinud rattale.
Mis siis nüüd?
Perenaine lubas naabermajja vanaema kuuri alla vaadata ja naases... M-i ratta koopiaga. Ja selle tagaratas oli terve ja mitte-nii-kulunud. Vanaemale jäeti lubadus esimesel võimalusel vajaliku varandusega naasta ja ratas sõidukõlbulikuks taastada.

Õnnelike Juhuste Päev.

Läbisõit u 36 km.

*