Kõrged vaated vaadatud suundusime edasi Finströmi kiriku poole.
Kiriku ümber oli surnuaed. Mõned inimesed askeldasid haudade vahel.
Kirikuuks kandis endast kaunist luku-midagist.
Eeskotta pääsesime, edasi kuid mitte.
Nördinult tiirutasime hoone ümber.
Ühes aknaorvas oli suurim herilaspesa, mida minu silmad näinud.
Veelkord käisime ust logistamas.
Ja seekord see avanes.
Kirikus kõndis mehike, noogutas ja väljus taas.
Ju ta meite jaoks selle avaski.
Astusime sisse.
Jah, ja siis ma armusin.
Lagi ja seinad olid täis mahedavärvilisi mustreid ja ornamente.
Kantsli Püha Vaimu tuvi nägi välja kui põhjamaine papakoi.
Altarivitraaž rahulikes voogavates toonides.
Seinad seal ümber ikka sedasama muistsehõngulist maalingut täis.
Stseenid Piiblist segi kohalike sündmuste ja tõekspidamistega.
Siin-seal suisa kaljujoonislikud omapärased elukad peidetud üldise ornamentika vahele.
Seinteorvades rohkem- ja vähemmuistsed puuskulptuurid.
Sellised tegelased kirikusammastel.
Ühtlane mahe kaetus.
Laevamaketid laest rippumas.
Kõrval taas stseenike meremeeste elust.
Uhh, ma ei tahtnud sealt lahkuda!!!
No kuidas sa väljud uksest, mis selline välja näeb?
Aga igal asjal on oma aeg.
Ja aeg kiriku sisemuses olla ja tunda ajastu hõngu end paitamas sai läbi.
Istusime kirikuaia taha piknikupingile ja lubasime enesele kerge lõuna-võileibluse.
Ningsiis taas teele.
Plaan jõuda õhtuks üle vaadata ka Geta, Ahvenamaa kõrgeim kohake.
Nagu ikka, suvesoojas punakatest teedest üles ja alla.
Tuul ikka vastu.
Tuul oli kogu aeg vastu, ükskõik, mis suunas sõita.
Nüüd siis kaunis kolmikpilt meie kamba täisvarustuses sõiduratsudest.
Poe ees, mis napilt enne sulgemist me viimaseks tankimiskohaks sel päeval.
Ning siis keerasime teele, mis tippude tippu viis.
Minule ei sobi aeglased, veidi liiga suure nurga all pikad tõusud.
Ma olen sprinter selles suhtes.
Et olgu või järsem, kuid lühem.
Nii ma siis tunnistasin oma allajäämist ja susin ratast käe kõrval üles lükkama.
Kiirus oli teistega, kes usinasti sipsisid ratta seljas, umbes sama.
Mäkketõusul vaikselt juba kõrvale vaatama hakkasime, et kas magamiskoht, mis piisavalt lage telgiks ning piisavalt silma alt ära.
Noh, päris sobivat kohta ei leidnud.
Üleval Geta tipus.
Kuulsime eesti keelt.
Terve bussitäis turiste imetlesid Ahvenamaad oma kõrgeimas ilus.
Kes kuhu, millal ja kuidas.
Noh, mina eelistan iga kell oma viisi rändamiseks :)
Tuterdasime veidi mäeharjal ringi.
Vaatetorn kõrgeimas tipus.
Ning vaade sealt.
(Telkimiskohta ei paistnud.)
Laskumine.
Järgmine päev kell 11 pidi minema ainus rattapraam kogu päeva jooksul, ning sellega tahtsime edasi saada.
Selles kandis kuid poole päevateekonna kaugusel polnud ühtki kämpi, kus avalikult ööbida.
Kui ei tahaks just varahommikul kell 5 sõtkuma hakata.
Leidsime veidi sügamal teelt kõrval ühe suht sobiva kaljuplatsi.
Sadam paari km kaugusel, et jõuaks küll hommikul.
Siiski soovisime sadama enese enne üle vaadata.
Sadamas oli kai, ilus vaade, paar väikest paati, mõned autod, üks karavanauto ja rannas 2 ratturit, meite moodi elamine kaasas.
Piilusime rannahooned üle.
Esimeses oli keset majakest laud ja seinte äärtes pingid.
"Siia saame matid mahutada küll, kui hämaramaks läheb," lausus Udupea.
Jah, täitsa võimalik.
Kui need teised ratturid juba seda polnud plaaninud.
Veel veidi luurimist.
Kuivkäimla, ok.
Siis majakene, kus eri ustel eri sugude märgid.
Sees aga.. oplaa! suur riietus(?)ruum.
Betoonpõrandaga, pool sellest põrandalaudadega kaetud.
"Vot selle me võtame!"
Kõik olid nõus.
Väljas oli piknikupingike, kus valmistasime õhtusöögi.
Noored sakslased (hollandlased? miskid muud? keelt ei osanud täpselt tuvastada) kokkasid samuti vee ligidal kivil.
Ootasid samuti homset rattapraami, mis muud.
Ja siis oli veel vanapaar, kes karvanis elutses.
Noh, selle elutsemisega on vist nii, et Ahvenamaa pole nii soome, et kõik rnna.ja sadama-alad vabaks kasutamiseks oleks.
Et nagu ametlikult mitte.
Nihverdamisi.. eks kusagil pea ju olema ;)
Õhtu oli ilus.
Kõik nautisid sulnidust.
Noored lõid miski hetk, kui kohalikku rahvast enam ei liikunud, telgi üles pöösa varju.
Sellise nähtamatu.
Meie ei riskinud, liiga suur ja silmatorkav.
(Leia pildilt telk)
Päike vajus madalamale, kalad lõid suures kaares lupsu ja mõnus oli olla.
Üks hetk viisime rattad valitud ruumi betoonile, omad matis kõrvale puuplatele.
Poiss sättis end magama.
Meie tavaar oli silma alt ära.
Vanad kobisid oma karavani.
Noored istusid ja nautisid vaadet liivarannas.
Meie Udupeaga paadikail.
Ja siis tuli politseiauto.
Kõik nägijad olid rõhutatult tavalised ja igapäevased ja üldse me lihtsalt naudime siin vaadet!
Silmanurgast vaadates kaht mundrimeest, kes autost välja loivasid, veidi edasi-tagasi kõndisid, suitsetasid ja telefoniga miskit infi jagasid.
Ei, tõesti, me lihtsalt istume kail ja vee ääres ning vaatame lendkalu.
Või mis te siis mõtlesite?
Veerand tunni pärast politsei lahkus.
Läksime auto kohale.
Noorte telk sinna ei paistnud, põõsad varjasid ära.
Pealegi olid nad vaid sisetelgi püstitanud, sellise tumedakarvalise.
Suht tähelepandamatu.
Aga õhtu oli tõesti ilus ja vaikne.
Kaelustuvi oli ka meile järele jõudnud.
Kobisime katuse alla, kuulasime turvalist uhuu-uhuu-huu'd ja saigi rahuline öö.
Ja kaldalt nähtavat ERAMAA silti.
Purjemeeste kajut. 16 meest ühes ruumis.
