Naer ja tervis ja muud

Jabur ta ju on, aga minult pressib selle loo kuulmine alati vähemalt kõkutamise välja.

*
Teisipäe kõrtsus, ja ma tundsin end pagana hästi ja suisa eufooriliselt.
Laupäehommikul tulevase pulmitajaga kinos, kus naersime südamest ja häbitult.
Siis üks-kaks-kolm ja kaaslasevahetus ning sobivas kohas paraadi kiibitsema. Hullunud votugraahvid tahtsid surnuks trampida.
Ilus oli. Kurb oli vaadata pigem neid järgnevaid rühmitusi oma keelumärkide ja hüüetega. Politsei tegi head tööd.
Õhtune-öine pidu oli, nagu oli. Helge tunne on jäänud kõigest hoolimata ja just selle kõige pärast, mis oli.
Jah, olen jälle armunud!
Ja hing on nii pagana vaba ja 4 päeva pärast hakkab puhkus!
Elu on lill, täiega.

Süveöö hüljes. Paadiga Soomaal.

2 auto-paaditäit tegelasi Saarisoole, sealt retke algpunkti, sinna rippsilla juurde, misiganes koha pärisnimi oli.
Paadid vette, rahvas-kompsud sisse, suund kätte ja aerutama.
Esimene pooltund rahulik.
Teadja teab, et öösel läheb pimedaks. Ja külmaks. Ja et pimedas on sant randuda.
Kuna paatisaamisega suht kiire sai, siis teeme peatuse kaldasse.
Pooled kaldale, pooled paati kinni hoidma.
Võsa vahele hakkas veepealolijate karjeid kostma, et puu ja puu, tulge kähku!
Nu kiirendatud tempos siis hädasolijate juurde.
Puu peksab! Harry Potteri killerpuu! Siva paati ja eemale!!!
Ok, saamegi siis kaldast lahti ja eemale.
Mis juhtus?
Peatuskohal kasvas õunapuu. Paksult täis väikseid õunu. Ja kui miski rabin või tuuleke, siis hakkas neid seal rahena alla tulema.
Põhjus paanikaks.
Edasi jõe peal olid terved parved õunu ringi ujumas ja oksarisu taha kogunemas.
Nüüd hakkas minema niiskeks, külmaks ja pimedaks.
Riided selga, mis muud.
Udu tõusmas jõelt.
Ritsikatesirin.
Kas lind või nahkhiir hääletuna üle liikumas?
Lind.
Kuna sõudja seljaga sõidusuunas, siis silmside vastasistujaga ja mäng vasakule (siis pidi vasaku aeruga tõmbama), paremale ja otse. Omas pöördvõrdelises loogikas see just nii töötaski. Paat läks vasemale vasakuga tõmmates.
Laial rahulikul jõel polnud probleemi.
Paar kitsaskohtagi sai aeru lahtilükkamistokina kasutades läbitud.
Erinevalt kanuust vajab paat aeruga lahmimiseks ruumi.
Aga eks harjub ja õpib.
Möödasõidetud hoonetest kostub laupäevaõhtust melu.
Elämä on laiffi! röögib üks kitarristunud noorsand juba eemalt. Muid sõnu ega tuure ei paista ta teadvat.
Varsti ilmuvad esimesed tähed ja on raske näha, kummalt poolt eesolevat puhmast läheb lai vesi.
Paadininas istuja on moondunud taevassevaatavaks sissepakitud käilakujuks, ahtrisolija kohandub paadi anatoomiliste iseärasusetega ja tahab süüa, 2 keskmist vahelduvad juhatajast aerutajaks.
Miski hetk aitab vaid taskulamp eraldamaks kallast veest.
Tähti paljuneb, selged, suured ja madalad mustrid.
Kuu. Täispoolik, kuid särav, madal ja suur.
Augustitaevas.
Langevad tähed. Kolme nägin.
Vaikne.
Aerusolin.
Vasakule, otse.
Udu on kolinud jõelt kallaste kohale.
Kivile otsa (no ei näe!).
Veidi pusimist ja lahti.
Tähed.
Kuu viskab puude vahelt tulles tugevat valgust, siis hääbub jälle võsa taha.
Kuuvalge vesi niriseb aerulabalt musta vette...
Taevavalgusesse kaldal tekivad siluetid.
Hobused.
Liiguvad, hirnuvad.
Pimedas, udus.
Miski krabin kaldas, robin lausa.
Aerud veest välja, kuulatus, taskulamp.
Valgusvihku ilmub suur valge tähniline hobune.
Siil udus oma naturaalseimal kujul.
Selja taga tal veel paar isendit.
Krõmpsutavad veepiiril mahlakaid taimi.
Hirnuvad, peeretavad, lähevad edasi.
Nii ka meie (hirnumine välja arvata).
Teine paat on kuuldekaugusel, näha vaevuaimatava musta laiguna.
Kui just kuuvalguses valgena ei paista.
Vaikus, aerusolin, kaldaudu, tähevalgus, Kuu intensiivsed sähvatused.
Kui Kuu otse ees, on vaja silmi käega varjata, et näha eesolevaid oletatavaid takistusi.
Keerame vasakule. Koos jõega.
Nüüd Kuu selja taga ja valgustab sobivalt tulevikku.
Siiski piisavalt hämar, et mitte märgata üht veealust kivi.
Ja sinna otsa me jäime.
10 minutit pusimist aeruga igast servast tõmmates ja tõugates, siis aga teine paat appi hüütud.
Polnud ju mingit lusti suht sügavasse (üle põlve või puusagi) vette öösel tuterdama ja paati lükkama minna.
Teine paat tuleb, haarab paadininast ja tõmbabki meid kivilt ära.
Kivil istus väike konn...
(Selle laulukese lõpu tänapäeva nooruse varianti ma polnudki veel kuulnud...)
Tunnid lähevad.
Hakkab vaikselt juba heledaks minema taeva altservast.
Seal on kosk, sealt lähme ükshaaval läbi, juhendab teine paatkond.
Ja siis me vaatama, kuidas nad kivide otsas istuvad.
Ja siis me näeme, kuidas nad võiduhõikega teisel pool kividest lõksu on.
Mis siis ikka, eks teeme ära!
Esimene raks ebaõnnestub.
Saame lahti ja tagasi.
Nii, nüüd on vaja hästipakitud isikud ümber pakkida.
Raskus tahaotsa, hoog sisse ja...
Kolks, kolks vastu kive ja tsupsti läbi!
Osavad!
Hakkab tasapisi valgenema.
Ja järsku olemegi kohal.
Paadid kaldasse, inimesed-kodinad välja, päästevestid majja ja ongi kõik.

Raba jääb teiseks korraks.

Uni murrab, ka juhti.
Päike hakkab tõusma.
Jänes, põder, haugas.
Lademetes toonekurgi.
Magavad lehmad.
Bensukas kohviabiga.
Kodus.

Sa oled õnnelik inimene?

"Sa oled õnnelik inimene, Sul on olnud... Sul on... Sul pole kunagi olnud... Sa oled tundnud.... näinud... kogenud... Sa ei tea... "
Kust tead Sina mulle öelda, olen ma sellest õnnelik või mitte, et ma olen selline, nagu olen?
Et minu, minu PÄRIS õnn ja õnnelikkus sõltub neist asjadest, mille puudumine/olemine Sind mitteõnnelikuks teeb?
Sageli kihvatab, kui kuulen jälle: "Sina oled õnnelik, Sul on/pole nii... nagu minul ja mitmel teisel".
Ok, on/ei ole, ja siis?
Peaks see teadmine mind PÄRISELT õnnelikuks tegema?
Krdi lihtne oleks olla permanentselt õnnelik, kui seda annaks seesama teadmine, et keegi PEAB Sind õnnelikuks mingile endale teadaolevatel põhjustel.
Eksole, oma tunded ju pole olulised.

Sry, inimesed.
Jätke minu õnn mu oma otsustada.

P.S. Ei midagi konkreetset.

Loomade hooldekodu

Ma küll arvan, et see pole uus idee.
Kuid kas on kusagil koht, kuhu oma surevad-vanad koduloomad hooldada võiks viia?
No et käiks neid nagu vaatamas ja ootaks seda Ühte Telefonikõnet?
No nagu inimestegagi tehakse?
Oma tagajalgadest halvatud koera, kes sul vanadusnõtruses muidu terve maja täis roojab, kuid siiski saba liputab su tulles ning truude silmadega otsa vaatab, annaks lihtsalt teenustasu eest kuhugi hooldada. Olla.
Võtmata endale tapmisotsust.
Lastes loomal minna omaenda teed, ise seda pealt nägemata iga hetk.
Sest on ju üks asi näha looma surmahetke, teine asi ta aeglast suremist ja hääbumist päevast päeva.
Inimesest ma praegu ei räägi.
Räägin loomast.

No lihtsalt mõte selline.
Et kui on juba loomade hotellid ja surnuaiad, siis miks mitte ka see?
Huvitav, kas oleks soovijaid sellele teenusele?

Kuidas veeta õhtut

Ehk 1,5 tunnine film 4 tunniga.

Sooh, jõuad koju, viskad ihuriided ning enese vee alt läbi (palav ju, urr küll) ja sätitad end arvuti ette.
Valid välja filmi.
Kerge, komöödilise, jubanähtud.
Asetad masinasse.
Tõstad poest toodu välja.
Soojakartlikud ja mittekohevajaminevad külmakappi.
Korrastad kodulooma elamise. Sügad teda ja annad jupi hakkliha.
Istus, paned filmi käima.
Kell on u 18.
Vaatad oma 20 minutit.
Aeg söök kõrvale vaarima panna.
Igaks juhuks pilk kõigele vajaminevale ja avastad, et üks kindel komponent on täiesti otsakorral. Nii ei saa.
Kui oled juba laia kaarega koju tulles hakkliha ja muud hankinud, ei saa ju lasanjet vaid vastavate üsnavajalike plaatide puudumise pärast tegemata jätta.
Kirumisega õueriided selga ja lähimasse suurde poodi.
Seal, just seal on õige sort lasanjeplaadikesi.
Oi, järjekorrad!
Ma pole ainuke närviline.
Näh, saigi pea pooltunnikesega hakkama.
Nahka jahutades ekraani ette taas filmi vaatama.
Teatud-nähtud üliigavas kaksminutis kööki kastet tegema.
Ja edasi iga 10 minuti takka filmi pausile pannes midagi tükeldama ja lisama.
Kui asi ahjus, on filmist pool vaadatud.
Nüüd saab rahus pea veel 20 minutit ekraani jõllitada.
Sooh, söök valmis. Kaussi jahtuma.
Näh, telkust tuleb just põnev dokumentaalsaade.
Vintispäi tööl.
Nujahh, väike mõtiskelu antud teemal.
Ok, saade läbi, film ekraanil ootel.
Veel veidi filmi.
MSN ärkas.
Miski 20 minuti jooksul 2 minutit filmi ja paar minutit MSN-i vestlust. Vastavalt kastide värvusvahetuskiirusele.
Ok, jutud räägitud, kõht täis, ja saabubki õnnelik finaal me filmilool.
Kell on 22.

P.S. Mõnikord on vaja neid mõtetuid tühjategemise õhtuid.
Olla iseenesega, omas kookonis.
Vahtida ajatult seina, ühte punkti või aknast välja.
Eks ole see pigem vaade enesesse, oma minevikku ja soovidesse.
Oma Pärisminasse.

Miskit on õhus

Viisin dokumendid sisse. Kooli. Ja üldse mitte sinna, kus võiks loogiliselt jätkata. Tahtmata ära sõnuda enne selgesõnalist sissesaamist. Hetkel on tiba uhke tunne ka.
Sulaselge masohhism on see õppimine.

Homsest folkeerun.

Sinna ja tagasi. Rattaga

Et vahelduse mõttes siis rattaga.
Hüljes rattal.

Et kõik (, no vähemalt osa,) ausalt ära rääkida, siis sai lugu alguse sellest artiklist.

(Kui selgemalt tahad näha, ürita pildile klikata või nii.)

Hommikul rongiga Riisiperre. Sinna lõppeb raudne tee.
Rattad maha. Vabadus!
Kohalik pood likvideeritud.
Nissi kiriku ümber luusima.
Poes pisut süüa tee peale nii igaks juhuks ja teele siis.

Et siis päris algusest. Selja taha jääb piirdega järsult lõppev rööbastee, vahele asfalt ja edasi uus rattatee. Riisipere - Haapsalu. Haapsalu - Riisipere.

Rõemsalt teele.
Eksju, meil pole kiiret? Keerame ikka igale poole sisse, nii vahelduse mõttes, eks?
Jahh, loomulikult!

Esimesed kilomeetrid. Läheb aega harjumaks, et laadungiga ratas on teise kaaluga kui vaid enda ihu kandev. Läheb aega harjumaks, et autode ja inimestega ning nende ootamatustega ei pea arvestama. Läheb aega harjumaks, et on suvi, on ajatus, on tee.

Miski aja pärast Turba. Tiirutame majade vahel ühel ja teisel pool rattateed.
Ehh, ei midagi huvitavat. Tagasi teele.
Teed ilmestamas riietumispausid (külm ja soe vahetusid sellise kiiruse ja intensiivsusega, et sai üsna mitu kehakatete kombinatsiooni läbi proovitud), paar kaunist looduslikku vaatamisväärsust ja entusiasm.

Ristumine peateega ja pirukaputka selle päeva ainsad 2 saiakest kaasa haaratud.
Edasi.
Ees sirge tee, taga sirge tee, kahel pool kõrge võsa.
Peatus. Teeäärsele puuvirnale pirukaid nahistama.
Mõnus on olla!


Risti. Üle 20 kilti teest on läbi. Poest vein joogipudelisse.
Küüditatute mälestusmärk.
Raudrööpad kõrgusse ristina.
Kõigile, keda siin jaamas rongi pandi.
Kõrval kuiv teave, kust ja kuipalju. Nimed.
Ja ikka takkajärgi küsimus, et MIKS?
Miks naised ja lapsed, miks mehed, miks vanad ja väetid?

Ristist edasi ilmuvad teeäärde kilomeetripostid.
32 kilomeetrit Haapsaluni.
Mis siis ikka. Edasi!
Veinilonksud ja peas ketravad viisijupid. Isiklik raadio on hea asi, mis?
Mõned jutukatked omavahel.
Mõned peatused tundmaks, et elu on ilus ja seda peab täiega nautima.

Auto möödumas. Tigedus.
Krt, rattatee ja et mida krdit?
Jube mõnus on jah miskites roobastes jälle ukerdama hakata!
Hüljatud maja.
Ja sellistest mina niilihtsalt ei möödu, ikka nina sisse.
Uksed lahti ja aknad puru, nagu ikka.
Ma ei mõista inimeste vaenu tervete klaaside vastu, ei mõista.
Nagu mahajäetud maja ikka. Kunagi suur elamine olnud, nüüd kolmeks köök+toaliseks korteriks jagatud. Terved sööginõud ja lõhutud ahjud.
Ja joomajärgsed taarad, märgid ööbimistest ja no nagu ikka.
Ja klaasikillud jalge all.
Mis sunnib inimesi asustatusest nii kaugele lagastama?

Veidi edasi seesama auto, mis uhkelt meist ennist mööda tuhises.
Kuid armatuuril miski luba, mis tõendab tema õigust jalgrattateel sõita.
Kuid see maja, mille ees ta peatus...
Ma tundsin selle ära.
Ma tundsin ta ära.
Kuid selle loo räägin ma teine kord.

Ja edasi on tee. On lihtsalt tee ja ligihiiliv väsimus.
Kilomeetrite lugemine. Söögikohaks sobiva paiga otsimine.
Lõppeks otsus, et Haapsalus sööme.
Paliverest alates kaob igasugune ülevaade, kus me asume.
Visadus kannab vilja ja siis ühel hetkel, kuskil võsas, saigi tee otsa.
Lihtsalt.
Edasi oln liiprid.
Kõik. Ei viita, ei juhiseid.
Inimesed ikka abiks. Annavad nõu ja puha. Olgu või vale ;)

Linna me jõuame.
Väliterrass. Kebab.
Esimese hooga hea, mida suutäis edasi, seda soolasemaks muutus.
Õlu läks kui kerisele.
No igatahes miskit kõhus, aeg magamiskoht otsida.
Mere äärde. Sinna ranna taha.
Tühjaksjäetud hooned.
Ja taas klaasikillud. Ohtralt klaasikilde.
Ikka nii ohtralt, et tundus tark ratast käekõrval vedada, talda tunginud tükke eemaldada ja palvetada, et rattakummid terveks jääks.
Koht ilus, vaid miskid autod aeg-ajalt ringi tiirutavad.


Jonn tabab. Seekord mind.
Mulle on üsna vastukäivad asustatud paigad.
Kuid me saame hakkama, vaikselt ja rahulikult, sest väsinud ju mõlemad.
Siin on lõpp, siin on ilus, siia me jääme, on lõpuks otsus mõlemaid rahuldav.

Koht on ilus. Meri, luiged, mööduvad jahid, kaatrid.
Mõned korrad sõidavad autod telgi taha, kuid keeravad tagasi.
Tuul ei olegi nii tugev, kui karta.
Priimusel tee ja väike õhtueine.

Jalutuskäik lähedalasuvates jaburates ja sürrides klaasidelagetates ja rüüstatud tööstushoonetes. Saal tühi, vaid põrand kaetud ruumi ulatuses väikeste konservisiltidega. Sprotid õlis.

Uni tuleb kärmelt. Mõnele vähemalt.

Ümberringi linnud. Kajakad, luiged, haned, miskid veel.
Lobisemist pea öö läbi neil. Pojad ju pubekajärgus pea kõigil.

Hommikul ärkame rabistamise peale. Keegi kui koputaks telgi uksele. Siis paitab katusel linnu vari. Hakkab teine mööda vaia allapoole liikuma, kuni libastub. Lendab taas tipule. Üritab teiselt poolt. Gravitatsioon võidab taas.
Naljakas on ta.

Aga hommik on ilus.
Täpselt selline, nagu üks õnnelik hommik olema peab. Soe, valge, rahulik, väljapuhanud, täis tegutsemistahet ja samas rambelt rahulolev ka mittemidagitegemisega.
Lesime, kuni telgis läheb liialt lämmiks ja linnas on kohvikute uksed juba valla.
Tasapisi asjad kokku ja (ikka ratas käekõrval, klaasikillud ju, frakk, maivõi!) linna poole.
Ma arvan, et leidsime armsaima. Müüriääre (võimidagi sarnast) kohvik. Vaikne jatsumuusika, välilauad.
Tellitut ootama peab kaua. Ja mõni on kannatamatu loomuga ;)
Aga kui saabub, mis saabub, siis on see hea.
Kiluvõileib on meistriteos!
Ja kohvi läheb täpselt õigesse auku. 2 tassi kohe.
Kokkuvõttes jääme rahule.
Usaldades kaaslase sisetunnet jõuame seekord otse rattateeni! ( Kui kokku saavad 2 topograafilist idiooti, siis on selline asi pigem reegel kui erand miskipärast ;)).

Ja nüüd algab väntamine.
Ma ei ütleks, et umbes 60 kilti mul igapäevane norm oleks.
Seega olen valmis milleks iganes.
Uus mäng, mil nimeks Pane Oma Spidomeeter Täpseks.
Avastame, et kahe kilomeetripostivaheline tee kajastub rattal asuvatel mõõdikutel erinevalt. Nii omavahel erinevalt kui ka erinevaid postivahesid mõõtes. Järgnev tunnike ongi sujuvalt sisustatud paikasättimisega. Siiski aparaadikeste, mitte kilomeetripostide ;)
Sest, olgem ausad, tee ise on igav.
Esimene päev oli põnevus, et EHK tuleb varsti midagi.
Sama teed tagasi sõites on tõde end paljastanud.
Sirge tee ees, sirge taga, võsa mõlemal pool miskitki vaadet varjamas.

Aga, tead, ka koos vaikida on hea. Sa tead!

Miski hetk tundub, et tulles olid kohad, mida tagasi minnes enam ei leia.
Nagunii on nad siin midagi muutnud ja tegelikult liigume paralleelmaailmas, kus öö jooksul kaovad asjad. Suured asjad.
Ja teed on nad ka pikendanud. Ja paradoksaalselt läheb see tee mõlematpidi ainult ülesmäge ja vastutuult!
Selge vandenõu, ma ütlen!
Ristis on tunne, et eine on hea ja jalad on kanged.
Ja päike võtab ootamatult intensiivselt.

Ülla-ülla! Siiski on olemas eilne pirukaputka (loomulikult hirmus vale koha peal ja saiakesi õigeid pole seal enam ka) ja ka peatee alles. Ühe kauni vaatekoha siiski kaotasime. Miskid salajased jõud ikka liiguvad turbarabas, kindel see.

Riisipere jõudis kohale oodatust-kardetust varem.
See oli meeldiv üllatus.
Mitte, et nüüd jaksanud poleks, eksole.
Rongini oli natu aega.
Istusime (kujuta ette, saad jalgu sirutada ja istuda lamedal pinnal, ei sadulas!), kohanesime viisakate oludega, kebisime rongi ja siin lõppebki rattaretkelugu.

Mis ma teile siis soovitaksin.
See on kena lõpuviitmisvõimalus.
See on hea trenn.
See on hea liikumis+mediteerimisvõimalus, mistõttu ma pole kindel, et ma seda ei korda.
Igatahes on ta nüüd tehtud!
Ja kahetsust pole grammigi.

Mitmesegast

"Pettu kristlastes, aga mitte Kristuses"
Nii kinnitasin endale kunagi.
Ideed oma olemuselt on ilusad, inimesed on, nagu on.



Mingi hetk on tunne, et nüüd aitab.
Töö. Inimesed. Eks ole ükskõiksus läbipõlemise märk?
Või lihtsalt. Ma ei tea.
Ma pole kunagi tahtnud töötada inimestega, suhelda.
Ja olen seda enamuse ajast teinud.

Isiklikud suhtlemised.
Leiad tegevuse. Meelepärase. Hülgad vanad rajad ja teod. Osaliselt. Harvemini kohtudes, lootes, et teised sama õnnelikud oma tegemistes kui Sa ise.
Ja mingi hetk ongi.
Mingi järgmine hetk polegi Sind vaja.
Ning siis on 1 väike hetk, mil tunned end vajatuna.
Sind ei vajatagi.



Taas loobumine, vabaks andmine. Oma mõtetes.
"Ta on alati olnud, ja nüüd teda enam pole," halas Mattias Kolu-Per'i surres.
Mõnikord on nii, et mõistuses on kõik paigas, südagi ei saa enam haiget, aga kusagil on miski nurk, mis kinni peab ja omaks, endassepuutuvaks loeb.

Lapsena õpib rääkima, hiljem peab õppima vaikima.
See käib kõige kohta.
Võib vaikida, võib tunda.
Võib samaaegselt.

Hingesegaselt siis.
Kuid siiski omas mullis õnnelik olles.

(Selgitusena. Antud traumad pildil on tingitud jalratta ja ihu kokkupõrkest. Juhtub. Tegu pole miski suunatud vägivallatusega, vaid lihtsa õnnetusega.)

Juulikuised hülged. Paadiga Pirital.

No ei olnud Mikid ja ei läinud merele, vaid vastassuunas.
5 + 3.
5 inimest ja 3liitrine vein.
Kiiret ei olnud.
Pardid olid. Nägid saiamaiad välja.
Aeruhoidja loopis neid kaerahelvestega.
Saiamaias väljanägemine asendus üdini solvunud ja etteheitva väljanägemisega.
Pisised pardid on karvased.

Mõni tee on ummiktee, ka jõetee.
Vahelduseks kalamehed, teised veeliiklejad ja ujujad. Kaldal jooksjad.
Ja üks imepisike kummipaadike, millel aer pidevalt ära lagunes. Kuidas keegi töölt koju liikleb, eksole :)
Kui liiga kiviseks läks, keerasime tagasi.
Pirita kloostrit piirava võrkaia taga miskid esinejad keskaegsetes kostüümides. Midagi seal toimus.
Paat otsapidi kaldasse ja soovijad ujuma. Kes riietuses, kes puhta ilma.
Tasapisi tagasi lähtekohta.
Siuke mõnus õhtuke.

07-07-07. Hommik

Algab päev. Ringi liiguvad hilised pidutsejad ja varased koristajad. Ja päike tõuseb...

Meres kasvavad luiged ja kivid.

Kohati hoitakse loodust puuris, aia taga. Inimeste eest varjul.


Kuid päiksesse sirutumast ei piirata saa ükski tara.

Ja nii kaunil sümboolsel ajal, kui 07-07-07 kell 07:07 mõtlen ma Sulle. Ja servapidi kõigile, kes soojana mu maailma kinnitunud on.
Mingu teil hästi, mis muud!

7 tõsiasja, mida mina tahan teile avaldada

Ära märgituna Tiia ja Valgusekandja poolt (vähemasti). Teema, et avalda 7 fakti endast ning nõua sama oma seitsmelt sõbralt.
Vaieldamatud tõsiasjad, mis mu senises elus aset on leidnud:

1. Olen kõndinud puust risti ja seltskonnaga läbi teekonna Tallinna Raekoja plats - Risti - Lihula - Pärnu - Ainaž.

2. Olen ristitud ja leeritatud.

3. Olnud söömata 9 päeva ning ärkvel u 50 tundi järjest. Seda kõike oma vabal valikul.

4. Saanud oma elu esimese palga 8-aastaselt. Rohimise eest. 11 rubla. Ja ostsin selle eest oma esimese käekella.

5. Kannan enamasti nuga kaasas.

6. Pole kunagi pead punaseks värvinud, heleblond ja tumemust on järsult vahetunud korda paar. Loomult blond, tänan küsimast.

7. Toitun ebatervislikult, aga mõnuga.

Sellesama edasisaatmisega nüüd selline lugu, et pooled mõttenimekirjas olijad on üleskutse juba saanud ning suurel osal armsatest pole mulle teadaolevat blogi. Aga kirjutage mulle kiri :)
Kettkirjad pole enamasti ka minu rida.
Aga üldiselt - on, nagu on!

Loomamõtelus

Hundipüha

Ma ei tea, miks enamus peab hundi silitamist kuidagi teoks ja väärtuseks.
Selleks, et tunnetada inimese ühtsust ürgsega, pole ju vaja endal lasta kätt otsast ära järada.
Hunt, loom metsast, ei mõista ju nii, selles koodis, kui me talle mõtteid pähe surume.
Ja ehk on libahundi kaval nõks leivaga nugagi haarata katse meid relvituks teha.
Hunt on hunt.

X says:
aga mis siis kui hunt ei hammustagi?
Steppenwolf says:
hmmm....
Steppenwolf says:
ja põder metsas laseb end rahus sarvede vahelt sügada ja karu lööb patsu ja poseerib Sinuga koos rate jaoks?
X says:
jh, see on minu maailmapildile täitsa sarnane
X says:
inimesed on ilusad ja head
X says:
loomad kah
Steppenwolf says:
jah, ja jänesed-karvakerad hõõruvad end jalge vastu nagu kassid
Steppenwolf says:
krt, mul tekiks küll marutõbihirm sellisel juhul
Steppenwolf says:
tuleb oravake, ühelt poolt, murrab jõuliselt pähkli pooleks ja ulatab jaapani-naeratusega ühe pooltest Sinu poole...
X says:
sellepärast sa oledki nii vanaks elanud. terve mõistus. alalhoiuinstinkt, midagi taolist
Steppenwolf says:
skungid teevad kujundujumist...

P.S. Tegelt ka Hesse sündimisepäev, lisaks kõigile muudele armsatele :)

Kääksud

Vastu tulles delegeeringule. Minu kiiksud.
Niipalju kui ise märkan või kõrvaltöelduna omaks tunnistanud.
Sest tegelikult olen ma ju perfektne.

Toidutegemine
* Oma armsate tiblade ja muiduimelike hirmuks ikka kruupe ja pekki. Ja sibulat.
* Peamised maitseained Vegeta ja sidrunipipar. Enamasti nendega piirdungi.
* Kui teha, siis ikka palju. Põhjendamatult enamasti.
* Kõiksugu riistad ja vahendid võib vabalt tagasi panna ja ära pesta ka toiduvalmimise protsessi käigus. Jooksvalt.
* Mulle ei meeldi süüa ainult söögilaua ääres. Iga muu koht on sama sobiv. Enamasti sobivamgi.

Majapidamine
* Maja peab ennast enamasti ise.
* Asjadel on nende koht ja neis kohtades peavad olema vastavad asjad.
* Jooksurada peab vaba olema igasugustest takistustest.
* Mustad nõud kraanikausis on lubatud vaid vähest aega ja väikeses koguses korraga.
* Triikraud ja tolmulapp EI OLE mu sõbrad.
* Koduloomale on lubamatult palju lubatud. (Aga mis ta siis on niiii armas?)
* Ma pean teadma, mis toimub. (Kui Sa jood ära mu viimase kohvi ja suhkru, siis ÜTLE, palun, ma tean koju tulles uue paki tuua).

Isiklikud nihked (no nagu need eelmised ebaisiklikud oleksid...)
* Kalduvus paanikaks. Mõnikord. Põhjendamatult. Aga ainult mõnikord põhjendamatult.
* Kui uni, siis magan. Miks mitte keset päeva?
* Meeldib olla piisavalt informeeritud ja varustatud. Roti värk.
* Kalduvus pigem mitte teha kui teha. Ja mõnikord oma vormikat nina kohatult toppimiseks kasutada. Aga ma arenen.
* On olemas õueriided ja koduriided. Ja ei mingeid tuhvleid. Villaseid sokke see eest kõigile ja kirssidega, kui vaja.

Ja kui juba läks, siis delegeeriks: Ada Ruu (erilise huviga) ja Kriips võiksid toru tõsta ja end paljastada.
Aga ikka lugu pidades.

Tartu - ohtra jaura linn

Üks kaunis inimene kutsus, mitut toredat, uut ja vana, kohtasin.
Kummaline. Politsei jätab mind külmaks.
Õhtu hommikuks saamine taas.
Joodiku pisarad.
Päris ja häiriv.
See, mis sõnade taga ja see, mida ka ohtrate sõnadega ei ehita.
Mobiil on saadanast.
Tartu on tartu on trtu.
Harjutused iseseisvaks eluks on ikka samad.

P.S. Kristjan Jaak liigub. Endiselt.

Vahepala. Ajatult

Tule, heida mu kõrvale ja hülga aeg.
Tule, vaatame koos taevasse ja ma jutustan Sind ära.
Tule, võta mu käsi padjaks kukla alla ja kuula end lugudesse.
Langeta laud ja peleta vajadused.
Kuni tunned mu vestete lõhna, end kaotad nägemustesse, mis vormitud sõnadest.
Kuni tiivutult lendad, keha kaalutu.
Kuni hetkega võidad ajad ja aastad.
Tule, ma viin Su ära.
Natukeseks
Ki

All you need is love

Suudlevad vanurid.
Kortsus kuivad huuled.
Seks kortsund nahkade vahel.
Sama noore ja vana vahel.
Mehed suudlemas.
Naised suudlemas.
Rassidevaheline.
Negriid asiaati.
Europiid mulatti.
Kääbus ratastoollast.


Inimeseks määratlemine käib miskite kriteeriumite järgi.
Või mitte?

Kõike võib tuletada seksini, puhta ettekujutletava suguühteni misiganes kujul. Misiganes tegevus seksuaalset naudingut pakub.
Vaataja näeb oma rikutuse tasemel.
Kes näeb taha, tundeid, kes vaid jälkust.
Oma mõtetes. Nähes MIDAGI.
On taunitavaid ja mitte asju.

Mind näiteks häirivad pesud ja pepuvahed püksivärvlist poole meetri jagu kõrgemal kõigile paistmas.
No vägivaldselt pannakse mind teise püksi piiluma.

Küllap on kõiges silmale talumatuses süüdi kasvatus ja kogemus ja tolerants ja harjumus.
On palju erinevaid.
Kõiki ei taha näha.
Aga nähes mõista ja edasi minna on ometi võimalik, mis?

Ja veel.
Terves kehas terve vaim.
Et laps oleks terve. Vähemalt väliselt.
Sisemised vead löövad hiljem välja.
Kuid mõte töötab ikka läbi silma.
Väliselt kenad, seest nihkes on kiiksuga, väliselt nihkes, kuid seest terved on värdjad.

Ma olen õnnelik oma kiiksuga ja värdjatest tuttavate ja sõprade pärast!
Sest nemad on mind laiendanud.
Võtmata andnud.
Mõistmist.

Kино sõnadega

День как день, только ты почему-то грустишь.
И вокруг все поют, только ты один молчишь.
Потерял аппетит и не хочешь сходить в кино.
Ты идешь в магазин, чтобы купить вино.

Солнце светит, и растет трава,
Но тебе она не нужна.
Все не так, и все не то,
Когда твоя девушка больна,
Когда больна...

Ты идешь в магазин, головою поник,
Как будто иссяк чистый горный родник.
Она где-то лежит, ест мед и пьет аспирин,
И вот ты идешь на вечеринку один.

Солнце светит, и растет трава,
Но тебе она не нужна.
Все не так, и все не то,
Когда твоя девушка больна,
Когда больна...

Ja sellest hoolimata olid need kaunimad tunnid mu tänases päevas.

Olla läheduses. Olla. Lähedal. Puudutada. Näha. Tunda. Olla.

Koputa ja astu sisse, lahkelt lahti tehakse...

Kui ma kuulsin, et sisenenud nooruslik proua on küsitleja, ütlesin ei.
Kuid siis vaatas ta nii haledalt, et kahju hakkas.
Olen kergesti mõjutatav.
Kutsusin ta sisse.
Kas remont? küsis ta.
Ei, ma elangi sedasi, vastasin.
Tänapäeva küsitlejad kasutavad läpakaid vastuste sisestamiseks.
Küsimusi oli palju, kuid juhtumisi enamus minu teemast. Vahepeal valgustasin ka küsitlejat.
Ja Euroopa Liidust ei tea ma ikka üldse eriti, eksole.
Äsjavalminud söök jahtus.
Kohati suunas tädike üsna osavasti vastuseid. Ehk oli ta pedagoog olnud kunagi...
Aga ma ei lasknud end suunata.
Igatahes tänane heategu tehtud, tädikesel linnuke kirjas ja ma võin ju järgmine kord ikka enne sisselaskmist uurida, kes ukse taga, eksju?
Roosa pastaka sain :)

Vanad head ajad Vol.2

Kaks nädalat enne seda ülesastumist väitis Truba Kodulinna majas kontserdil, et laul just-just valmis.
Jah, Mätas.
Olid ajad...

Suvepäevad

Asutuse suvepäevad Pärnumaal Jõekääru kämpingus.
Jäi küll vaba kämpingukoht, kuid siiski lõin oma telk-kuudi üles ja urisesin selle ukse ees nagu buldog (kolleegi kommentaar).
Oma ülelaua-koleegaga jätkus juttu hommikust hilisööni. Nagu poleks enne mahti olnud rääkidagi.
Õhtuks hakkas ta mind Rotikeseks kutsuma. Mille vastu mul iseenesest midagi pole ;).
Karaokest võib sõltuvusse jääda, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Väike promill muidugi soodustab seda.
"Ja nüüd hakkan ma laulma", ütlesin õhtu ööks üleminekul nagu hunt ukraina muinasjutu multikas "Elas kord peni".
Ja hakkasingi.
Aga ainult natukene, eksole.
Kanuutamine minu moodi käib ikka kaldast kaldasse jõe laiusest sõltumata.
Ja liialt päikest on ikka liiast.
Igatahes võeti mind põiklemata tagasisõitvasse autosse.
Ju ma siis midagi NII hullu ei teinud.
Ise rahul.