Ida-Viru ja veidi seeni vol 2

Edasi pikki merekallast. Et kui juba siiakanti satutud, siis vaataks korraga kõik üle, mis vaatamisväärt.


Killuke Ontika paekallast. Kallas järsk, veidi ka tuult ja minul allakukkumishirm. Seega eriti julgelt üleääre ei küünitanud.
Alla on visatud terve prügimägi. Mida kõike ei paista!

Aga aeg veereb õhtu suunas ja kõht nõuab oma. Väike peatus Jõhvi bensukas. Üheaegselt tuiskavad platsil kastitäis sõdurpoisse ja rahvariietes naised...
Poisid mundrites hansapangast raha nõutamas, rikkamad poekeses pudi-padi ostmas ja kohapeal näsimas. 4 minutit! hõikab üks munder ukselt. Järjekord niheleb. Lõpuks on kõik oma osa saanud ja autotäis lahkub.

Suund edasi ehk siis tagasi pääliina poole.
Märkab mägesid.
Kukruse tuhamäe otsa tee ääres ronime.
"Põlevkivi ehk kukersiit on oma teise nime saanudki sellest, et avastati kohas minega Kukruse. Oli mees leitud kivid kerisekivideks pannud..." jutustab Teadja.

"Eristamaks Eesti põlevkivi teistest maailma põlevkividest nimetatakse seda kukersiidiks. Nimi tuleneb Kukruse mõisa saksakeelsest nimest Kuckers", teab Neti.
Maantee äärsed karjatuskohad lehmade all näevad välja kui sõjaväelised õppeväljakud ohtrate kaevikutega.
Sissevajunud kaevandused, teab Teadja nukralt.

Ilus oled, isamaa, kui Sind kõrgelt vaadata.
Taamal paistab Estonia kaevandus. Meie elekter.
Kukruse mägi lehkab endiselt.
Kunagine hõõguv tuhk jätkas oma lõõmamist ja miilamist aastaid.

Ja viimane peatus tagasiteel - Baltimaade kõrgeim tehismägi, ütleb teeviit.
Suur, must ja tehislik.

Paar kõrgemat mäekest ka kõrval. Ühe otsa täitsa ronitav tee.
Loomulikult peab ka sinna üles saama!
Olen vist ainus eestimaalane, kes pole Suure-Munamäe tippu jõudnud.
Aga ka see antud Kohtla-Järve küljealune rohelisekskasvanud tuhamägi annab ümbritsevast üsna lennuka ülevaate.
Tööstushingus. Ilus loodus ja lagunenud tootmishooned.
Linnad, kus aeg näib olevat aeglasem kui mõneski mujal.

Tagasisõites on raadios kuuldemäng.
Jõhvi Joosepi seiklused. Pioneeriaeg ja satiir.
Kuidagi väga asjakohane. Mäletan, mäletan, miks ma ei mäleta...
Taevas näitab end taas sajas erinevas ilus.
Mõtteis on rahu ja kõhus on seenesoustiigatsus.


Lõpetuseks.
Soust sai ülihea ja 3 purki sai ka soola. Seeni siis.
Rahulolu ja mälestused on mõõtmatud suurused.

Ida-Viru ja veidi seeni vol 1

Lubatud vihmahoogude asemel säras pilvitus taevas päike.
Hommikused ostlejad olid asjalikud ja mögafon parkimisplatsil alustas päeva esimest meeleoluviit üle harvade masinate.
Linnast väljas metsa veeres parkisid üksikud autod, juhid-reisijad korilusega tegelemas kusagil läheduses.
Huvitav, mis põhjusel sõidetakse uhkete, kallite autodega metsa korjama? Rahapuudus ju kõhtu täitma sel kombel ei sunni (automarke vaadates). Poes on saada igatsugu kraami. Vajadus metsa järele? Lihtsalt hingata ja leidmisrõõm saagist?

Leidus. Seeni. Ka kohtades, kus selged märgid eelkorjajatest.
Kuna hamster oli küll ahne, kuid ka mõistlik, sai kokku ämbrisse vaid soustijagu. Ja siis veel pihutäis neid võrratuid pilvikuid. Ning veidikene veel riisikaid. Ja seda platsitäit ei saanud ju ka niisama kasvama jätta!
Ilusas kukeseenemetsas ei kohanud ainsamatki nimetatut. See-eest aga kõiksugu muid, tuntud ja tundmatuid.
Igatahes poolest ämbritäiest piisas. Polnudki ju eesmärk talvevarusid hankida, vaid toidujagu värsket seent ja kaunist päeva nautida.


(Piltidelolevad seened jäid reaalselt vaid pildile ja metsa. Käesolevas loos on neil ainult illustreeriv, mitte kulinaarne osa.)

Ka oli palju pohli. Ainult võta ja raba. Kuna aga mõistlik meel ütles taas ahnele hamstrile sügaval sees, et kesse nendega hiljem tegelema tahaks hakata? piirduski see-korilus vaid topsitäiega, mis päeva jooksul marjaks ära kulus.

Metsas, peatunud autode läheduses liikusid inimesed. Ämbritega. Mida täpselt keegi hankis, ei saanudki täpselt aru. Ju seda, mis näppu jäi.

Oma-korilusega ühele poole saanud, läks tee edasi pikki Lenska... ups, ptüi, Peterburi maanteed ikka. Viitna kõrtsust kohvi ja tihenevate pilvede all ida suunas.

Tuuletiibsetest energiakogujatest töötas 2.
Moldova 2,5 näitas silt vasakule.
Kohtla-Järve juurest mere äärde, Ontika mõisa juurest mööda.

*
Ühel suvel tosinkond aastakest tagasi olin ma siin mõisa kõrval külalistemajas mõned päevad. Retriidil. Mõisa siis veel remonditi. Väike grupp toredaid inimesi ja tõesti hingamine, heaolu.
*
Peatusime tee kõrval. Väga õiges kohas - alla mere äärde viis trepp. Ümber tõeline džungel - ürgmets. Paesein taimede vahelt pea kohal kõrgumas.
Tugev merekohin. Valgekslimpsitud puurondid. Juured juustena taeva poole. Ohtralt inimmärke - nimesid kraabituna kuhuiganes, taarat, jäänukeid kõiksuguseid.
Ja hulga tardunud olnuga kive.

Jutud üleujutatud Ida-Virust vastavad tõele. Põldudel laiutab vesi.
Kuid seesama veerohkus saigi ajendiks siiakanti tulla. Eesmärgiks Valaste juga.
Sooh, hakkaski sadama, tundus kaldale lähenedes veepiisku näolt pühkides.

Trepikäsipuud ja võred olid täis tabalukke.
Graveeritud nimed ja kuupäevad.
Paljusid see lukk koos hoidnud on? mõtlen kibestunult. Ja mõttes leian sümboolsust ja sõnu, mida öelda enese luku kinniklõpsatamisel.
Kohas, kus maa näitab oma iidsust ja sügavust, kus vesi kohtub õhuga, kus on ilu ja võimu ja kindlust.

Ühe pildi peale juga ei mahu. Ka ajastukihiline kivisein mitte.
Veel on võim!
Alla langedes koondub ta klompidesse, mis õhuga põrkudes pihustudes kahanevad, alla jõudes kivisid purustavad ja taasühinenuna üheks kohisevaks vooks mere poole kandub.
Ülaltuntud vihm polnudki muud kui allpihustuvad piisad, mis end üle kaldaservagi viskasid. Seinad jooksid vett sirinal.
Aga talvel kasvab siin jää...


























Veidi harivat ka:

Kuuldemäng

Laupäeval ja pühapäeval kell 15.00 (mööndusega, 15.05, pärast uudiseid) oli raadiost kuuldemäng. Laupäeval vaheldumisi laste- ja noortekas, pühapäeval täiskasvanute jagu.
Nii mäletan seda aegadest, mil märkama ja tahtma, soovima hakkasin.
See oli iganädalalõpu traditsioon (nagu ka Soovid, soovod, soovid...).
Olgu vannis, olgu raamatu kõrvale, olgu õues - ikka transistor ligi ja uus lugu elustumas.

Kuuldes tulid pildid.
Nagu sõnu lugedes tulevad. Pildid, näod, lõhnad, kõigile aistingutele kandub kõrvu puudutav.
Iseloomine.


*

Raadioteater

MÄRGID ON ANTUD.

Silmad on suletud.
Kopsud ehmatati hingama.
Aga sa võisid kuulda.
Esimene tegu su elus oli hääl.
Kuid siiani pole sa taibanud
müsteeriumi olemust.

Heli sa kuuled. Ma annan sulle heli. Kus ta on? Hetkel, mil ta sünnib, on ta sinu ümber ja sinu sees. Te olete üks. Sa oled vaba. Vaba looma sellele helile kujutise, värvi ja lõhna. Sa pead aksepteerima vaid omaenese fantaasiat. Fantaasia ei ole lõplik- ta genereerib olemasolevas andmebaasis üha uusi ja uusi seoseid. On’s see sundus?

Ja ühtäkki olen mina sina. Mina kodeerisin sellesse helisse aistingud, mida ma tundsin kui selle heli lõin. Nüüd olen ma su sees.
Sa pead võtma seisukoha.
Ma olen ateljees. Siin luuakse visandeid. Korra ema on anarhia. Vorm ei ole lõplik.

Oli kord, et sõnal oli informatiivne funktsioon. Jutustada lugu.
On, et sõna võib olla ka märk, kirjeldamaks emotsiooni. Sõna kui noot. Lugu ei sünni, sünnib õhustik ja emotsioon. Ja alles läbi nende lugu. Ma otsin vormi, et pääseda sulle veel lähemale.

Põhimõtteliselt oled sa ka ise võimeline sulatama kokku ja taas eristama märke ning emotsioone, edastamaks neid teistele. Sõnastamaks oma sõnumit.

Aga sa ei tee seda.

Sina ostad ikka poest raamatu. Sina ihkad ikka performance’i.
Ma annan selle sulle, ilma et sa sellest arugi saad. Isegi kui tuled algusesse ja seisad mu selja taga ateljees.
Sina murrad ikka pead müsteeriumi üle.
Mis on kardina taga enne esietendust?
Mis sunnib meid pettuma? Audiomaailm ei n ä i t a pilti. Kui meil puuduvad reeglid selles elamaks, loogem nad. Leiutame raadio.

Liikudes sel rajal, olen taas audiokunsti hälli juures. Seal öeldi: mõjuda vahetult. Kõige uue juures jääb audiokunst kõige mobiilsemaks, laialdaselt tarbitavaks ja odavaimaks kunstiliigiks, mille väljundiks on meedia. Ühest küljest kunst ja teisalt informatsioon.

“Inimestel on kaks head asja. Esiteks: nad kasvatavad kanu. Ja teiseks: neil on traditsioonid, ütleb Saint- Éxupery “Väikeses printsis” Rebane.
Ma ei unusta seda, mis olnud. Ikka pöördun koju. Ikka lähen allikale.
“Kõige tähtsam on silmale nähtamatu,” ütles Rebane ka. Muidugi, mis sel Éxupery’l oma pikkadel lennutundidel teha oligi- ikka kuulas raadiot…

Pühapäeviti kell 15 Klassikaraadiot ja laupäeviti kell 19.05 Vikerraadiot.

Kuuldemänge, Jutujärge (kl 9.30, 18.30) ja Raadio Ööülikooli (pühapäeviti kell 22.05).

Niipea kui ma tekin, olen mina sina. Ole mina.

Kuula ja sa näed.

*

Hülged ja rahustav süst

Õhtune lausvihmajärgne maa on katnud end vapustava pilvemängu eest loojangul uduga.
Autotäis päevast rahul, merehaigeid ja väsinud nimetab pilvi kujudeks - näe, kutsikas; vaata, see nagu laev; otse ees on laialt naeratav lõvi...
*
Hommik oli pilvine ja täis asjalikku kiirustamist.
255 kilti mööda kodumaad.
Nii ja naa, teeparandused ja ümbersõidud, kohale jõudsime juba ootajate juurde mõneminutilise hilinemisega.
Leevi, Võhandu jõgi ja 4 süsta 8 inimese tarvis.

Väike kostüümidraama (hoiatusega, et vee peal riietumist ei toimu, ümberkäimise puhul saaks kaldal terve komplekti vahetada, kuid kellelgi pold isu kaasa vedada) päästevestide ja "seelikutega". Kumb alla, kumb peale, kust rihmad, mis kõrgusel...
Vest, selline pisike, kuid tubli, käib kõigepealt. Peale traksidega "seelik", mis kaitseb istumisauku veega täitumise eest. See on rinnust alates.
Väike juhatus, kuidas sõuda. Mõlemad koos ühelt poolt ja siis teiselt. Tüüri funktsioon ja kasutamine jääb tagumise kanda. Pedaalidega.
Punt olgu koos, igaüks nähku ees- ja järelsõitjat ehk esimest ja viimast.
Ümber minna on raske, kuid võimalik. Kiired juhendid vastavaks juhuks.
Järjekord: pea veest välja, süstast välja, kaaslase ülevaatus, aerude kättesaamine võimalusel, et edasi liikuda, ja alles viimaks, kui mahti jääb, leida ka süst, see veest tühjendada ja jätkata.

Mis seal ikka. Väike aeg kulub tagumiste tarvis tüüripedaalide parajale kaugusele istujast kohandamisega.
Süstad vette ja allavoolu.
Et siis kuidas see vees istumine ja (aer? mõla?) hoidmine ja kasutamine käibki?
Enesekaitsjalikult olen varustunud rattakinnastega, et pihke ei hõõruks.
Sellest on abi. Nagu ka lühikestest varrukatest, sest kahelabalise pulga veest välja tõstetud ots kallab sujuvalt vee käele. Ja "seelikule". Seega on käed pidevalt märjad.
Õlgadeni.

Vool viib, suund sujub ja ilm on soe.
Liivakivikaldad. Kõrged, kollased ja kihilised.
Puud kasvamas tühjuste kohal, juurdega kinni hoides.
Vees kivid ja langenud tüved.

Süst istub vees kindlamalt kui kanuu, sügavamalt.
Või siis, vastupidi, madalamalt.
Igatahes üsna silmapaistvad kivid saab tundmata ületatud.
Mõni kriibe siiski tuleb, õnneks mitte kinnijäämist.
Kaaslasi vaadates näeme, et saab. Nii kinni jääda kui tagurpidi kärestikust alla tulla.
Ja ikka see sõidualguse ergutav kisma süstapaaridel, et kes vehib, kes juhib ja kes seda kõike valesti teeb.
Seda on naljakas kuulata, südamest ise teha ning lõppeks teada, et tegelikult on naeru palju, viha aga olematu.

Pardid, pealtnäha selle aasta kurn, aga mine neid tea.
Kolmekesi süstade ees ujudes ja lennuharjutusi tehes kui jänesed autotuledes.
Veel on endiselt kulgemine ja rahu.
Ja päike ja vihm.
Vihma hakkas sadama nii, et ei saanud arugi, sest kõik "põllest" ülalpoolne oli naguni märjaks pritsunud.
Kuid ka see oli hea ja mõnus.
Ikka kurv ja väike kiirotsus, kas paremalt või vasemalt takistusest.

Mõned arusaamatused vasaku-parema asukohaga (tüüpiline!), instruktori antud juhiste kasutamine (sealt majast edasi paremalt kaldast ja tollest sillast siniste nooltega märgitud kohast) ja muul ajal lihtne rõõm, siiras ja vesine.

Palju õnnet sünnipäevalistele ja taas üks rahutus rahuldatud.

Selline siis olen, maavillane

Hea seikleja Rattus
	Sa oled Saamuel Pliuhkam filmist Kapsapea
Sinu kirjeldus: Sul on vajaminev matkavarustus kõik olemas ning nende määrdumise aste viitab rohkele kasutamisele. Telkimine, lõkketuli, sääsed need on asjad, milleta suve lihtsalt pole. Matkarent.ee soovitus: Matkavarustuse laenutus - Asenda oma vananenud asjad ajutiselt

Milline matkasell oled sina?

Veidi valetades sain küll Gabrieli Viimsest reliikviast, kuid mingi mugavus on mulle siiski loomupärane :)

Blju oennet, Tont!

(Alumisel pildil sünnipäevakommi alt paistab ka Ronnu ablas-uudishimulik nina).
*
Ja midagi põnevat:
Eesti esimene rottide ja liivahiirte näitus!
Arvake, kes sinna minna tahab?
Vaatama.
Meie paksud on sugupuutud krantsid, vist, nupsikud siiski. Kuid näitusele kardetavasti sobimatud.

Meistri saamine

Andre Platonov
Meistri saamine
Tõlkinud Virve Krimm
Tallinn. "Eesti Raamat" 1979

Lihtne stepimees vedurimehhaanik Puhhov, matnud just oma naise, nõustub ühtima Punaarmeega.
Satub "Marsile" laevamootoreid haldama.

"Meri Puhhovit ei üllatanud - loksutas ja segas tööd.
"Meie stepid on igatahes veelgi lagedamad ja tuul ka etem, ainult mitte niisugune meelemõistuseta hull, puhub päeval ära ja on öösel vakka. Siin ta sunnik muudkui puhub ja puhub, puhub ja puhub - no mis sa niisugusega tegema hakkad?"
Puhhov pomises ja pahvis suitsu, jännates mootoriga, mis ei läinud käima. Ta oli teda kolmel korral lahti võtnud ja kokku pannud ning käivituseks üles seadnud - mootor suitses, kuid tõrkus pöörlemast.
Ka öösel mõtles Puhhov mootori peale ning sõimles temaga tühjas kajutis lamades mõjusalt.
Ükskord tuli mereväekomissar "Marsile" Puhhovit vaatama ja ütles:
"Kui sa, kurat, masinat hommepäev käima ei saa. saadan su ilma laevata merre, va pusija!"
"Hea küll, ma panen ta raisa käima, aga merel panen uuesti seisma, kui ise laevas oled! Pusi siis ise, ulighaan!" vastas Puhhov nagu kord ja kohus.
Komissar oleks siis küll tahtnud Puhhovi maha lasta, aga ta sai aru, et ilma mehhaanikuteta on sant sõdida.
Puhhov rassis öö otsa. Ta plaanis kogu sele masina põhimõtte uuesti, tegi ta oma arusaamise järgi ümber mingiks uueks masinaks, võttis lõtkudega osad ära ja pani lihtsad asemele - ninghommikuks pistis mootor puhkima nagu hull. Siis pani Puhhov talle vindi taha, ja mootor pani vindi käima, ehkki hakkas ise lõõtsutama.
"Ennäe," ütles Puhhov, "läheb nagu kurat Athose mäest üles!"
Päeval tuli mereväekomissar uuesti.
"No kas panid masina käima?" küsis ta.
"Kas sina arvasid, et ei pane või?" vastas Puhhov. "Need olite teie, kes Jekaterinodari alt jalga lasksid, mina juba ei tagane, kui miskit vaja on!"
"Noh, olgu, olgu," ütles komissar rahul olles. "Pea meeles, petrooliumi on vähe, hoia kokku!"
"Ega ma teda joo - mis on, see on!" kuulutas Petuhhov kindlalt.
"Ja mootor käib ju veega, eks ole?" küsis komissar.
"Nojahh, petrool kütab, vesi jahutab."
"Katsu siis petrooliumi vähem panna ja vett rohkem," tegi komissar avastuse.
Selle peale pahvatas Puhhovi suust täie valjusega tema haruldane, enamasti vaikinud naeruhääl.
"Mis hea meel sul lollil nüüd hakkas?" küsis komissar meelehärmiga.
Puhhov ei saanud pidama, vaid lagistas rõõmsat naeru.
"Sind peaks panema kohe uut loodust asutama, mitte nõukogude võimu: sinu käes oleks see käkitegu! Oh sind abimeest küll!"
Selle ütlemise peale taandus komissar, olles kaotanud mingi osa oma sisemise puutumatuse"

Kurrja, ja siuke raamat, selline sõnaseadja on kadund muude nimede vahele?
Ebaõiglus!!!!

Natu setut

Rongiga Tartu, samaga tunnise pausiga edasi Oravale.
Tähelepanekud:
Mugav, ei pea kraami maha tõstma.
Rong naksub, kui pikemalt peatuma jääb. Nagu vana maja. Tühjas vagunis kostub kummalisi helisid.
Kuna hommikul pealinna urkad kõik suletud veel, on kere hele ja kohviisu. Tartus me ei saa.
Peale lähime kioskikese ei taba kiirreageerimisesindaja midagi.
No ega hullu.
Sõit jätkub.
Perroonid kaovad.
Kohati avatakse rongil vaid 1 uks - esimese vaguni tagumine.

"Tagasitulles peaks leidma mõne jaama, kus perroon. Kuna sellist pole, katsume rihtida Oravale, seal algus ja aega rohkem pealekolimiseks asjadega," seletan.
"Jajahh, aga vahet pole, küll rong ootab," on vastus.
Poole tunni pärast.
"Kuule, aga meil oleks palju parem Oravalt peale tulle, kui just Tartu välja ei jõua! Kesse jaksab ja jõuab nii kiiresti neid kotte ja rattaid..?"
???
"Ise mõtlesid selle välja nüüd või?"
"Aga läheks siis varem maha?"
"Arvad, et maha on lõbusam neid asju loopida?"
Hüsteeriline naer.
Unustage mõnuained, sõitke tunde järjest rongiga, eufooriline seisund tagatud!
*
Orava rongijaam.
Perrooni pole.
Jõuliste liigutustega tõstame maha oma pagasi ja rattad. Sama on teinud veel 2 seltskonda.
Mnjah.

Meil pole kiiret.
Lehmad tervitavad pika muuga.
Tasapisi Orava suunas, seal olla pood. Süüa tahaks. Ja kohvi.
Pood. Suurenäljase silmanägemise taastamiseks esmased abivahendid ostetud, otsime kohta persestumiseks ja leiame poe nuka tagant teise poe. Kohvi ja hamburgeriga.
Me võtame
Kohvi ja hamburgerit.
seda viimast pole ma kaua söönud. Siinne meenutab 90-ndaid - lai vintske sai, pihv, Feliksi lainelist hapukurki ohtralt ja ülevalatud miski roosaka kastmega, selle kõigelesobivaga. Jah, ka suland juust kuskil seal.
Aga söödav.
Ees järv ja tee, poe ümber kohalik mehike, kes hiilib ja luusib, kuni kellegagi jutule ning suitsu ja väikseviina saab.
No laupäev.
Ilm on ilus.
Lõtkume Piusa suunas.
Silm silmab silte ja midagi. Pööre ja liivamäed.


Ja tiigijäänukid ja konnad ja muud vee-elukid.
Suured tundmatud jalajäljed.
(Jälgi tähelepanelikult liivapinda vee all)


Piusa koobaste ees inimesed. Autod ja värki. Nagu koht või nii. Koopad ise suletud. Sissepääs giidiga. No pole hullu, võtame piletid.
Ruleb giid. Vestab üldist ja ajaloolist (piusa külas elab 4 inimest - 2 ühel ja 2 teisel pool raudteed).
Kaevandus suletud, kuna variseb. Nii pääsebki sisse vaid võtmega.
Ja ka siis mitte oluliselt kaugemale ukseaugust.


Väljas sai ülevaate nahkhiirte olust, rändest ja eraelulistest üksikasjadest.
Kuna karjäär nähtud, taandusime omapäi omarada.
Suund Koidulasse.
Metsavahetee.
Liiva-kruusatee, kohati väga treppis ( see siis selline pinnas, kus nagu buldooser äsja üle oleks sõitnud. Või tank).
Mõned kilomeetrid enne Koidulat segunes trepiga lahtine kuni 10 sendine liiv.
Rattaga sõitmiseks halb. Pehmelt öeldes.
(Einoh, eksole hullematki teinekord tehtud, aga on paremat ja on sandimat. See variant oli sandimate killast.)
Igatahes olime peale kaunist sooja suvist lõunat Koidula piiripunktis.
Palju rekkasid Venemaa suunas.
Ja asfalt!
See sobis.
Pilk kaardile, et kas Värska peale kõrvalt või otse.
Kohalikud poisid jahutasid loodushuvi - kõrvaltee ehitusjärgus ja väga treppis.
Otsustasime siledama ehk asfaldi kasuks, olles näinud ära ehitusjärgus teeotsa.
Suund Värska peale.
Sääl ju suur setupidu!
Jõudsime, aia ääres tuttavat ratast märkasime.
Omad!
Poetrett, rattaparandus (pakiraami tugikruvi oli teede peal välja hüpanud ja kadunud).
Ja siis, kuna pidugi juba õhtul Värska laluväljakul, sai välja hõigatud tsootska ning ära vaadatud Seto Kuningriigi sõjaväe paraad.
Vot see oli lustlik asi (eelnevast ei tea, jõudsime hilja kohale).
Olid papid, olid Kihnu neiud külgkorviga mootorratastel, oli ravimudas neiu aiakärus, oli turvavestidega tugirühm, oli lennuvägi, oli võristajatesalk, oli... uhh, kedaiganes ei olnud. Kõigil vanad koodid-odad-hangud näppus.
Kogu pidu oli tõeliselt vahva.
Sõbralikud inimesed ja spontaansed lõõtsamehed.
Sõnu ei jagu.
*
Vanadel headel aegadel, kui veel telefone kaasaskantavaid polnud, said inimesed lihtsamalt kokku.
Nii ka nüüd.
Gena ja kaaskondlane Olid saabunud samamaile juba eelmine päev.
Öökohatsesime koos.
Haljasala kooli kõrval, hekk varjamas ja inglise muru.
Priimus välja ja supiüritus.
Kateloki põhjas peale pakkimist tundus veidi piirituselõhna. No tühiasi, eksole. Kütteanum läbi oli lasknud.
Vesi sisse ja tulele.
Vesi kummalöiselt vahutas.
No midaiganes, ikka nuudlid ja pakisupp sisse.
Maitsesime.
Oli tõsiselt kole.
Pidi ära viskama.
Moraal: törts tehnilist piiritust rikub supi.
Piirdusime tee ja võileibadega.
4 ratast kokku kimpu telkide vahele ja unele.
Unelauluks kostus piduliste rahvalaul.
Öösel sadas. Korduvalt.
(Näen väsimusega segunedes kontserti ja apsausi. Avan silmad. Aplausna lajatavad vihmapiisad telgikatusele).
Lõppeks annab valgus aimu hommikust.
Vihm on vaibunud.
Hommikukohvi priimustel, asjade pakkimine (arvestusega: 1 lisariidekomplekt, kui peaks märjaks saama ja soe öövarustus).
Asjad koos, suund tsäimajja hommikupannkoogile. Vahelduvpilvisus, kord räigelt lämmi, siis ähvardavalt jahe-pilves. Talumuuseumi hoov. Kitsed ja hobused.
Poe poole, et varud oleks olemas. Kaarti vaatama jäädes ühinevad 2 memme, et kuhu vaja. No isegi mõtleme, et kus midagi põnevat? Ega siin miskit olegi, talumuuseum ja... jajahh, see juba nähtud. ega siis midagi, tänud ja hääd päeva.
Pidustunud noormees samuti joonelt abiks suunda näitama. Jutustab kaas aoma kolme päeva seiklused ja suundub siis poe poole kinnitust hankima.
Poe juures jaguneb meie neljane kaheks kaheseks.
Taevas on pilvine. Tuul on tugev.
Valime Räpina suuna ja asfaldi (eelmisepäeva ärahirmutus).
Sõtkume tasakesi, kiirustamata.

Tsässonid.
Ehk palvemajad. Ehk tsässonid.
Nägime tee äres mõndasid. Ühe juures peatudes ja piisavalt naabrikoeri ärritades saime ka võtmega memme seltsiks.
Näitas, seletas.
Tsässonis korra aastas (memme-poolt-näidatus vana-kalendri järgi Mihklipäeval) teenistust peetakse, preester kohal ja värki. muidu seisab. Küla surnud säält teele saadetakse (mõnda lähemasse kirikusse), ka jaanipäeva ja muu suurema pidupüha aegu külarahvas küünlaid paneb.
Tsässon seest väike ruumike, seintel annetatud ikoonpildid, ämber-kopsik pühitsetud vee tarvis, küünlajalga, väike altar, lugemispult. Minimalistlik ja päris.

Vana kalmistu tee ääres. Mõned kilomeetrid sisse keerata. Vaikne, rahulik, kaev, kabel ja kemps, riistakuur ja varjuga söögilaud.


Mööduvad ja läbitud kohad ja nimed, talud ja teed.
Teepeal teise ratta pakiraami kadunud tugikruvi. Pea tunnike parandust (kust võtta metsa vahelt vajalikku kruvi?) Oi keberniit!
Räpina. Juba enne hakkasid teetööd. Mis tähendas taas liiva ja treppi.
Ja pilvisus.
Räpinas mõis ja park, vesiveski, paberivabrik, tellisevabrik, aianduskool, musitempel pargis.
Ilustore.
Mu ratta tagumine kumm tundub imelik. Jah, kauni päeva lõpetuseks juhtus see, mida olin salamisi kartnud lisaks pakiraamide mutritele.
Bensukas saab vähemasti õhku. Tagavarakumm oli kaasas.
Bensuka taha, ratas maha, heeblite abiga kumm maha, uus sisekumm ja kumm rattale peale tagasi. Õhk sisse.
Ja siis käis pauk.
Lähenev tädike haaras rinnust ja sai kaameks.
Juhtub.
Mis edasi?
Vanale kummile õhk sisse ja pargi äärde veekokku auku otsima.
Lapp sisekummile, lapid mantlise (traadid väljas) ja uus katse õhku sisse lasta.
Jäi pidama pauguta ja kandis ka piisavalt.
Oli möödunud 2 tundi ja mina saanud omale uue kangelase, kes kõiki neid operatsioone elus esmakordselt teostas.
Oli võimalus jääda sinnasamasse või eemalduda mõned kildid edasi RMK lõkkekõhta ööbima. Valisime teise variandi.
Hämar ja jahe.
Lõkkekoht, 3 katusega söögilauda, Võhandu jõgi ja lõkkekoht.
Lõime telgi üles (ähvardav vihm pidev) ja keetsime teise katsega suppi. Sai hea!
Pesemisaktsioon jäi ära. Leitud põhjused: piiluvad kalamehed ja õhtuselt jahe õhk.
Haiseme siis edasi, mis seal ikka :)
Keegi viuksus, keegi kopsis metsas.
Suht varakult magama, hakkas sadama.

Öö läbi ladas erineva tugevusega.
Hommikukohvivesi sai telgikatuse all keedetud.
Ja asjad kõik pakitud, vihmalõpu ootuses.
Plaan päevaks - minna 63 kilti Tartu ja sealt hiljemalt järgmine hommik rongile või näiteks Põlva, miski 30 kilti, ja lõunasele rongile.
Vaadates taevast ja kuulatades pidevat vihma jääb valik teisele variandile.
Seekordne riidevalik esimene soe ja vettimistvääriv selga ja teine, üdini vahetuskomplekt siis tagavaraks, kohalejõudmise tarvis.
Tee, mis eile oli liivane, sai päälevihma ühtlaseks kollaseks lögaks. Urjuhh!
Pidevad peatused - vihmakeep selga ja selhjast ära, vastavalt sajule.
Taevas on ülihall ja ülimadal.
Loodus on kaunis ja toonekurgi täis.
Ja muid loomi.



Leevaku hüdroelektrijaama näeme ära, pilved kui rusikas kuklas kogu aeg.
Põlvas lõppeks.
All-linna. Järv purskaevudega. Ilus linn.
Ülbed varblased.
Friikartulid koos kõigeks-sobiva roosa kastmega.
Ja juustusnitsliga.
Raudteejaama. Perrooni pole.
Rong. Jookseme esimese rattamärgiga ukseni.
Teine ronib sisse, ma hakkan pakke loopima.
Umbes ninakõrgusel on rongipõrand.
4 rattakotti ja 4 lisapakki + 2 ratast.
Tühiasi, eksole.
Vahepeal käin kohalik jaamasaatja sisisemas, kuidas ikka OLEKS pidanud valmistuma.
Igatahes, pakid ja rattad sees ja ise takkajärge.
No tere, Gena kaaskondlasega!
Taas me kohtusime.
Tagasisõit oli täis kaardimängu ja rõõmu mittevihma pärast.
Sest tegelikult märjaks ju ei saanudki, aga ega lusti edasi sõtkuda ei olnud ka enam eriti.
Tallinnas tervitas lõikav külm tuul.

Ilus oled, isamaa, mis muud mul kosta!