Soomemaa rattatuur '12 Vol 5

*
Ikka veel 4 august, laupäev

Turu toomkiriku ees pakkisin ära Kuningatee reisijuhi ja võtsin välja Lääneranniku oma.
Tee jätkus.
Meil oli nädal aega, piletid laupäevaks. Mida sai muidugi vajadusel muuta.
Kaks lindpriid, kogu vara pakiraamidel ja ratastel, väntasid läbi jaheda tuule uuele Teele.
Ouluni oli reisijuhi järgi u 1000 km. Piisavalt.
Aga et Naantalis olime juba käinud eelmise aasta reisiga, otsustasime lõigata otse Mynämäki'sse.
Kümmekond kilomeetrit Turkust väljas vaatasin talla alla.
2 aastat vanad Eccod, mu eeslike! (Loe: my ass!)

Oli selge, et nendega ma reisi lõpuni vastu ei pea, tald pudeneb alt ära. Olid kaasas muidugi ka tossulaadsed asjad, kuid rihmik tundus jalasõbralikum.
Seega uurisime lähimast keskusest jalanõudepoodi. Saadeti meid veidi eemale asuvasse kaubanduskeskusesse. Veidi eksimist ja kohal. Jah, palju poode ja suured allahindlused. Soomes tähendab allahindlus 50-80% alghinnast, No et ikka korralikult.
Proovisin üht ja teist paput. Need, mis kohe väga meeldisid, neid polnud alles jäänud minu numbrit. Võtsin siis lõpuks ühed pole-vigad.
Ja panin pakiraamile.
Nüüd võisid vanad rahus laguneda.

Jakobitee palverändurite tervituseks

Läbisime Raisio ja Masku. Kenad kaubamärgid oma tootmishoonetega.
Vaiksed asulad ja laupäevane laiskus.
Eksisime, jõudsime taas Teele.
Suure sõidutee kõrval sõitmine oli väsitav. Just peale, mitte jalgadele.
Õhus oli sügist.

Helsingi läheduses olid viljapõllud rohelised. Nüüd hakkas üha rohkem silma küpset kollast.
Oli hea tunda end osakesena ajaloo teel. Vanad kirikud ja need vaimuna Teel olevad kunagised reisijad.
Iga kiriku ümber on surnuaed. Ja igas surnuaias on mälestusmärk vabadussõduritele.
Igas.

 Mynämaki'le liginedes hakkasime ööbimiskohta otsima.
Staadion. Frisbi, vaese-mehe-golf, pesapalli ja muud staadionid. Frisbi korvid-rajad olid domineerivad. Mängijaid oli ka. Kotiga kaasas hunnik taldrikuid ja igasugusel maastikul korvikesed.

Luurisime noor-nais-pesapalluritest mööda ja jõudsime miskise torni alla. Taldrikud otseselt ei ähvardanud ja niidetud plats oli täitsa olemas. Avalik ruum.
Panime telgi püsti.
No et kui on kellelgi ütlemist, siis meie kavatsused on väga läbinähtavad.
Kellelgi polnud ütlemist.

Frisbitajad ja tervisesportlased toimetasid omi toimetusi ümber meie.
Meie tegime õhtusöögi ja kuidagi väss oli olla.
Öö oli jahe.

Läbisõit 52 km.

*

5. august, pühapäev

Ärkasime vara.
Ja oligi hea, sest täpselt 6.50 pühapäeva varahommikul pandi valjuhääldid staadionil poplaulukesega üürgama.
SEE oleks olnud rõve äratus.
Aga meie olime juba ärkvel ja kolistasime läbi külma kaste telgi siseküljel ja murul vaatama, mis toimub.
Toimus toimetamine miski ürituse tarbeks. Muusika õnneks summutati.
Hommikused toimetused, kahelt poolt märja telgi kuivatamine ratastele laotatuna. Niiskeks jäi ikkagi. Ei aidanud ka eelnev hoolega lapiga kuivatamine.

Staadionil algasid tüdrukute pesapalli võistlused.

Kodinad koos, liikusime peahoone juurde.
Leidsime riietusruumi, mis lahti oli. Ja seal oli saun ja dush. Ja kõik riietujad olid väljakul.
Taevast vahtides ja me-siin-lihtsalt-niisama-nägu tehes panime rattad silma alt ära ja hiilisime rätikutega pessu.
Korralikult kasituna (priirändur teab korraliku pesu väärtust!) täitsime veel pudelid joogiveega ja jätkasime Teed.
Vanad rihmikud rändasid prügikasti.
Mynämäkis oli kirik. Kirja järgi Turu toomkiriku järglane. Sissepääsu lubati 10-16. 10.15 oli kirik lukus. Läksime lähedale bensukasse ja võtsime joogid. 10.40 oli kirik ikka veel lukus.
Olin rahuolematu.
Liikusime edasi Vehmaa suunas.
Ilm oli soe. Päikse tõustes läks soojaks.
Vehmaas oli muuseum. Kiviraidurite kuulus piirkond.

Ma ikka veel ei mõista, mis asendis neist mini-voodites magatakse.
Hoovis olid Ahvenamaa lambad - ei puskle ega hammusta. Osavasti susklesid oma sarvpeadega läbi võrestiku sisse-välja ja olid äärmiselt sõbrad-ärakasutajad.

Kõrvalhoones oli skulptorite-kivitöötlejate pärusmaa jäänukid.

Soomemaa on tükk kaljut.
Ja kivi on tema olemuses ja tugevuses ja jala all.
Ja vesi on tema pärisosa.

Vabatõlge: Hommikul läksime tööle, kõigil ei  olnud jalgratast. Siis kõndisid 10 kilomeetrit tööle ja oli raske tööpäev ja siis 10 kilomeetrit tagasi, nii et väga pekki ei saanud minna.
Vot niimoodi elati.

Mõne kilomeetri pärast Vehmaa kirik. Kinni. Kuid kõrval oli suvekohvik-kirbuturg. Väga õdus paigake joogi-koogi nautimiseks.
Lokalahtis oli vahelduseks puukirik sindlitest kellatorniga. Ja isegi sisse pääses hoonesse.

Olime taas mere äärde välja jõudnud ja suundusime edasi Uusikaupunki suunas.
Enne linna nägime ujumiskoha suunaviita. Keerasime näidatud suunas ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Et jõuda randa, milles keelas silt kõik tegevused peale wc kasutamise ja ujumise. Tulime sama teed pidi tagasi.
Päev oli olnud pikk ja tekkis juba igatsus ööbimiskoht leida.
Sõitsime sisse Uusikaupunkisse ja vaatasime üle sadama. See oli suur ja lage ja linnapark ei pakkunud samuti turvalist telkimiskohta.
Läbisime linna, ikka veidi eksides ja vanalinnas tiirutades.
Edasi veel üks ujumiskoht, ikka nendesamade keeldudega.
Keerasime saarestikuringi peale. Nägime tee ääres iseteenindus-müügikohti.

Süsteem on lihtne - võta kapist pakutud proviant ja jätad hinnakirjas olev summa rahakasti.
Võtsime kurki ja tomatit.
Edasi tuli tamm ja veereservuaar vmt. Ühele poole teed jäi mage, teisele soolane vesi.
Ja veel üks ujumiskoht. Sildiga

Aga. selles ujumiskohas oli grillimis-varjualune.
Ja selle me võtsime.

Laotasime oma varustuse pinkidele ja ei lasknud end segada ujujatest.
Siis aga tulid reipad vanurid ja tahtsid grillida.
Kolisime ühele poolele ja jätsime teise neile.
Tegime oma õhtusöögi ja tuterdasime rannas.

Linnupere tegi oma ellujäämisharjutusi.
Vanakesed tossutasid maisi ja vorstikesi, salatid kenasti korvikestes kaasas. Ei ühtki veini.
Vahva seltskond tegelikult.
Varsti siiski korjasid omad kodinad kokku ja läksid. Ujujaidki polnud enam.
Laotasime matid-magamiskotid pinkidele. Panime soojalt riide ja üritasime magama jääda.
Sääsed ei lubanud.
Vilistasid esimesed juhuslikud oma teised sugulased kohale ja muudkui sumisesid hullumoodi ümber pea, ei last ninagi hingamiseks välja torgata.
Kannatasime pooltunnikese.
Siis lõime põrandale sisetelgi püsti ja pugesime sisse.
Oli soe ja sääsevaba.

Rataste alt läbi käinud 74 km.

*

Soomemaa rattatuur '12 Vol 4

*
2.august, neljapäev

Öösel hakkas külm. Kohe nii, et panin villased sokid jalga.
Hommikul oli külm kaste maas, kuid see ei seganud mind paljajalu toimetamast.
Telk oli märg. Kaste ja kondents. Riputasime selle võrkpallivõrgule tuult otsima.
Sügisene kargus. Isegi Hommikusi Hülgeid ei olnud.
Telk kuivatatud, muud hommikused toimetused toimetatud, asusime Teele.
Kohevarsti kostüümidraama, sest päike tõi kaasa ka sooja.
Tee äärde jäi sildike suunaga kosele. Esialgu sõitsime mööda, siis tulime tagasi, sest turisti peab ka tegema, mitte vaid sporti!
Vana veski varemete juures oli kärestik.

Seisime sillal ja ma piltisin hoolikalt ja iga nurga alt.
Turist tehtud, kulgesime edasi mööda laugeid, kuid pikki tõuse ja langusi.

Soomes ei ole toonekurgi. Põlde on küllaga, aga toonekurgi neis ei ole.
Ainsad toonekured olid selle maja katusel. Needki mitte päris.

Ylönkyläs oli tee ääres meeldiv kohvik majutusega. Viimast me ei vajanud, saiakesed ja puhkepaus aga läksid kohe väga loosi. Eriti veel, kuna viimased kilomeetrid olime taas sunnitud sõitma üsna tiheda liiklusega maantee servas. See oli närvesööv.
Õnneks keerasime varsti suure tee pealt vaiksema peale ja suundusime Matilda/Mathildedal'i sadamasse. Poodi väikses keskuses polnud ja kohvi olime juba joonud, nii et peatus jäi lühikeseks.
Teijos oli külakauplus. Valik polnud suur, aga õhtusöögi ja lõunapausi produktid saime. Istusime poe ees ja maiustasime.
Salo suunas edasi minnes jäi tee äärde kohvik, mille hoovis väike loomaaed - siga, paabulinnud, põhjapõdrad, jänesed ja mägikitsed.

Väike korjanduskarp kirjakesega, et loomakeste hooldus ja toit pole päris tasuta lõbu ja külastaja võiks loomakeste vaatlemise naudingu eest oma taskupõhjast karpi veidi raha poetada. Ega me kadedad polnud, poetasime.

Salo linna jõudes otsisime üles saarekesel asetseva kämpingu. Leppisime kokku piirmäära - 20 euri, mille eest oleme nõus jääma. Taas polnud kuskil hinnakirja väljas nähtaval. Küsisime. Telk 12 ja inimene 4 euri. Mis tegigi kokku 20. Jäime.

Panime telgi püsti, tegime tiiru kämpimisalale, vaatasime ujumiskohta, kuid vette ei kiskunud. Kuumus oli möödas ja õhtu käes. Soe dušš oli teine asi! Põhjalik pesu. Siis õhtusöök.
Õhtu oli kaunis ja nii jätsime asjad telki ning läksime linna peale.
Turgu hakati tasapisi kokku korjama. oli palju inimesi ja veel rohkem igasugu pakutavat kraami.

Korra poest läbi, veidi suletud poodide vahel tiirutamist ja tagasi Vuohensaare kämbi suunas.
Tee äärde jäi linnuvaatlustorn. Läksime vaatlema.

Linde väga palju ei näinud, ilusaid loodusvaateid aga küll.
Telk oli puutumatu. Mediteerisime hämarduvas valguses kaartide kohal ja siis tuttu.
Öösel ei olnud külm.

Teed 62 km, linnatiir 14 km = 76 km. 
Max kiirus 53 km/h.

*
3.august, reede

Aeglane ärkamine. Hommikusöök, telgi kuivatamine, asjade pakkimine.
Helistasin Udupea moblaga (mu enese apastraat väljamaaga ei suhtle) isale, tal oli sünnipäev, ja küsisin kodulooma käpakäigu järgi. Kõik OK.
Kodinad ratastele ja linna peale. Väike shoppamistiir. Mis lõppes ostudega. Müüja oli äärmiselt meeldiv ja kompetentne. Silma järgi hindas riidenumbrid ja oskas sobivaid soovitada. Tore!
Paimio suunas tihenevate vihmapilvede all.
Tee äärde jäi kõrtsi-muuseum. Astusime sisse. Vaatasime muuseumi.

Rattad olime ennist kenasti kuuri alla sättinud. Noh, nagu head hobused ikka. Ja see oli hea, sest muuseumist välja astudes taganesime sinnasamma kohe tagasi. Sest oli hakanud sadama. Tihedat, seinana valget vihma.
Istusime kohvikutoas ja sõime majakooki.
Vihm jäi nõrgemaks, kuid ei näidanud mingeid hääbumiskavatsusi.
Läksime kuuri alla rataste juurde ja panime selga vihmariided.
Ei olnud leitsakuliselt soe, oli möödukalt jahe, käed hakkasid peagi külmetama ja surisema.
Väntasime läbi vihma ja Paimio.
Ja siis otsustasime ära eksida, s.t. mitte näha rajamärke ja sõita pikalt totaalselt vales suunas.
Ikka läbi vihma.
Lõpuks, kui asi juba väga kahtlane tundus, küsisime teed.
Ja sõitsime tagasi. Läbi vihma.
Ja läksime rajamärkide järgi. Ja jõudsime õigele Teele.
Õhtupoole vihm rauges.
Ja rattateele roomasid metsast välja Lusitaania teeteod.

Nad olid paksud ja mitmes pikkuses ja neid oli palju.
Päris kõhe hakkas. Üle neist sõita ei tahtnud. Teisel Soome-päeval olin üle sõitnud millestki, mille jäänuk mu tagaratta kummimustrisse kleepus, lahti ei lasknud ja enesega väikseid kivikesi ja muud prahti liitma hakkas. Kämp tegi ebameeldivat kraaphäält porilauas ringeldes.
Järgmise loodusiluna nägime lapi kuuski.

Vallatud sellised!
Tuli uus vihmasabin. Niiske ja jahe oli olla. Kõik tilkus.
ABC tanklas-söögikohas tegime kerge eine ja siis käisin täpsemalt vaatama infotahvlit. Kus märkasin märgitud ujumiskohti, mis meie kaartidel puudusid. Eks need olid vanad ja aegunud ka juba kohati.
Kõht täis, hakkasime ööbimiskohta otsima.
Raadelma oli uusrajoon, täis uusi eramuid.
Ujumiskoht oli ilus ja avar, väljaku ja spordiplatsi ja väikse paadisadama kõrval.
Ainult et.
Selga vee poole keerates nägime sellist pilti:

Olime kui käpiknukud teatrilaval.
See häiris. Mööda sportlesid inimesed. Ranna poole vaatasid sajad aknad.
Prrrrr.
Läbisime külakese. Maja majas kinni. Ühesugused majakarbid.
Veidi edasi Kaarina poole.
Õhtu ja väsimus tulid, kuid vihmatus ja päikestki viskas.
Rauhalinna. Oma õppe-ja lao-tootmishoonetega. Väike jahisadamake. Mille me juba oleksime võtnud. Kui kõrval aga ujumiskohta nägime, siis lõime telgi püsti.
Tundsime end palju paremini kui uuslinnakus.

Näete, seda väikest rohelist telgikest pole peaaegu märgatagi!
Puu külge oli seotud neoonoranž paat aerude ja kirjaga, et Kaarina linna omandus ja kasutada eranditult vaid uppujate päästmiseks.
Kõrval igas ujumiskohas olevad riietusputkad ja käimlad.

Kõik puhtad ja kasutatavad.
Hülgepered käisid veemõnusid nautimas ja meie tegime õhtusöögi ja kuivatasime riideid. Kuni tuli õhtune niiskus.
Tuterdasime veel veidi ringi rannas ja valmistusime uinuma.
Saabusid ratastega kamp noormehi, tormasid jooksuga ja püksata ujuma ja pärast kuukasid õlut ja lobisesid omavahel.
Siis läksid.
Reede õhtu ju!
Keerasime magama. Umbed kesköö paiku aga hakkas rannas hirmus möll. Saabusid rollerid (ikka väga popid liikumisriistad naavbermaal, väga lärmakad ka), jalgrattad, autogi. Kahesoolised noored ujusid, kuukasid vedelat, lällasid, suhtlesid, tegutsesid. Me telgiust ei avanud, nii et vaid häälte järgi võis tegevusi aimata. Juba meie saabudes rannal vedelenud ujumisriided prantsatasid lärakaga meie telgi ette. Keegi hõikas "vittu, mikä teltta", aga, telki puutuma ei tuldud. Tunni-poolteise möödudes vajus kamp siiski rannast minema.
Jäime magama.

Rataste alt 69 km.

*

4.august, laupäev

Hommikul oli udu, siis hakkas sadama.

Udupea tegi katse telgis süüa valmistada. Katse õnnestus.
Vihm vaibus. Viskas isegi päikest.
Saabusid esimesed Hommikused Hülged.
Kuidagiviisi saime telgi kuivatatud, asjad pakitud ja Teele.
Niiske oli.
Turku. Vanalinna. Toomkirikusse.
Siin olime eelmine aasta oma saaretiku-Ahvenamaa-reisi alustanud ja lõpetanud.
Siin me olime juba olnud.

Klõpsutasin kirikus pilte, kuni fotikaaku kustus. Olin aga hankinud vahetult enne reisi tagavaraaku. Võtsime reisilõpu joogi-koogi ja sellega lõppeski Kuningatee.
Tee, mille pikkuseks arvestasime 250 km ja u 4 päeva ja mille läbisime rohkem kui 400 kilomeetri ja nädalaga.
Vägev!

*

Soomemaa rattatuur '12 Vol 3

*
31.juuli, teisipäev

Tuul ja jahedus.
Lava oli kadunud. Inimesed olid kadunud.
Käisin kangelaslikult veeprotsetuure teostamas. Vesi oli mage ja soe.
Kodinad kokku peale hommikueinet ja jätkasime Teed.
Kruusatee pea olematu liikluse ja üsna äkiliste ja kõrgete tõusude-langustega. Vähemasti huvitav!
Päikse käes läks ilmgi päris soojaks.
Umbes lõunaks jõudsime Tammissaari/Ekenäs'ini. Nägime tõstetavat silda, mis laeva läbi lasi. Noh, nagu ma neid Leningradis näinud olin. Autod ootasid viisakalt, kuni sild langes.
Tammissaaris oli suur jahisadam ja mõnus väike vanalinn, kus ühes hoovikohvikus mõnusalt veidi peesitasime kohvi ja koogi seltsis. Udupea otsis spordipoes oma purunenud särgile asendust, kuid ei leidnud.
Keerasime Hanko poole. Pidavat ilus koht olema.
Hanko on selline poolsaare moodi poolsaar, õigemini linnake selle saare tipus.
Tuul oli tugev, valisime ikka võimalikult merepoolsed teed. Ühes einepausiks valitud ujumiskohas oli tuul nii tugev, et viis võileiva hamaste vahelt. Midagi, mis polnud piisava raskuse all või noaga laua küljes kinni, ei tohtinud käest lahti lasta. Kohalikud ei teinud tuulest välja, suplesid rahuga meres. Hülged!
Mägine pinnas hakkas saare tipu poole jõudes asenduma laugemaga.
Läbisime militaarala. Kuulsime laske. Hoiatussildid soome-rootsi-vene-inglisekeelsed. Et siin on skaudilaager ja seal on polügon ja kolmandas kohas käivad õppused. Sõdureid ei näinud, kaevikuid ja punkreid ja skaute aga küllalt.
Linnale lähenedes oli hoopis selline mälestusmärk,

mis teatas, et siin puhkab 453 nõukogude sõdurit, neist 267 tundmatut.
Hankos oli sõjavangilaager neljakümnendatel, sealt siis need maetud.

Olime sõitnud pika maa ja väsimus hakkas peale tulema.
Luusisime rannaäärt pidi linna. Ujumiskohtades olid telkimist keelavad märgid. Huvitav! Asjasse tõi selgust sildike, mis teavitas miski taimestiku kaitsealast. Samblik vist.
Ujumiskohti ent oli mitu ja umbes kolmandas me enam silte ei näinud.
Rand oli liivane-kiviklibune, kõrval suured kaljumürakad.
Ilus oli see linn küll!

Tuterdasime linna peal, käisime toidujahil poes enne selle sulgemist ja otsisime kohta telgile. Rannad tundusid kuidagi väga avalikud või telkimiskõlbmatud, sadamad olid samuti sobimatud.
Lõpuks naasesime juba vaadatud rannaribale ja leidsime meeldiva varjulise niidetud heinaga kohakese ühe kasvava ja ühe langetatud puu varjus. Tuulevaikuses.
Üle tee, piisavalt lähedal ja kaugel, olid ka käimlad. Kohustuslik osa ujumiskohast. Puhtad, paberiga ja igati kasutamiskõlblikud. Oluline pisiasi.

Vaade telgist linna poole.

Majad ei häirinud meid ja tundub, et meie ei häirinud neid ka. Ligidal oli supelusmajake, kuhu Hülged rataste-autodega tulid, sisenesid oma võtmega ja väljusid otse merre.
Tegime õhtusöögi ja saigi päev läbi. Võrkpalli mänginud noored läksid ära ja me vajusime unne.

Läbisõit 72 km.

*
1.august, kolmapäev

Toimetasime tasapisi ärkamisjärgselt. Möödujad ja rannakoristajad tervitasid ning naeratasid.
Taevas kiskus pilve.

Esimeste piiskade panime kiiresti telgi kokku. Vihma eel on 2 varianti - telk kähku kokku, et see kuivaks jääks või telk kähku püsti ja hüpata ise koos kottidega sisse, et kõik muu peale telgi kuivaks jääks. Õhtul on parim teine variant, hommikul enne Teed aga esimene.
Siis käisime vaatasime Maailma Lõppu ehk kõige tipumat tippu sel poolsaare moodi poolsaarel. Ei olnudki vaid lage vesi, olid laiud ja saarekesed ja linnud hoopis.

Sama teed pidi tagasi minna, nagu reisijuht soovitas, tundus ikka väga igav. Nii valisime rattateede kaardilt hoopis poolsaare moodi poolsaare teiselt kaldalt üle saarestiku Tee.
Võtsime sadamast veepudelid joogivett täis ja muudkui edasi!


Tema jäi meist Hankosse.

Läbi linna, üle raudtee, mööda kämpingust (kus usina luuramise tulemusena EI leidnud avalikku hinnakirja tutvumiseks) ja mööda metsateed. Veidi valesti kaarti lugedes veidike eksimist ja siis üle silla saarestikuteele. Algasid tõusud ja langused. Imeilusad vaated tee ääres. Kruusatee ja metskitsed. Vihmapihud ja päike.
Jõudsime Tenhola/Tenala'sse. Vahepeal olime taas jõudnud reisijuhi poolt määratud Kuningateele koos vastavate märgistustega. Tenholas oli u 1300 aastal ehitatud kirik.

Ümber kohustuslik surnuaed. Võtsime veepudelid täis ja jalutasime ümber kiriku. See oli avatud.

Kiriku kõrval oli WC. Ja seal oli soe vesi. Mis tähendas kiiret peapesu ja enese kerget kasimist. Sest mine tea, millal jälle saab.
Poes oma toiduvarusid täiendanud ja infotahvlilt lähiümbrusega tutvunud, sõitsime edasi. Esimese ujumiskohani. Ja see oli liiga ilus, et edasi tundmatusse minna.

Kell oli küll alles nelja paiku, kuid lõime telgi püsti. Tuul oli paras, päike soojendas, suur muruplats oli niidetud paljajalasõbralikuks. See kõik lõhnas Suure Pesupäeva järele. Kuna pidevalt oli mõni Hüljes või Hülgepoeg vees, läks seekord kasutusse igaks-juhuks kaasavõetud trikoo. Ja ma käisin ujumas (loe: hädapärane ihupesu). Udupea seisis varbaidpidi vees ja keeldus nii külma vette tulemast. Tegelt polnud vesi üldse NII külm.
Siis läksime pilliroo vahele ja pesime puhtaks kõik riided, mis vähegi pesemist soovisid. Isegi rihmikud pesin puhtaks. Kuna võrkpalliplatsi võrku ei oleks ilus olnud okupeerida oma pesuga ja kuskilt ei paistnud piisavalt sobivas kauguses asetsevat kahte puud, kombineerisime kuivatusrestid ratastes.

Puhus tuulekene soe, vedasime kuivatusrattaid päikese järgi platsil ja lebotasime niisama ;)
Õhtul tegime korraliku söögi - keedukartulid (mereveega, pole soola juurde panna vajagi) ja lihakonserv kastmega, salatiks värske tomat. Ülimaitsev!
Siis istusime rannas ja vaatasime, kuidas kohalikud Hülged suplevad ja võrku mängivad. Jõime teed ja nosisime küpsist.
Magamamineku ajaks oli pesu kuiv ja õues hakkas niiskeks tõmbuma.

Vändatud 50 km.

*

Soomemaa rattatuur '12 Vol 2

*
30.07, esmaspäev

Hommikuks oli vihm vaibunud ja ilm oli päikseheitlik, kuiv ja soe.
Tõmbasime telgikatte kaamerate ette kuivama ja toimetasime omi hommikusi toimetusi.
Pakituna otsustasime siiski enne Teele asumist surnuaiast läbi käia. Et veeanumad täita.
Vesi ent oli liiga ahvatlev, ja Udupea otsustas teha pea-, mina ihupesupesu.
Seebitatud peaga kraani alla kummardudes palus Udupea oma särki turja pealt tagasi tõmmata.
Särk ütles kärrr.
Kahju, mainis peast tilkuv Udupea rätikut otsides. See oli mu lemmiksärk juba kümmekond aastat.
Üritated jalutavate inimeste ees nägu teha, et me siin niisama vett siristame, otsustasime siiski ujumiskohast veelkord läbi käia.
Esmasba hommik, ehk on rahvast vähem kui õhtul.
Rand oli tühi.
Tegime seebitatult näkki ja saime puhtaks. Siis lobistasime eelmisel päeval läbihigistatud riietele kergenduspesu. Ja siis vaatasime kaarti ja õppisin pähe lähemad kilomeetrid. Siis panime puhtad riided selga ja tunduvalt parema enesetundega sokutasime märjad riided pakkide otsa kummide vahele tuulduma-kuivama. Ja kui olimne juba sündsa väljanägemisega, tuli Hommikune Hüljes ehk tädi ujuma.

Hommikused Hülged on nähtus. Igas ujumisrannas, kus mina Soomes ööbinud olen (ja ma ikka mõnedes olen), ilmuvad õhtuti ja hommikuti kohale naisterahvad. hommikumantlites ja trikoodes.
Tulevad, asetavad omad üleriided riietuskabiini või rannale. Hoolimata vee temperatuurist. Nad tulevad, teevad oma suplusringi vees ja lahkuvad. Alati naised. Alati oma ringi suplemas.

Igatahes peale ülivajalikku hommikust veeprotseduuri asusime Teele.
Värskete ja vabadena.
Veidi tõuse ja langusi.
Ja siis tuli vääramatult teelõik kiirtee ääres, umbes 6 kilomeetrit. Ja see oli JUBE!
Mööduvad rekkad tõmbasid looduslikule tuulele lisaks veel sellise sahmaka ja vibra, et ratas laperdas kui leheke sügisel. Valida kukkumine teeäärsesse kraavi või rataste alla.
See oli ebameeldiv. Teadupärast mäest üles liigub ratas aeglaselt, tunduvalt aeglasemalt kui auto. Alla minnes aga tahaks veidi ruumi, et mitte iga kivikese pärast kummuli käia, et oleks manööverdamisruumi.
Oli, mis oli, aga lõpuks saime kiirteelt maha. Turvalisse vähesõidetavasse metsateele. Täitsa märgistatud teele.
Ilm oli pilves ja kohati tibutas.
Tiira-taara kõrvalteid pidi jõudsime edasi. Kaardid, ka keskkond oli kakskeelne, tugevalt rootsi poole kaldu. Tõusud ja langused kogusid end. Maa oli kokku pressitud ja kortsus, mille harjadel väntasime.
Läbi vihmasabinate Mustio/Svartå tööstusalale. Tammid jõel. Vanad tehastejäänukid. Hotelliks tehtud. Tornid ja müürid. Mõis oma imekauni aiaga. Kirik serval.

Kiriku serva all oli surnuvanker. Klaaskapis. Museaal.
Igal asjal oma Lugu.

Väntasime veidi edasi ja leidsime söögimaja. Misiganes nimega see oli - restoran või kohvik.
Parkisime omad rattalised verandale vihmaohutusse ja võtsime kohvi-õlle-suupoolise.
Meeldiv koht oli.
Aga Tee kutsus ja me läksime edasi.

Karis/Karjaa oli välja reklaamitud kui uhkete ehitistega vana koht.
Koht oli vana ja armas. Linnake põhjalikult madal ja tihe. Tiir linnale peale, poest läbi (nagu ikka, kui poode tee peale sattus), ja taas edasi. Udupea otsis kärri-teinud pluusile asendust, kuid selles linnas sel päeval polnud antud.
Möödusime tõustes ja langedes mõnestki huvitavast kohast. Siin sai laskuda kardilaadse asjaga ja talvel ehk ka suuskadega.

Oli niiske ja veidiväss ja üldse pilved kuklas. Otsustasime Fiskarisse mitte minna ja keerasime otse Pohja/Pojo peale.
Teeäärtes oli kohati näha rattatee märgistusi. Mitmesugustel postidel.

Mõnikord olid nad selgemad, teinekord ilm kätte jäänumad. Ja alati ei saanud aru, kas suunav silt just MEIE rajale suunas.

Ja nii mõnigi kord neid silte uskudes valele Teele sattusime.
Aga palju enamatel kordadel olid nemad, enamasti vaid pealekleebitud noolekoht märgata, abiks õike Tee leidmisel.
Nagu luuremängu mängiks :P

Meie sombune tee aga tõi meid Pohja/Pojo'sse. Asulasse, kus silt näitas ujumiskohta kiriku ligidalt. Sinna keerates märkasime veel palju silte. Kohale jõudes tegime järelduse, et nädalalõpul oli antud kohas olnud suurem festival ja igat silti ei maksa uskuda.
Aga ujumiskoht ehk rand oli.
Ja seal esinemislava, mille kõrval sobiv platsike telkimiseks.
Kolmandik-tosin mehi lammutasid lava.
Meri loksus lainetena.
Ja õhtu oli käes ja meie otsustasime jääda!
Kõigepealt tegime süüa. Möödudes poest olime hankinud vajaliku ja tuulene õhtusöök sai pannile kartulist-seentest-aedubadest. Lisanditega. Korradi maitsev!

Aeg-ajalt sööstsid rannale lapsed. Ratastega. Viskasid rätikud maha ja jäid vette. Hüppeid ja muid harjutama. Kuni mõne tunni möödudes ema randa neid hõikuma tuli.
Meie lõime telgi püsti, kui tundus juba liiga tuul ja piisavalt hilja olema.
Telk püsti, asjad sisse ja tiir ümbruskonnas.
Jah, ülevee nähtud telgid olid alles.

No tosinajagu säästukaid vedeles metsa all, kus festivalisilt suunas kui telkimisse.
Oli esmaspäeva õhtu. Enamus telke olid vettinud ja fliistekke-patju-magamiskotte sisaldavad. Ega me omas vaatluses väga marodööritsenud. Eelmine öö oli päris korralik sadu olnud. Sellele eelnenud ööl samuti. Ok.
Oli ka eile-kasutuses-olnud higistamistelk.

Jäänud vaid raamid ja palakad. Ja pooleldi söödud arbuusid. Ja .. poolikuks jäänud koht!

Tiir tehtud, kobisime oma telgi juurde.
Ja siis naasesid töömehed.Ja hakkasid lava maha võtma. Suure jutu saatel.
Aga meie olime väsinud ja teineteist lammutajatega me ei seganud ja nii me uinusime.

(Oleme tähelepandamatud atraktsioonide vahel)

Jalgadesõtk 53 km.

*