teisipäev, veebruar 26, 2008

Te olete värdjad!

See vokaal-instrumentaalgrupi Koer ärksal volüümil kõlav laul on 1 er(g)utav viis hommikul ööbima jäänud sõpru äratada ;)
*
Et siis Värdjad.
Filmiprohramm "Ettevaatust, ainult friikidele!" raames.
1932, 35mm film, kehvakese inglisekeelse heliga ja hispaaniakeelsete subtiitritega.

"Värdjad" algab stseeniga, kus laadakuulutaja räägib uudishimulike pealtvaatajatega. Kui rahvahulk märkab läheduses värdjate etenduse naisesinejat, pistavad paljud naised karjuma ja kuulutaja hakkab rääkima tema lugu. Cleopatra, karnevali imekaunis trapetsiartist, on kääbus Hansu imetlusobjektiks, kuid Cleopatral on armusuhe jõumees Herculesega ning paarike mõtleb välja plaani, kuidas pääseda ligi Hansu hiljuti saadud pärandusele: Cleopatra abiellub kääbusega, keda jälestab, ning seejärel mürgitab ta. Unustamatult pulmatseremoonialt (millest saab omamoodi vastuvõturituaal) peletab Cleopatra kokku tulnud värdjad eemale, kiusates neid halastamatult ja nimetades neid "räpasteks" ja "limasteks". Vankerelamus paneb ta Hansu joogi sisse mürki, kuid tema plaan kukub läbi ja teda ründavad teised värdjad, kes on kampa löönud, et talle julmalt kätte maksta. Tulles seejärel tagasi jutustava laadakuulutaja juurde, näeme lõpuks värdjate kättemaksu tulemust: Cleopatra on muudetud jalutuks, poolpimedaks tombuks - kraakslevaks kananaiseks. (kokkuvõte raamatust "1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema")


Jah, harjumatu ja eba oli näha neid, keda enamasti ei näe: käteta inimesi, kes toimetavad kõike jalgadega; jalutut meest, kes liikus ringi kätel; "inimtorsot" - meest, kel polnud ei käsi kui jalgu, kuid sellest hoolimata endal ekraanil huulte ja hammaste abil tikugatulega suitsu süütas, edasi liikus ja filmi eelinfona päriselus ka abiellus ja 5 lastki sai; kääbuseid, hermofrodiite, muid välimuselt "teistsuguseid".
Aga sellega harjus. Kiiresti.
Ilusad ja pahad said julma karistuse. Ilusad ja head jäid ilusateks ja headeks.
Toredaid hetki oli, naljakaid, kõhedusttekitavaidki.
Kui mürgitav Cleopatra omadega vahele jääb ja nurgas istuv kääbus ni muuseas taskust noa võtab, lahti plõksab ja tera puhastama hakkab, jalutu mees, samas kõrval püksivärvli vahelt sama püstoliga teeb, lõpuks kogu see väike väänlev seltskond läbi äikesevihma ja pori ja hämaruse (kuidas muidu!) nurjatut paari vanrite ja metsa vahel piirab, kõigil noad käes ("inimtorsol" hambus).

"Värdjad" olid nii oma kõnes, käitumises kui hoiakutes vastavalt intelligentsile äärmiselt viisakad ja vaoshoitud. Hans oli täiuslik härrasmees oma au ja uhkusega. Need, kel loodus polnud niipalju andnud, olid, mis nad olid. Elasid omas pundis oma vaikset elu. Sigisid ja rõõmustasid, kurvastasid ja vihastusid.
Inimesed meie keskel.

Selline film siis.

neljapäev, veebruar 21, 2008

Kuidas ma selle teadmiseta edasi elada oleksin suutnud?

Mu sõbrad ja muud inimesed, loomad, taimed ja mineraalid, molekuliühendid!
Tänast õhtut tumestas minu ja kõigi meie kohal pilvutuvat veebruaritaevast kibe teadmine.
Kaotus on tabanud meie ühist Emakest Maad.
Kergemeelselt olen elanud senini, hoolimata piisavalt kodakondsetest, hingekondsetest ja mälukondsetetst. Veel vähem neist kondsetest, kelle olemasolust seni aimugi pole olnud.

Kaotus, kurb ja mõtlema sundiv, oma elus tõeliselt põhjalikke ümberkorraldusi nõudev, valgustas mind täna õhtul:

Läti presidendi küülik suri stressi tagajärjel

Pisaraid pühkides, süda kaastundest kramplemas, vaatasin naaberriigi presidendi leinast hullunud kogu pildil. Lisi, Su peremehe peakate oleks Sulle meeldinud!
Minu kaastunne armsale vennasvabariigile, eriti tema presidendile!
Ma tean, mida sa tunned!

(Ehkki, eks üks 5-aastane küülik ole juba omajagu elanud ka, eakas juba või nii

esmaspäev, veebruar 18, 2008

Huvitavat koduloomadest


Mitu hammast on rotil?
Õige, 16.
(Mida kõike enne surma teada ei saa oma lähedaste kodakondsete kohta.)
4 lõikehammast ees ja 12 purihammast, neist 6 üleval, 6 all.
Kuuldes kedagi toanurgas närimas, pole seega alati tegevad vaid väljapaistvad kikud, vaid abiks on ka salajasemad.
Pilt ja muu teadus siit.
Mida selle tarkusega nüüd peale hakata, eks see ole igaühe enda otsustada.

laupäev, veebruar 16, 2008

Leida küsimused vastustele!

Olemasolev on vastus. Tuleb leida vaid küsimused, et näha maailma tervikuna ja loogilisena. Suhestuda maailmaga.
42?
Ka nii võib.
Keegi pole saar omaette, eraldatuna, lahtilõigatuna, ise hakkama saav otsast lõpuni.
Juba usku uskumine teeb meist uskliku.
Pole määrav, kes on objekt ehk Püha.
Määrav on fakt.
Pühadus eksisteerib, miski transendentaalne, inimväline ja targem.
Eelarvamused on eksitavad.
Mõisted on sajanditagused, inimesed oma tunnete, mõtete ja teadmistega kaasaegsed.
*
4-8 tundi matemaatikat nädalas ei tee õppijast matemaatikut.
Kehalise tunnid ei garanteeri sportlast, muusikatunnid muusikut.
Religiooniõpetus ei tekita juurde ajupestud usklike.
*
Materialismikummardamine on oopium rahvale.
Liigne ühekülgsus maksab kätte.
Ma pooldan, pean vajalikuks religiooniõpetust koolides.
Ma pooldan usuvabadust.
Inimestel peab olema aimu, mille vahel valida. Peavad olema selged põhimõisted.
*
On sünd, on surm. Elu osad mõlemad.
On rõõm, on kurbus. Mõlemad emotsioonid peaksid olema lubatud.
On edu, on tagasilangus. Vaid üht õigeks pidades on midagi valesti.
*
Amerikaniseerunud mentaliteedil on hunnik vastuseid, tagajärgi.
Millised võiksid olla küsimused, mis neile eelnevad?
*
Igatahes ei pea ma õigeks suhtumist, et edukus PEAB olema, hing VÕIB olla.

kolmapäev, veebruar 13, 2008

Palvepäev


1 vana naljand.

Ülikoolis on silmapiiril eksamid.
Aega 2 nädalat tarkust ammutada ja täiendada.
Saadab Issake ingli maa peale tudengite olukorda kaema.
Naaseb inglike ja kannab ette: kõik õpivad hoolega, teoloogid pralletavad.
Mis siis ikka.
Nädal enne eksameid taas inglike maa peale saadetud olukorda kontrollima.
Kõik tudengid õpivad, teoloogid pralletavad, raporteeritakse Issakesele.
Nonii-nonii, sügab see lõuga ja kortsutab kulmu.
Päev enne eksameid.
Pinge on haripunktis.
Inglike luusib mööda maiseid tudengeid.
Naaseb ja teatab: kõik õpivad, teoloogid palvetavad.
Tore, neid aitame, naeratab
Issake rahulolevalt.
*

Mitte, et ma nüüd kurdaks, väikest särtsu on ellu ikka vaja, ka sellist.
Kes õpetaks mind MITTE jätma kõike viimasele võimalikule ajaservale?

esmaspäev, veebruar 11, 2008

Fotosüüdistus

Tegelased: lauakaal, julm votupiltnik ja süütud koduloomad.
Aeg: õhtuhämarus
Koht: köögilaud
Eesmärk: 1) kinnitada hetk; 2) õelus; 3)sportlik huvi tuleviku muutuste vastu
Tulemus: Tibid ei osand protestidagi, aga küllap lootsid nemadki, et see on VIIMANE selline pilt neist, et hea vanuigi näidata, et vat pooleaastasena... (palju õnnet, poolesed ja veidi peale on nad nüüd mõlemad).
P.S. Ma väga loodan, et nad tagasi ei tee (Esteks ei peaks SEE kaal -max 5K- mind vastu ja teiseks... lõppude lõpuks kes keda toidab? Mingi austus peaks ju olema, eksole!).

See on Ronnu, Ronja. Tagasihoidlikum, pelglikum ja leplikum.

Ja Tont, ülisõbralik nahhaal.

Aga TEGELIKULT on neil lihtsalt erakordselt tihe ja ohter karvastik. See pole pekk, mkmmm!

pühapäev, veebruar 10, 2008

Palju või vähe?

Parasjagu, ma arvan.
Kuidas mõõta ajas asju, mis toimuvad katkematult, nagu hingamine?
Ju ikka vaid miski määratud märgi najal.
1,5 aastat.
*
Poolteist aastat tagasi potsatas ühel hommikul mu e-postkasti kiri. Vastasin.
Päeva jooksul arenes asi suisa kirjavahetuseks.
Viisakas, uudishimulikus toonis sõnadetaguse kompamiseks ja omis mõtteis pildi loomiseks.
Kirjad jätkusid järgnevail päevil.
Tekkis väike paus.
Reisult naastes uued uudised.
Kuni kirjasõna inimese nii lähedaseks lõi, et aeg küps ka silma vaadata.
Ilusad olid silmad.
Ilusad on silmad ikka veel.
Meie.

laupäev, veebruar 09, 2008

20 aastat tagasi

Oli aasta 1988. Koolis, ma käisin koolis.
Aga suvel, sel ilusal öölaulupidude suvel, läksin mina Ääsmäele Tagametsa EÕM-i. Pilt on augusti üle-Harju-rajooniliselt kokkutulekult Soodlast.

reede, veebruar 08, 2008

Polgu poeg


... ehk kollektiivi tütar.


Selline asi koos puuriga sai tööpostil päästetud ebaloomalikest tingimustest.

Loom sai kasitud, puur samuti (ainult kuivand leivatükid ja suitsuvortstiviilakas EI OLE ampstrile sobivaim toit). Ehmund loomake kartis valgust ja üritas paaniliselt peituda. Tige ei olnud. Lihtsalt arg.

Nooremad ja väärikamad meist omasid kogemusi pisinäriliste kasvatamises. Seega sai loomake poetretilt hunniku seemneid, puu- ja juurvilju. Tühi joogipudel sai esimese asjana täidetud puhta veega. Loom oli janus.

See oli siis esmaspäeval. Tõin oma koduloomade varudest veidi üht ja veidi teist spets. loomadele mõeldud närimist. Kui hästi läheb, leian kuskilt ka jooksuratta ja majakese vanadest varudest.

Spetsialisti (minu, loomulikult) ainuisikuline otsus oli - emane.

Eilseks oli loom juba nii julge, valgusega harjunud ja kosunud, et esines trikkidega - nügis pappkarbikese teise otsa ja küünitas laevõreni. Käpad taha, tõmbas lõuga, tagajalad takka ja siis nelja jalaga võrest kinni hoides liikus järjekindlalt gravitatsiooni trotsides puurilaes ringi. Kuni kukkus. Siis kordas kogu protseduuri. Siis veelkord. Siis veelkord.

Töökas kollektiiv otsustas loomakese endale jätta. Puhketuppa. Hommikuti asendab puur altarit. Kõik sisenejad kummarduvad puuri ette. Lõunal asendab puur telekat ja meelelahutajat. Hea tuju on igatahes garanteeritud.

*pilt siit

laupäev, veebruar 02, 2008

Väike hallkuidilus jalutuskäik

Teine veebruar.
Hommiku näitas päikest ja meelitas välja.
Kui neiuke välgutaks lubavalt sukapitsi siredal säärel, aimdades õndsusi.
Kuni idee ja elevus teoks vormus, kadus ka päike pilvisse.
Kuid kivi oli veerema lükatud ja hoog sees.


Keila-Joa.
Alexander von Benckendorffi ja pärandusena Volkonskitele jäänud mõisahoone.
Ainus allesjäänud silmarõõm veranda piirde ornamentika. Muidu, nagu sageli, aknad kinni löödud, seinad mõtteavaldusi täis ja üldmulje räämas.
Millaski olla siin vene armee pesitsenud.
Jõevoolu suunas mööda rada mere poole.


Ja, eksole, ei üllatugi ju nagu eriti, kui veebruari algul näed nii pajuutusid kui rohelisi pungi...

Ma pole ju väitnudki, et ma miski häidpiltetehaoskaja olen, eks.

Aga siis tuli meri.
Siis, kui tee oli viinud veidi alla, veidi üles, kahest kraavist läbi ja haukuvast koerast mööda.
Siis tuli meri.

Kuuled?
Kuuled, kuidas nad liiguvad, vahutavad, võtavad hoogu taandudes ja tulevad siis vääramatu jõuga?
Seal kusagil on nad palju suuremad, võimsamad, kõrgemad.
Seal ei sõida laevad.
Ootavad rahunemist.

Me tuleme siia tagasi, ratastega.
Koduloomad said oksakese värskerohelisega.
Ka hallis on värve.
On lõhnu.
On.

Lohelennutaja

Tippfilmide nädal CCPlazas.
Reede õhtu.
Film "Lohelennutaja".
Saalis algul meie kahekesi. Ja seda 3 minutit enne seansi algust. Toretore.
Veame vaikselt kihla, kas saab 10 inimest saali või ei. Sai 9. Väga mõnus sedasi.
Ikka on ju pelg, et kui teatud arvu (5 - 10?15?) vaatajaid ei ilmu, jääb film ära.
*
Afganistan.
Noored sõbrad, perepoeg ja teenija poeg.
Rahvuslik sport - lohelennutamine. Võistlus - peab teiste lohedell nööre õhus oma lohega läbi lõikama.
Võidab see, kes viimsena terve nööriga.
Peategelased loomulikult võidavad.
Kuid siis juhtub.
Ja perepoeg ei tee katsetki sõbra eest välja astuda, nii kuid teine viimseni tema eest seisnud on.
Omaenese argusest saab vihkamine.
Teed viivad lahku.

Ja siis tulevad venelased. Ja pere peab lahkuma.
Vaheseik, kus venelaste poolt kinnipeetud kastiautost nõuab vene sõdur pääsurahaks ka pooleks tunniks imikuga naist. Selles filmis ei saa.
Pere jõuab Ameerikasse, imedemaale. Kus siiski oma kogukond oma endiste seadustega. Piisavalt palju põgenikke.
Mööduvad aastad.
Poisist saanud kirjanik. Abiellunud, isa matnud.
Saab kirja, et isa vana sõber Pakistanist vajab teda.
Afganistanis on võimul Taliban.
lapsepõlvesõber osutus vennaks, kes oma naisega tapeti ning kelle poeg, peategelase vennapoeg seega, on kuskil kodumaal lastekodus.
Mis muud, kui päästma!
Habe ette ja Talibani valdustesse.
Läbi hirmude, kannatuste ja jubeduste lõppeks kätte poisi saab.
Viib Ameerikasse ja ühel noorel elul on häpiendlik tulevik.
Lõpp kiskuks veidi liiga ümaraks käte, aga mis teha.

Mägisel maal on omad seadused, omad kombed ja oma uhkus.
Seestpoolt vaadatuna tundub see kõik loomulik ja kõik teod õigustatud.
Kuid mõtlema paneb siiski.
Ja uurima asju, mida ma enne ei teadnud.
Mõtisklema teemade üle, millest enne ei teadnudki olemas olevat.
Kultuurierinevus. Kogukond.

Soovitan.
Üks neist, mis jääb nahavahele kummitama kauemaks.

esmaspäev, jaanuar 28, 2008

Pakane teeb liiga

Sellise pealkirjaga saadab miski järjekordne reisu- ja tontteabmisvärk mind järjekordsesse "Vaata Maailma sihtasutus kutsub: osale maailma turvalisimas mängus!" kampaaniasse. Kusjuures, klikates Osale mängus'ele, saan turvahoiatuse või lihtsalt ei arvata mind vääriliseks seda kaudu sisenema.

Ma ei saa aru, kas lõunamaa päike on mõnedel ajud sulatanud või mis riigist neid reisupakkumisi saadetakse?
Kus see PAKANE siin on????
Kas on siis raske veidigi tutvuda potensiaalse klientuuri kohalike, reaalsete oludega?

neljapäev, jaanuar 24, 2008

Magav Tao



Sellised nad on, oma sügavmõtteliste vihjetega Kõiksuse tasakaalu hoidmas...

laupäev, jaanuar 19, 2008

Jõhvi ja Huun-Huur-Tu

Teate, et Jõhvis on kontserdimaja?
Ja kontserdimajas on kammersaal.
Ja kauniskohas on teavutav sildike:


See oli lihtsalt nii harjumatult südamlik ja praktiline.
(Huvitav, kas meeste ruumis sama silt või mida neil pakuti??

Jõhvi kaontserdimaja kammersaalis astus18.01 üles Tuva kollektiiv Huun Huur Tu.




Pilt on kehvake, aga veidi ehk annab edasi seda suurepärast pilti stepielust, hobustest, karjakasvatusest, mägede häältest, tuulte keeltest ja muust.

Pillid: Igil – kahe keelega poogenpill, mongoli morin-huuri analoog Došpuluur – kahe keelega ja pika kaelaga lauto tüüpi pill. Ansambli došpuluur on unikaalne, kuna selle korpus on kaetud püütoni nahaga. Hiinlased katavad tihti oma pille ussinahaga, kuid Tuvas pole see levinud. Bõzaantši – tuva poogenpill Homus – parmupill Limbi – tuva flööt Kengirge – Buddha munkade suur trumm, mille mõlemad pooled on kaetud nahaga Dujug – hobusekapjadest valmistatud löökpill Haptšik – härja munandikottidest valmistatud löökpillid

Enamik neist pillidest ka antud videolõigul näha on.

HUUN-HUUR-TU (Tuva)



BBC World Music Awardi nominent etnomuusika vallas, ansambel Huun-Huur-Tu on tuva unikaalse ja tähelepanuväärse kultuuri väljapaistvaim esindaja rahvusvahelisel areenil. Lisaks unikaalsele hääletekitamisele kasutatakse rahvuslikke instrumente: igil, došpuluur, bõzaantši, homus, limbi, kengirge, dujug, haptšik. “Kui tuvalane laulab, siis enamasti ülistab ta oma ema või oma maad. Ta teeb seda kolmehäälselt. Üksinda!” (Los Angeles Times)

Huun-Huur-Tu - otsetõlkes “päikesepropeller”; päikesekiirte vertikaalne murdumine ning eraldumine, mis tekib kõige sagedamini peale päikesetõusu või vahetult enne päikeseloojangut. Huun-Huur-Tu muusikute jaoks peegeldub samasugune “helilaine murdumine” Tuva kõrilaulu artikuleeritud harmoonias.

Lõuna-Siberis, Mongooliast põhjas elavad tuvalased, keda on alles jäänud umbes 150 000, on säilitanud maailmas ühe vanima musitseerimise vormi, mimesise ehk imitatsiooni. Tuva muusika põhineb peamiselt kurgu- ehk kõrilaulul, mis omakorda jaguneb erinevateks alaliikideks, vastavalt sellele, millist osa kurgust keegi kasutab. Kahehäälse kurgulaulu ehk hoomei ajalugu viib meid ühtede uuringute kohaselt tagasi ürgaega, mil inimene ei vallanud kõnet, teise teooria järgi paigutatakse see esimesse aastatuhandesse. Etnomusikoloogid uurivad kurgulaulu kui lahutamatut osa iidsest animismist, mida praktiseeritakse tänapäevani. Loodushelide järeleaimamist peetaksegi kurgulaulu aluseks. Aasia selle osa kultuuris on välja arendatud mitmeid pille ja tehnikaid, mis aitavad imiteerida loodushääli. Kurgulaulu tähtsamad stiilid on hoomei, sõgõt ja kargõra.
Hoomei on kurgulaulutehnika üldtermin, mis samuti tähistab spetsiifilist tehnikat, mille puhul tekitatakse heli keskmises või madalamas registris, seejuures forsseeritud oobertoonid kõlavad üks ja/või kaks oktaavi kõrgemalt.
Sõgõt (vana-türgi k “itk”; tuva k “häält välja pressima”) on seotud eelkõige matuserituaaliga. See koosneb kahest lõigust: vokaalsest retsitatiivist tavalise kurgulaulu maneeris, millele järgneb kahehäälne oobertonaalne improvisatsioon. Meloodia ulatus ei ületa kvindi või seksti piire. Tänapäeval on sõgõt-laulude temaatika laienenud, itkulaulude kõrval esineb lüürilis-meditatiivseid laule, hällilaule, naljalaule.


Paljud tuntud muusikaentsüklopeediad on tituleerinud ansambli Vene Föderatsiooni 20.sajandi kõige silmapaistvamaks muusikaliseks ilminguks. Grupp on osalenud tähtsamatel maailmamuusika festivalidel, andnud üle 1000 kontserdi kõigil kontinentidel. Nõutud on ansambli 9 albumit ja üle 10 koostööalbumi selliste suurmeistritega nagu Stevie Wonder, Frank Zappa, Ry Cooder, Kronos kvartett, Ravi Shankar, Trilok Gurtu, Fun-Da-Mental, Voices Angelite jne. Ansamblisse kuulub 4 liiget, kes kõik valdavad hoomei laulustiili ning mängivad mitmeid traditsioonilisi instrumente. Grupi liider Kaigal-ool Hovalõg on pälvinud teenelise kunstniku nimetuse.


Kaigal-ool Hovalõg – erakordselt meisterlik (iseõppija!) ülemheli laulu valdamises, töötas kuni 21.eluaastani lambakarjusena, mil ta kutsuti Tuva Riiklikku Ansamblisse. Ta asus elama Kõzõli ning asus õpetama kõrilaulu ning igilit. Omades hääleulatust tenorist bassini, on Hovalõg eriti tunnustatud hoomei ja kargõra laulutehnika esituse ning tõlgenduste osas.

No ma lihtsalt pidin selle kopasteeringu tegema.
Sest need olid ikka nii vägevad vennad.
Viisid ära. Oma kappava rütmi ja loodushäältega.
Tugev kogemus!
Pluss veel nii kauges kandis kohe erinevaid tuttavaid näha.



reede, jaanuar 11, 2008

Kusturica Lubadus

Emir Kusturica film. Lubadus.
Oli PÖFFil eelmine aatsa.
On "Elu on ilus" ja "Must kass, valge kass" režissöör.
Need nimed ju ütlevad midagi?

*
Algas film tuttava balkani elurõõmsalt jabura puhkpillimuusikaga.
Ja miski väikese zapakalaadse autoga, mis kauni talvise maastiku vahel sõitis, sees 3 inimest kohaliku estraadi saatel küljelt-lüljele kõigutamas.
Aga külas elas vanamees oma varateismelisest lapselapsega.
Vanamees avab ahjuukse, tõmbab välja miski seadeldise. Katusel korstnalt kerkib luuk ning torgatakse välja torubinokkel (või periskoop, või kuidasiganes neid nurgatahavaatamise asju nimetatakse). Vanamees vaatab saabujaid, muigab.
Ja keset autoteed avaneb luuk, mis varjas auku, kuhu auto kenasti nina ees sisse põrutab.
Nii see peale hakkab.

Kes näinud Kusturica "Must kass, valge kass" või "Elu on ilus", sel on aimu, mismoodi asjad kulgevad. Mina isiklikult olen oma mälu mööda vaid esimest neist näinud.

Külakeses on mõned vanamehed, teismeline poiss ja üliseksi õpetajanna.
Kool pannakse kinni, kuna ühe õpilase pärast pole ju mõtet seda pidada.
Poiss saadetakse linna, et ta talu ainsa lehma maha müüks, ostaks Püha Nikolause ikooni ja endale midagi suveniiriks ning, kolmandaks, tooks endale naise tallu.
Mis lubatud, peab tehtud saama.
Siis lastakse tsirkuses kahurist lendu mees siniste tiibadega. Ja tema lendab ja lendab.
Linnas punt sulisid. Õigemini on iga inimene linnas omamoodi suli.
Mees siniste tiibade liugleb üle küla. Vanamees ütleb, et oo, ingel, oota veel mu surmaga, kuni poiss naisega tagasi.
Poiss leiab pruudi, kaks pauku armastavat kiilaspeast venda, müüb lehma, ostab ikooni ja satub alailma sekeldustesse. Oma ausa maaka südamega.
Ja pidevalt lendab üle taevalaotuse mees siniste tiibadega.
Bordell, kool, tulistamised, rikkus ja alatused.
Kohalikuks uinutavaks vaaliumiks enne valutekitavaid kohitsemisi ja pääle hingepiinu on must ketas pealemaalitud valge spiraalse joonega välisservast keskpunkti, mida keerutades... no teate küll, selline optiline asi, mis lõpmatusse kadumise efekti tekitab.
Situatsioonikoomikat igal sammul.
Lõppeks abielluvad korraga nii vanamees õpetajannaga kui poiss oma linnast leitud pruudiga.
Happy end, ilmub lõputiitriks.

Lustlik vaatamine igatahes, ehkki kassifilmi kõrvutades siiski nagu paremaks pean.
Naer on garanteeritud ja maitse ikka teine kui ameerika jalaga perse-koogiga näkkukatel.
Elamuse saab igaljuhul.

laupäev, jaanuar 05, 2008

Päev soe läbi külma

Öösel suht mõttetult pea hommikuni üleval istumine on kurjast.
5 tundi pärast magamavajumist heliseb telefon.
"Me oleme 10 minuti pärast kohal!"
"15, palun," pressin läbi hammaste ja üritan silmi lahti saada.
*
Piparkoogid.
Kõiksugu mõeldavad ja mõeldamatud asjad piparkookidest.
Kenasti glasuuritud ja värki.

Siis üks igavesti armas labürint.
Kirjad on südamlikud.
Jah, autorite nimed on jälle must mööda läinud. Mea culpa.
Aga piparkoogi ajaloost.
Piparkooki tunti juba Vanas Mesopotaamias paartuhat aastat enne meieaega.
Ja oli armurohi ja kohurohi.
Igavesti põnev!
(Vihje: kui huvitab, kliki ja loe)
*
Mõned tunnid hiljem.
KUMU. Joan Miró.
Tants ümber valvuritädi.
Tervet seina kattev pilt sai süüdimatult aparaati püütud välguga ja ilma, mitu korda.

Polnud probleemi.
Vaatasime pooltunnikese filmi kunstnikust.
Siis piltide manu.
Koukisin taskust aparaadi, säädisin paika, ja siis tuli valvuritädi, kes käratas, et Ärgepildistage.
Ok, ütlesin ja panin aparaadi tasku.
Tädi jäi meid luurama.
"Lööme talle külge, suudleme ta nina all või hargneme?"
Valikuid kui palju.
Tädi kiikas valvsalt ikka paremalt ja vasemalt, eest ja tagant.

Aga Sekeldajal hakkasid vuntsid võbelema, kui ta pargivahti nägi...
Oli moosivarga tunne, oli.
Aga ilus pilt oli.

Ma tean, et nii kultuurne olla on liiast.
Aga kui mõni päev on tähtpäev, siis olgu ta seda väärikalt.

Ära

Üks ammune lugu, mida keegi kunagi kuskil.
*
Poiss isaga väljale läks.
Isa poissi rõõmsalt keerutas, suure kivi otsa istuma pani.
"Hüppa, ma püüan Sind kinni," lubas Isa.
Poiss kivil sirgu end sirutas.
Kivi kõrge oli, maandumine kaugel.
"Tule," viipas Isa kaugel maal.
Poiss usaldas.
Poiss hüppas.
Isa ei püüdnud.
Poiss kukkus, haiget sai.
"Ära kunagi usalda inimesi,"ütles Isa kõrvalt.

reede, jaanuar 04, 2008

Üleskutse

... mille leidsin ning rõõmuga siia üles panen ja lehvitan.


Armas Inimene!

Kui sa oled viimasel ajal tundnud, et maailmas on liiga palju asju ja tarbimine on muutunud kõige tähtsamaks tegevuseks elus, et kaubanduskeskused ja telekad võtavad liiga palju inimeste ajast, et sa ei või enam kindel olla, et see, mida sa sööd, on sulle ikka kasulik, siis see kiri on just sulle!

Otsin mõtte- ja teokaaslasi, et tuua ellu parim turg Tallinnas (ja Eestis!).

Mõte ise on hästi lihtne. Luua Uue Maailma (www.uusmaailm.ee) juurde kuuluv tänavaturg, mis toimuks vähemalt 2 korda kuus ja mis kaupleks ainult heade asjadega. “Headel asjadel” on mitu definitsooni ja ma väga ei tahaks hakata kedagi piirama, aga turul müüdavad asjad peaksid olema kas: ise tehtud, ümber töödeldud, oma peenral kasvatatud, kodust leitud, või neid võiks liigitada kategooriasse: mahe või öko.

Praegu vajaksin sellist abi, et te levitaksite infot sellest ettevõtmisest, et õiged inimesed omavahel kokku viia. Põhiliselt otsin inimesi, kes teeks nii öelda “sitast saia” ehk siis annaks vanadele asjadele uut mõtet ja elu.

Esimene Uue Maailma tänavaturg võiks aset leida märtsis.

Ootan huviga teie vastukaja.

Mona, veel mitteametlik tänavaturgude pealik.

kontakt: monamagi@hotmail.com

Ise sügisesesel üritusel (olgugi, suht passiivselt) käisin ning igati põnevaks pidasin.

kolmapäev, jaanuar 02, 2008

Vohagu vabadus!


See asi peaks inimeste arvates olema tekstiili kinnitatud vatiin. Kindlalt kinni ja kohev.
Padjaks hellalt nimetatu.
Vabadus vatiinile!
Saagu urud koos varudega (mis pesast taritud või mujalt pänna pandud)!

pühapäev, detsember 30, 2007

Aasta viimased tunnid

Nagu sellest kellaaja-päeva-kuu-aasta vahetusest nüüd niipalju muutuks.
Ma ei anna endale lubadusi uueks aastaks.
Tuleb, mis tuleb.
Ei tee plaane.
On nagu on.
Ja kui tuleb võimalus muuta miskit, siis juhtub see õigel ajal ja õigete vahenditega.
Lootusetu optimist.
Ja veidi ebausklik plaane liialt levitamaks.
*
Pesupäev.
2 okassiga.
Puhtana uude aastasse!!!