Päev soe läbi külma

Öösel suht mõttetult pea hommikuni üleval istumine on kurjast.
5 tundi pärast magamavajumist heliseb telefon.
"Me oleme 10 minuti pärast kohal!"
"15, palun," pressin läbi hammaste ja üritan silmi lahti saada.
*
Piparkoogid.
Kõiksugu mõeldavad ja mõeldamatud asjad piparkookidest.
Kenasti glasuuritud ja värki.

Siis üks igavesti armas labürint.
Kirjad on südamlikud.
Jah, autorite nimed on jälle must mööda läinud. Mea culpa.
Aga piparkoogi ajaloost.
Piparkooki tunti juba Vanas Mesopotaamias paartuhat aastat enne meieaega.
Ja oli armurohi ja kohurohi.
Igavesti põnev!
(Vihje: kui huvitab, kliki ja loe)
*
Mõned tunnid hiljem.
KUMU. Joan Miró.
Tants ümber valvuritädi.
Tervet seina kattev pilt sai süüdimatult aparaati püütud välguga ja ilma, mitu korda.

Polnud probleemi.
Vaatasime pooltunnikese filmi kunstnikust.
Siis piltide manu.
Koukisin taskust aparaadi, säädisin paika, ja siis tuli valvuritädi, kes käratas, et Ärgepildistage.
Ok, ütlesin ja panin aparaadi tasku.
Tädi jäi meid luurama.
"Lööme talle külge, suudleme ta nina all või hargneme?"
Valikuid kui palju.
Tädi kiikas valvsalt ikka paremalt ja vasemalt, eest ja tagant.

Aga Sekeldajal hakkasid vuntsid võbelema, kui ta pargivahti nägi...
Oli moosivarga tunne, oli.
Aga ilus pilt oli.

Ma tean, et nii kultuurne olla on liiast.
Aga kui mõni päev on tähtpäev, siis olgu ta seda väärikalt.