Nad istusid kolmekesi bussiootepaviljonis, liitrine Bock jalge ees ja arutasid ilmaasju.
Tulid bussi eri ustest ning said keskkohas kokku.
„Näe, kuldne trio jälle koos!“
„Kas lähme õhtul siia ka sakummi võtma?“ uuris teine, kui kodutute öö ürituseks plaanitud platsist möödusime, kuhu hakati juba telki püstitama.
„Jah, muidugi. Lähme sinu juurest läbi ja võtame kolmeliitrise kanku kaasa. Ja siis ma laulan jälle Erich Kriegerist paremini, nagu eelmine aasta.“
„Jälle helistab. Arnold, noh. Ma ei võta vastu, mingu putsi. Telefoniaku saab tühjaks nii!“
Telefonihelina saatel keerati pudelil kork maha ning kõlasid mulksatused.
„Minu raha, minu raha. Tead kuhu see läks? 12 plastpudelis Vana Tallinat!“
„Vaata, Birgit Õigemeele auto.“
„Talle renditi see auto, muidu poleks nime peal.“
„Birgit Õigemeel on auto peale kirjutatud ju.“
„Miks mulle keegi autot ei anna?“
„Näeks, kas on ikka tema ise autos.. aga ei, pani kohe gaasi põhja. Ma oleks tahtnud äkki mõne sõna juttu puhuda..“
Õhtul enne seitset istus kesklinna igas bussiootepaviljonis 1-3 meest ja 1 liitrine Bock.Tänase päeva jook?
Õhtuks oli enamus tarvitajaid kogunenud Tammsaare parki telki.
Viies aasta kodutute öö.
Soe supp, esinejad, sõbrad.
Siledamaid ja karvasemaid, kaineid ja joogiseid."Kuule, Krieger andis mulle raha, käi poes ära!"
Martinson peab kõnet.
Siis tulid Krieger ja Lehtlaan.
Siis jälle veidi tsirkust.
Ja aktiivset tantsu.
Ning Telgi nurga taga RMK sõbralik soovitus: MINGE METSA!
'
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar