Nägin eile väikest, kuid täiesti punalehelist vahtrat.
Kesk närbuvat rohelist.
Nagu küünal või südametunnistus lõõmas ta, sügise saadik.
*
Tibutav seenelkäimise ilm.
Autoga metsaveerde, teiste autode sekka.
Männiriisikad, need lemmikud!
Vihma hakkas sadama, vastutulijatel olid ämbrid kuhjas seeni täis.
"Mõtekam kohe tagasi keerata, me korjasime metsa puhtaks," praalis üks vastutulijaist.
Mets on kõigile, läksime edasi.
Jah, nagu kunagi kartulipõllul järelnoppimist sai tehtud - suur saak oli korjatud, kuid värsked männiriisikad meid ikka ootasid.
Kolme peale poolteist ämbrit - oli hea saak küll!
Valikuliselt, muud ei puutund. Spetsialiseerunult.
Hämar oli puude vahel. Kanapimedus lausa nagu oleks ärganud ja tiibu lehvitanud.
Hämar ja märg-sügis-lõhnaline.
Kuskilt kostis kopsimist.
Kapuuts peast ja kõrv kikki.
Rähn!
Pilk otsivalt üles, kuni koputajale pidama jäi.
Kuivanud männitüvi, üleval kõva toks käimas.
Panime kõrva vastu tüve - kõmises täitsa kõvasti.
Vahepeal linnuke kõrvalpuu rohelusse sukeldus, naases, miski vana prahi üle õla virutas ja hoogsat toksimist jätkas.
Selline päev siis.
Soodla veehoidlas.
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar