Peipsi põhjakallas

'
Et Soome-retk kuidagi äkitsi ja vaevusteta otsa sai, jäi puhkust üle ja kihke veel kodaratesse.
Veidi kaarte vaadanuna otsustasime minna Peipsi äärt uurima.
Et polegi nagu käinud.
Põhja-otsas.
Päevake puhanud ja uuesti pakkinud, rattad alla ja Narva rongiga (mis õhtul sinnasuunas ning varahommikul Tallinna-suunas sõidab, kord päevas..) Jõhvini.
Rongis olid ka soomlastest ratturid, kes kiitsid Eesti lauget pinnast ja odavat elu.
Eks ta ole.

Rongis oli rongiluule :)

Jõhvis poole-üheksa paiku maha ning Vasknarva suunas.
Satikad ja kaardil näidatud kuid silmale olematud ujumis-telkimiskohad ning teed-rajad.
Igatahes märgistus on niru.
Satikad, need pimesikud-mihklid-parmud, kärbselaadsed ja kohutava te lõugadega surematud Kaštšeid. Nii, kui peatuma jäid või aeglasemalt kui 10 kilti tunnis liikusid.
Päev veeres, päike loojus ja muud leidmata viskasime telgi ahvikiirusel tee kõrvale raiesmikuäärsele lagendikule püsti.
Käbedalt lendloomakeste eest varjule ja unele.

Hommikul taas asjad suht kiirelt kokku ning taas teele.
Miski kaheksa paiku siiski kuskil teeäärses bussipeatuses hommikujoogid ja võileibluse teha suutsime - vaba välja tuul viis satikad ja vari kattis päikese eest.
Siis tuli juba inimese olemine pääle :)
Kuremäe klooster sai üle ja läbi vaadatud, püha vesigi joogipooliseks võetud.
Vaesed nunnad lasid lehmade keskel, villased sokid jalas... õues oli väga kuum.
Aga tegelt oli Kuremäel ilus.
Käidud!

Edasi läks tee veidi tõusvaks-langevaks, siis soodevaheliseks ja hirrrmus-satikaliseks.
Nii, kui peatusid, oli kari kallal ja 3x suurem armaada vaba kohta ootamas.
Pildid jäid vaid silma, sest apastraadi väljavõtmine oleks võrdunud ... eee... piinaga?
Sõites jälitas miski kuri parv veel pikalt.

Kuumus, vereimejad ja tolmune treppis kruusatee said ajendiks mitte leida Peipsi-äärne reis väga pikk ning vahva ettevõtmine olevat.
Lõuna paiku, Remniku kohal, sai vette!
Vesi oli soe kui õhk, valge kui piim ning sulas kullasädeluses taevaga ühte.
Õnnistus!
Vesi õitses, oli tuugalt lebrasid täis, kuid see ei segand sel hetkel õndsust!

Ja peagi tuli ka pood.
Esimene pood ja külm õlu!
Pääle kosutavat supluust.
No mida veel tahta?
Elu läks ilusamaks. Satikaid jäi nagu vähemaks - sood olid taandunud.
RMK lubatud telkimiskohtigi jäid mõned silmi.
Mitte küll kõik, mis kaardil märgitud, ju lihtsalt ei leidnud ehk oli märgistus kehva.
Oli kooperatiive, eramaid, suvilaid.
Väike nõukaaeg õhkus vanadest ehitistest.
Nagu Läti, ütles Udupea.

Õhtu veeres, päev taandus.
Söögiga varustunud teisest juhuslikust külapoest, kirikuaia kaevust joogipudel täidetud, ikka edasi, Kauksi poole.
Enne veidi telklaager, kuid tasuline.
Mitte küll tappev, 30 kronu näo kohta + automaks, mis meid ei puutunud.
Vesi üle tee ja valli.

Veidi edasi, RMK infokeskusesse.
Sealt vihjed, et ka neil telkimisplatse, kui kuulu järgi kõik täis olevat.
Kas sis tõesti 2 ratast ja väike telgike ära ei mahuks???
No vast ikka, minge vaadake..

Läksime.
Ruumi oli piisavalt.
Ehk autosid tõesti liiast. Telgi jaoks ruumi aga küll.
Tegime süüa ja käisime ujumas.
Oli seal pere-seltskondi, olid poola (?) mootorratturid, olid.. kesiganes.
Vesi muutus üha õitsvamaks, soojemaks, silmapiiriga eristumatumaks.
Lai ja lage vesi.
See oli ilus pilt.

Varakult magama, mis teha, väss.

Hommikune äratus kell 3.
Hämarus veel, kui välja puhanud.
Tuul oli tõusnud.
Kohvi-teevesi kees.
Päike hakkas tõusma.
Laine oli sinine ja kaldasse.

Miskid lällavad tüübid, kes kaua-kaua kisades ja lõuates telkide ning ranna vahel siiberdasid, olid jätnud tule kustutamata.
Tuul uhus lõõmavad söed leegile ja taas vaid madalaks süteks.
Tuleohtlik aeg, paras tuuleke, sädemeid lendas..
Kuradi idioodid, ausalt!
Paari tunni pärast olid söed siiski kustund.

Telkide seas olid ka "vanakoolimehed".
Nostalgialaks!

Et siis viiest teele, hea jahe vändata.
Eelmine päev olime paika pannud, et kuni Mustveeni ja siis kaeme, et järvepidi nagunii eriti edasi ei saa, aga kas Jõgevasse või Tartusse rongile, eks paistab.
Palavus tõusis, poed olid veel kinni.
Tee kõrval platsid ja sildid, et "siit saab suitsukala".
Ei saanud, sel kellaajal.
Lohusuus oli kool ja kirik kõrvuti, mis oli hämmeldust tekitav.
Nõukaaegne spordiplats kohe kiriku külje all, sealsamas renoveeritud koolimaja.
No kui nii, siis nii.

Mustvees olid kirikud, mitmed, ilusad.
Ja oli Olerexi bensukas, kust sai kohvi.
Ilma kohvisisalduseta, nagu selgus.
Santi juhtub!

Edasi Torma poole. Algas tasapisis Vooremaa.
Kevadel Kuremaal käies tekkis mõte ka Vooremaa ring rattaga läbi teha. See sai nüüd sujuvalt teoks.
Värskendavad vaated tee peal.

Tormas olid söögikohad veel suletud, kohalik trimmerdaja lubas sama 5 km pärast tee veerest.
Veidi siis edasi.
Seal oli!
Pood-pizza-hamburger ja kohvi ning muu.
"Kas kell on juba õlu?"
No kohe saab, võtke aga, pärast maksate.
Nii saime kohvi-õlle-piruka-hamburgeri nig elujõu.
Sõit oli üha vaevalisemaks muutunud.
Füüsiliselt, igased sõiduvalud muudkui paisusid.

Sõbrad Kuremaalt ent seegikord end ilmutasid, mistõttu sujuvalt idee Jõgevale rongile jõuda asendus ideega Kuremaale maanduda.
Kokku lepitud ja sihtpunkt teine.

Tee peal Laiuse linnuse varemed.

Laiuse kirik ja tema juurde kuuluva hoone tähtmärgid.

Vooremaa reis sai auga tehtud.
Sõit sõidetud, taas Kuremaa järves ujutud ja järgmine päev Jõgevast rongile kobitud.
Selleks puhkuseks on reisid läbi.
'