Ilus suine aeg ja puhkus.
Ikka kotid rattale, rongile ja seekord varahommikul Aegviitu.
Raudteel toimus midagi, remont või nii, igatahes seisi rong kuskil metsa vahel ette hoiatamata, teadustamata ja vabandamata pea tund aega.
Aegviidus kodinad maha ja suund umbes õiges suunas.
Usinaste metsa vahel suveilma nautides ning totaalselt valesti minnes olin teinud sirgjoone asemel kaare ning taas Piibe maanteel väljas.
Kõrvemaa spordikeskusesse ja uus algus.
Seekord sain rajale.
Esmalt piilusin Venemäe telkimisalale.
Katusealune ja mu tubli reisiratsu.

Kogupikkus 36 km.
Mina kõike korralikult ei läbinud.
Osaliselt aga siiski.
Üle Soodla jõe ja lirtsuvate samblakattega pinnase, ratas käe kõrval.
Kõrvemaa.

Kasutasin ratast siis kotihoidjana ja lükkasin käe kõrval.

Kõrged tõusud ja laskumised.

Ehk on see rada sõidetav miskitele krossihulludele, kel pole elamist pakikal.
Kitsuke rada oli täis langenuid puutüvesid, kive ja juurikaid.


Sellel tõusul võtsin konkreetselt rattal kodinad küljest ja tarisin jupikaupa üles.
Püsti oli ka vaid iseend kandes raske seista.
Toetuda polnud kuhugi.
Enne just oli väga järsk laskumine ja siis orupõhjas vesine lirtsuv läbitulek.
Krt, aga hakkama sain.
(Jajahh, pildi pealt ei tundu see üldse nii jube)

Järv, mis tekkinud arvatavasti nõnda: jääajal jäi jäätukk maismaa alla ning hakkas seal siis sulama, tekkinud lohust sai järv.
Kõrged oosid, mis tekkinud kunagi jääajajõgede põhja kuhtunud sademetest.
Järsud üleminekud ja nõlvad.
Vaade paukjärvele.


Vaated on aga fantastilised!
(jätkub)
'
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar