Kõrvemaa 2

'
Miskil müstilisel kombel jäin Paukjärve äärde kinni.
Otsest matkarada edasi ei leidnudki üles.
(Seal oleks kõigi eelduste kohaselt saanud laudteed oma lastis rattaga ületada...)
Keerasin sõidetavate teede poole ning pääle mõningast ekslemist leidsin mulle sobiva tee.
Mina otsustasin öömajale jääda.
Oru lõkkekoht Soodla jõe ääres.

Varjualuse alla lõin oma säästutelgi püsti.
Nii igaks petteks, aegajalt lippasid suured hallid üle taeva ja üldse..
Ratta panin telgi taha.
Ikka silma alt ära.
Kaasas oli konserv. Lõkke sain paari ajalehetüki, kuiva puukoore ning muude osavuste ning ühe tikuga üles :P

Konserv restile ja tule kohale.
Vahepeal metsa alt veel langenud kuivi oksi varumas.
Jões sai suurema higi ja kõntsa maha lobistada.
Vett oli mul kaasas napilt, seepärast esimene joogipudeli täis Paukjärvest, teine sealtsamast Soodla jõest sai ammutatud.
Igaks petteks mõned söetabletid ka sisse, et kui väga mürgitatud peaks olema see vesi..
(Etteruttavalt - pold mul häda kedagi.)
Konserv sai soojaks, sõin seda mõnuga lehte lugedes ja sääski peletades.
Aeg-ajalt keeras platsile mõni auto, milles istujad huvi tundsid mu ööbimisplaanide vastu.
Seltsiks keegi ei jäänud.
Popid kohad need RMK platsid!
Igatahes heitsin ma rahuliku südamega oma topeltkatuse alla puhkama.
Magasin kaua ja rahutult.
Linnud laulsid.

Hommik oli vaikne ja vagune.
Silmad-hambad puhtaks, kodinad kokku ja rattale.
Seekord otsustasin mööda veidi sõidetavamaid teid minna.
Veidi edasi minnes olid taas põlengujälgedega lagendik.

Ilus on isamaa, kahtlemata.
Sõita oli ka hoopis teine lugu kui ratast käe kõrval punnitada.
Tee ääres olid kummalised T-tähe kujulised kaevamised.
Milleks? Keegi teab?

Jõudsin välja Kembani, Peterburi maanteeni.
Sellest risti üle ja paralleelselt, kuid rahulikuma moega Jõelähtme-Kemba teed pidi.
Päike kõrvetas, tema mõju mõistsin veits hilja, kuid siiski mõistsin ning katsin põlenud kohad tekstiiliga.
Ikka edasi pääliina poole.
Kadakad ja kibuvitsad on põimunud.

See on suvi!

Teadjad räägivad, et sel teel on tuul alati vastu.
Oli jah.
Ja selle järjekindlusest annavad tunda viltu kasvanud taimed.

Silmarõõmu oli kõikjal.
Elu on ilus!

Kuid sellisel teel panen ma helkurvesti selga, sest seal sõidab ka palju ja suuri autosid.

Nautige suve, kandke rattaga sõites kiivrit ning ärge üle kuumenege, mu sõbrad!
'