Otsime modellid. Neiud, töötage naudinguga!

'
Veelkord töökuulutuste lainel. Seekord veebilehelt Soov.

Otsime modellid. Neiud, töötage naudinguga! 20 000 eek kuus

Valime kenad neiud, vanuses 18 kuni 30 aastat. Pakume tööd Web-chatis - 20 000 eek võite teenida kergelt, kuus! Istud arvuti taga kontoris, mis asub Tallinn kesklinnas ja naudid tassi kohvi, chatid jututoas külastajatega välismaalt meie kodulehel ja flirdid läbi veebi-kaamera, ja teenid raha iga minutis! Palk iga nädalas. Töögraafik on täiesti vaba, võid töödata igal ajal: hommikul, pärastlõunal, õhtul ja öösel - meie kontor töötab ööpäevaringselt! Inglise keele valdamine kooli tasemel - Arvutioskus ( Interneti kasutamine) Täpsemat infot vestluses. Ärge raisake oma aega – registreeruge kohe vestlusele.

Mis pagana firma see selline on, kus veebkämmis meelalt naeratamise eest raha saab.
Ja mis pagan neil väljamaalastel viga on, et nad seda asja ostma peaks?
Ok, maailm on imeline koht, ma tean.
Aga see hüüumärgiga üleskutse pealkirjas on rinda rõõmsaks tegev :)

'

Tööd saab striptiis

'
Leitud cvkeskuse keskkonnast, täitsa avalik.
(Jajahh, ma võin ja lausa pean tegelema pühal tööajal töökuulutuste läbivaatusega)

Kostilata OÜ

Otsime oma naiskonda naisterahvaid vanuses 18-35, kellel on huvi töötada striptiisitarina. Klubi Tallinna Vanalinnas võtab tööle tantsijaid seoses töömahu suurenemisega.

Tööd saab Striptiis

Töö kirjeldus Töö vahetustega, graafiku alusel. Võimalus valida öiste ja päevaste vahetuste vahel.

Nõudmised kandidaadile Vähene võõrkeelte tundmine, neiude vanus alates 18 eluaastast. Hoolitsetud, kena välimus.

Ettevõte pakub Head teenistust. Väljaõpet, meeldivat kollektiivi, igati kaasaegset töökeskonda. Regulaarseid treeninguid, palju võõrkeele praktikat.

Lisainfo 95% klubi külastajatest on turistid!!! Soome, Rootsi, Inglise jne.

Töö iseloom Asukoht: Tallinn, Harjumaa Tööle asumise aeg: niipea kui võimalik Töö tüüp: täistööaeg või osaline tööaeg, lepinguline (vahetustega) Kuulutus aegub: 30. juuli 2010 Sisestatud: 14. juuni 2010 Palk alates (bruto): 25000 kuni 45000 EEK kuus Lisainfo palga kohta: tulemustasu

Et nagu eeldus on vähene keeleoskus (kui liiga palju oskad, kobi minema) ning samas ohtralt keelepraktikat.
'

Peipsi põhjakallas

'
Et Soome-retk kuidagi äkitsi ja vaevusteta otsa sai, jäi puhkust üle ja kihke veel kodaratesse.
Veidi kaarte vaadanuna otsustasime minna Peipsi äärt uurima.
Et polegi nagu käinud.
Põhja-otsas.
Päevake puhanud ja uuesti pakkinud, rattad alla ja Narva rongiga (mis õhtul sinnasuunas ning varahommikul Tallinna-suunas sõidab, kord päevas..) Jõhvini.
Rongis olid ka soomlastest ratturid, kes kiitsid Eesti lauget pinnast ja odavat elu.
Eks ta ole.

Rongis oli rongiluule :)

Jõhvis poole-üheksa paiku maha ning Vasknarva suunas.
Satikad ja kaardil näidatud kuid silmale olematud ujumis-telkimiskohad ning teed-rajad.
Igatahes märgistus on niru.
Satikad, need pimesikud-mihklid-parmud, kärbselaadsed ja kohutava te lõugadega surematud Kaštšeid. Nii, kui peatuma jäid või aeglasemalt kui 10 kilti tunnis liikusid.
Päev veeres, päike loojus ja muud leidmata viskasime telgi ahvikiirusel tee kõrvale raiesmikuäärsele lagendikule püsti.
Käbedalt lendloomakeste eest varjule ja unele.

Hommikul taas asjad suht kiirelt kokku ning taas teele.
Miski kaheksa paiku siiski kuskil teeäärses bussipeatuses hommikujoogid ja võileibluse teha suutsime - vaba välja tuul viis satikad ja vari kattis päikese eest.
Siis tuli juba inimese olemine pääle :)
Kuremäe klooster sai üle ja läbi vaadatud, püha vesigi joogipooliseks võetud.
Vaesed nunnad lasid lehmade keskel, villased sokid jalas... õues oli väga kuum.
Aga tegelt oli Kuremäel ilus.
Käidud!

Edasi läks tee veidi tõusvaks-langevaks, siis soodevaheliseks ja hirrrmus-satikaliseks.
Nii, kui peatusid, oli kari kallal ja 3x suurem armaada vaba kohta ootamas.
Pildid jäid vaid silma, sest apastraadi väljavõtmine oleks võrdunud ... eee... piinaga?
Sõites jälitas miski kuri parv veel pikalt.

Kuumus, vereimejad ja tolmune treppis kruusatee said ajendiks mitte leida Peipsi-äärne reis väga pikk ning vahva ettevõtmine olevat.
Lõuna paiku, Remniku kohal, sai vette!
Vesi oli soe kui õhk, valge kui piim ning sulas kullasädeluses taevaga ühte.
Õnnistus!
Vesi õitses, oli tuugalt lebrasid täis, kuid see ei segand sel hetkel õndsust!

Ja peagi tuli ka pood.
Esimene pood ja külm õlu!
Pääle kosutavat supluust.
No mida veel tahta?
Elu läks ilusamaks. Satikaid jäi nagu vähemaks - sood olid taandunud.
RMK lubatud telkimiskohtigi jäid mõned silmi.
Mitte küll kõik, mis kaardil märgitud, ju lihtsalt ei leidnud ehk oli märgistus kehva.
Oli kooperatiive, eramaid, suvilaid.
Väike nõukaaeg õhkus vanadest ehitistest.
Nagu Läti, ütles Udupea.

Õhtu veeres, päev taandus.
Söögiga varustunud teisest juhuslikust külapoest, kirikuaia kaevust joogipudel täidetud, ikka edasi, Kauksi poole.
Enne veidi telklaager, kuid tasuline.
Mitte küll tappev, 30 kronu näo kohta + automaks, mis meid ei puutunud.
Vesi üle tee ja valli.

Veidi edasi, RMK infokeskusesse.
Sealt vihjed, et ka neil telkimisplatse, kui kuulu järgi kõik täis olevat.
Kas sis tõesti 2 ratast ja väike telgike ära ei mahuks???
No vast ikka, minge vaadake..

Läksime.
Ruumi oli piisavalt.
Ehk autosid tõesti liiast. Telgi jaoks ruumi aga küll.
Tegime süüa ja käisime ujumas.
Oli seal pere-seltskondi, olid poola (?) mootorratturid, olid.. kesiganes.
Vesi muutus üha õitsvamaks, soojemaks, silmapiiriga eristumatumaks.
Lai ja lage vesi.
See oli ilus pilt.

Varakult magama, mis teha, väss.

Hommikune äratus kell 3.
Hämarus veel, kui välja puhanud.
Tuul oli tõusnud.
Kohvi-teevesi kees.
Päike hakkas tõusma.
Laine oli sinine ja kaldasse.

Miskid lällavad tüübid, kes kaua-kaua kisades ja lõuates telkide ning ranna vahel siiberdasid, olid jätnud tule kustutamata.
Tuul uhus lõõmavad söed leegile ja taas vaid madalaks süteks.
Tuleohtlik aeg, paras tuuleke, sädemeid lendas..
Kuradi idioodid, ausalt!
Paari tunni pärast olid söed siiski kustund.

Telkide seas olid ka "vanakoolimehed".
Nostalgialaks!

Et siis viiest teele, hea jahe vändata.
Eelmine päev olime paika pannud, et kuni Mustveeni ja siis kaeme, et järvepidi nagunii eriti edasi ei saa, aga kas Jõgevasse või Tartusse rongile, eks paistab.
Palavus tõusis, poed olid veel kinni.
Tee kõrval platsid ja sildid, et "siit saab suitsukala".
Ei saanud, sel kellaajal.
Lohusuus oli kool ja kirik kõrvuti, mis oli hämmeldust tekitav.
Nõukaaegne spordiplats kohe kiriku külje all, sealsamas renoveeritud koolimaja.
No kui nii, siis nii.

Mustvees olid kirikud, mitmed, ilusad.
Ja oli Olerexi bensukas, kust sai kohvi.
Ilma kohvisisalduseta, nagu selgus.
Santi juhtub!

Edasi Torma poole. Algas tasapisis Vooremaa.
Kevadel Kuremaal käies tekkis mõte ka Vooremaa ring rattaga läbi teha. See sai nüüd sujuvalt teoks.
Värskendavad vaated tee peal.

Tormas olid söögikohad veel suletud, kohalik trimmerdaja lubas sama 5 km pärast tee veerest.
Veidi siis edasi.
Seal oli!
Pood-pizza-hamburger ja kohvi ning muu.
"Kas kell on juba õlu?"
No kohe saab, võtke aga, pärast maksate.
Nii saime kohvi-õlle-piruka-hamburgeri nig elujõu.
Sõit oli üha vaevalisemaks muutunud.
Füüsiliselt, igased sõiduvalud muudkui paisusid.

Sõbrad Kuremaalt ent seegikord end ilmutasid, mistõttu sujuvalt idee Jõgevale rongile jõuda asendus ideega Kuremaale maanduda.
Kokku lepitud ja sihtpunkt teine.

Tee peal Laiuse linnuse varemed.

Laiuse kirik ja tema juurde kuuluva hoone tähtmärgid.

Vooremaa reis sai auga tehtud.
Sõit sõidetud, taas Kuremaa järves ujutud ja järgmine päev Jõgevast rongile kobitud.
Selleks puhkuseks on reisid läbi.
'

Soome '10. Helsingist Jyväskylla 4

'
Hommikul väike pesu taas järves, vesi soe .
Ilm samuti, 9 paiku näitas 30*C.
Teele.

Ikka tõusud ja langused.
Langustest annab ehk märku see, et veidi pidurdades sai 56 km/h rataste alla.
Vabalangemises.
Paari päeva tagused põlumaastuslikud alad, kus raps hingematvalt magusalt hullutas..

.. on asendunud saarestiku ja rohkem veega tegelevate tegelastega.
Maastik karmistub.
Loomi näeme vaid paaril korral.
Huvitav, kus nad neid peidavad?

Metsad on trollimetsad, kivirahne täis.

Veed on avarad ja saari täis.
Vett on palju.
Rannad muutuvad rahulikemaks ja sõbralikemaks.
Nii kaob juba mure öökoha leidmiseks.

Putkilahti.
Väga pisike, kuid kõigevajalikuga poekene.
Hoovil isegi telkimisruumi, varjualused söögiks-istumiseks ning välikemps.

Mis poolenisti kuur, teinepool aga seltskondlik tegudekoht.
Soome kombe kohaselt auk üleval ning anum all.
Mis kombel neid küll tühjendatakse?

Tasapisi edasi, Korpilahti suunas.
Ikka üle saarte ja sildade.
Korpilahdesse sisse ei keeranud, lõikasime edasi Muurame poole.

Rattatee läks mitte kiirteed pidi ja otse, vaid sobivasti küladest läbi, vaatamisväärsused ja kõrvalteed.
On ilusam ja ohutum ning huvitavam.
Korpilahti juures oli hobuseid, palju.
Pilvitus.
Muuramesse jõudes oli kuklas sünkhall ähvardus.
Mis pani meid väga ratsionaalselt käituma - randa ujumiskohta ja siva telk püsti ning asjad sisse.
Vihma aga ei tulnud.
Tulid hoopis võrgumängijad ja ujujad.
Taamale jäi Riihivuori suusakeskus.

Rannas. Käisime ujumas.
Ja poes üleval keskuses.
Jalad olid makaronid.
Kirik oli Alvar Aalto .
Ilus koht. Ilus!

Sihtkohta, Jyväskylla, oli kirjas vaid 16 kilti.
Esimesel päeval poe juures rattaid valvates ja teisi oodates sain jutule ühe mehega, kes lobises ja teadis ja mainis Lahtist Jyväskylla 3 päeva.
Kirja järgi 183 km.
Me kahtlesime.
Aga reaalis umbes nii tuligi.
Päevade suhtes.
Me ekslemisi arvestades on pikkust rohkem.
Rada ei olnud just väga hästi märgitud - sildid kadund ja ühtlaselt valgeks pleekind.
Algne luuremäng -> otsi noolt ja silti! - sai tüütuseks ja segaduseks.
Kui mõnikord märkasime märki, oli lihtsalt tõdemus, et näe! siiski õigel teel.
Väike tiir veel Muuramest edasi
Säynätsalo saarekesel, et vaatamisväärsused ja..
..olid.
Edasi Jyväskylla.

Linn, suur.
Otse läbi, vee äärest, bussi-rongijaama.
Esimesele bussile, mis sõitis 4,5 tundi.
Sealt sadamasse laeva aegu küsima ja teise sadamsse laevale.
Kallim, aga otse ja kohal.
Selle reisu lõpp.

Soome '10. Helsingist Jyväskylla 3

'
Hommikul tegin veel Sysmäs tiiru.
Imelik kohe ilma koormuseta sõita.
Keskaegne Püha Olavi kirik.

Vaikne hommikutärkamine, manustamine, pakkimine.
Kiirus sai kõrvale jäetud.
Siis tasapisi teele taas.

Ikka kivised kõrgused teel ja tee kõrval.
Ilus!

Juhatuses lubatud Judinsalo kämpi ei paist kuskilt, sõtkusime siis ülipalavuses edasi.
Vett kulus liitrite kaupa, suu kaudu sisse ja naha kaudu välja taas pilvedeks.
Aeg on käes ja oma valitseda, liikumine jalgades ja oma valitseda-jaksata.
Mäetippudel oli ilusad vaated.
Jõudsime Luhankasse.
Vaikne kena kohakene.
Silt uimaranta 1 km oli eksitav, kuna suunas kuhugi väga valesse kohta. Jah, vette vist oleks seal võsavahelisel alal pääsenud, see oli ka kõik.
Keskuseplatsike ümbritsetud poe ja vallakeskusega.
Kell näitas aega ja termomeeter kuumust.
Päeval teel olles oli raudselt 35 ja rohkemgi!


Küsisin ujumiskohta vastutulijalt, kes end kül mittekohalikuks määratles, kuid suunas paika, mis osutus jahisadamaks.
Väga sobiv paik!

Viskasime kotid ratastelt maha ja tegime süüa.
Siis vedelesime higistades varjus ja käisime poes külma toomas.

Õhtu saabudes panime rohtukasvanud palliplatsile omad telgid üles, jalust ja silma alt kõrvale.
Tegin veel pagasivaba rattatiiru kohalikus piirkonnas.
Uued ehitatavad-müüdavad krundid.
Sadamasse saabusid laevukesed, poetasid perekonnad maha, ja veidi hiljem poetäid kilekottidega taas paadikesse ning sinna, kust tuldud.
Kõigil kenasti vestid selgas ja paadikesed mahutasid palju.
Luhanka kohal kõrgub üle 100-aasta vanune Soome suurimaid puukirikuid.
Kõige suurema nägime ära eelmisel rattaretkel.

Sõitu u 50 km ja mu isikliku lõbisõitu ka veel lisaks.
Puhkus kulus ära.

Soome '10. Helsingist Jyväskylla 2

'
Lahtist edasi Asikkala suunas.
Kirja järgi lubatud saarestikest läbi kaunivaateline tee.
Eks oligi, ehkki vaated enamasti puude varju jäid, vaid aimatavad olid.
Sildade pealt siiski näha oli ilu oma täiuses.



Enne Vääksyt piiiiik tõus ja sama väärne langus.
Eestis sellise kõrgusivahetusi pole. Punkt.
Asikkala külapoes, kus jäätist-külma õlut hankisime, saime noorelt motikatibilt sulaselge eestikeelse tervituse osaliseks :).
Lubatud infopunk piirdus stendiga keset Vääksy keskust.
Kell on veel noor, ööbimiseks vara, ehkki sadam ja kämp kuskil kõrval.
Uhame edasi.
Nikkoraineni suunas, kus paari ujumiskohta lubatakse.

Ikka mäest üles ja siis alla.
Ikka üles ja alla.

Vahel laugemalt, vahel järsemalt.

Lubatud kohtades ujumispaiku ei leidnud.
Vihma hakkas sadama.
Küll sooja, mis ei külmetanud, kuid märgas siiski.
Peatumispaika ei leidnud.
Tee ääred kivi-metsased või eramaad.
Lootusetus ja väsimus, omajagu maad juba sõidetud ka.
Kaart subab paarikümne kildi pärast Sysmäs kämpingut.
Lausvihma eest bussiputkas varju otsides ja veidi jõudu süües otsustame õhtul kell 7 selle viimase pingutuse veel ette võtta.
Tee läks laugemaks, vihm vaibus ja viimane pingutus Sysma kämpi.
Tee peal korra küsisime ka B&B majakesest hinda (öömaja ja hommikusöök = 80 EUR-i). Loobusime ja lollaka järjekindlusega Sysmä suunas.
Mis oli õige otsus!
Kämp oli kut taeva kingitus.
Majake oli odavam kui 2 telki + näomaks.
Maja + pesupesu kokku vaid 36 EUR-i.
Nii võtsime majakese, pesime end ja riided, kokkasime köögis ja isegi jalgpall oli täiesti kättesaadav.
Mida veel tahta?

Järv oli kõrval, kõik mistahes mugavused.
Paradiis!!!

Päeva kilometraažiks sai 84 kilti mööda Soome mägismaad.

Soome '10. Helsingist Jyväskylla 1

'
Helsingist Jyväskylla, rattaga.
Linnast väljasõit on paras geberniit*.
(*piix, lühidalt)
Kuskil tiira-taara siiski õiges suunas.
Ilm on soe. Lõpuni.
Rattateed on korras ja sõidutee ääres, kõnniteed veel eraldi.
Jõgi kõrval, ilusad vaated.
Rahvas randa ja tagasi, ujub ja päevitab murul, liival ja kaljudel.

Vihmgi on soe, kui tuleb.
Korraks kuhugi küüni alla vihmapakku.
Kohevarsti mees ületee juttu tegema, et kus ja mis. Viisakalt.
Oma valdustel on ikka silm peal.
Vaated on ilusad.

Esmane öö Järvenpääl.
Algselt langesime kuskile muuseumi veerde, valmistasime ja toitusime.
Kõrval miski piletiga vabaõhuvärk.
Kui telki panema hakkasime, sõitis turva kohale.
Ehk vaid museaumiväratit sulgema, aga jääda meil ei lubanud.
Tegime siis tiiru teisele kaldale, väsindf ja toitund, nagu olime.
Mööda linnarannast, kämpingust, kust tubli rokitümps tuli.
Käimlaprobleem sai kiiresti lahendatud.
Neid oli seal sadu, ridamisi.
Oli miski kontsert olnud, selle järelkaja seal kämpis siis.
Aga rand oli ilus ja mõnus.
(Soomes võib avalikus kohas vabalt telkida, enamus maad kuid on eramaa. Rand on kindel koht.)




Hommikul sai ka selgeks, et mis värk olla olnud.
No kuio ZZ Top, siis küll.



Hommik rahuline.
Teele
Kuna eelmisel päeval mu pakiraam otsustas murduda, sai esimese asjana remonti mindud.
Julla puru mis puru, esmaabiks nööriga kokku köidetud.
Kesklinnast suunati järgmisse punkti.
Linn oli nummi.


Järgmine parandus fixis värgi 10 euriga kindlalt ära, küsimise pääle, et paar muttert, anti kotike kruvisid ja mutreid korraga sama hinna sisse.
Hirrrmus inimlik!!!!

Väntame.
Raja märgistus on puudulik.
Kuid meil oma kaart ja üliosav kaardilugeja.
Ööseks ujumiskõlbmatusse ujumiskohta.
Kõrval on põllud, raps ja hein ja vili.
Raps lõhnab.

Hommikul tuli autuga kohalik, et kas puid ikka jagub.
Tegelt on Soomes naabri-valve kõrgel tasemel.
Kontroll on alati peal.
Aga viisakalt ja sõbralikult.

Pilvitas.
Kõht täis ja kotid kokku ning teele!
Orimattillasse veidi maad.
Tõusud ja langused.
Orimattilas kohvik.
Rattad väljas.
Ja siis hakkas sadama.
Rattad varju alla, vesi kohvikust ja söök kõrvalpoest ning pääle sadu edasi.
Ikka Lahti suunas.
Sinna me jõudsime.

Vihnasabina saatel.
Sadam oli väike pettumus.
Veidi eemal miski saarestik, seal põõsa taga telgid üles lõime ja õhtusööki sõime.
Öösel kohalikud kõurikud veidi mölisesid ja kivikestega telki loopisid.
See oli ebameeldiv.

Hommikukiir.


Aga muidu, sai ujuda ehk kõntsa-higi maha loputada ja pold vigu!

Hommikul söök ja paking ning spordikeskusesse, et oleks ikka natu kultuurne ka.
Suusamuuseum, miskid tuhandeaastased suusad ja talvesõja aegne varustus, lisaks Soome suusakuulsused.
Hüppetorni. Tõstukiga.
Kogemus.


Hüppetorni all oli sobivasti praktiliselt väliujula.
Muusika mängis ja solberdati usinasti.


Lahtini, kirja järgi 128 km, minu spidoka summana 64+69 +57= ?
Kolmas päev ja Lahtis.

Kõrvemaa 1

'
Ilus suine aeg ja puhkus.
Ikka kotid rattale, rongile ja seekord varahommikul Aegviitu.
Raudteel toimus midagi, remont või nii, igatahes seisi rong kuskil metsa vahel ette hoiatamata, teadustamata ja vabandamata pea tund aega.
Aegviidus kodinad maha ja suund umbes õiges suunas.
Usinaste metsa vahel suveilma nautides ning totaalselt valesti minnes olin teinud sirgjoone asemel kaare ning taas Piibe maanteel väljas.
Kõrvemaa spordikeskusesse ja uus algus.
Seekord sain rajale.
Esmalt piilusin Venemäe telkimisalale.
Katusealune ja mu tubli reisiratsu.

Veidi edasi jõudsin Liiapeksi-Aegviidu matkarajale.
Kogupikkus 36 km.
Mina kõike korralikult ei läbinud.
Osaliselt aga siiski.
Üle Soodla jõe ja lirtsuvate samblakattega pinnase, ratas käe kõrval.
Kõrvemaa.

Tee oli suht sõidetamatu oma pehme liiva või siis muude takistuste poolest.
Kasutasin ratast siis kotihoidjana ja lükkasin käe kõrval.

Jussi järvede juures läks maastik metsasemaks ja oosisemaks.
Kõrged tõusud ja laskumised.

Sõitmisest ei tulnud midagi välja.
Ehk on see rada sõidetav miskitele krossihulludele, kel pole elamist pakikal.
Kitsuke rada oli täis langenuid puutüvesid, kive ja juurikaid.

Või oli ta nii sügav-peenliivane, et sõita võimatu.

Või olid seal ikka NII järsud ja kõrged tõusud ja laskumised, et isegi vagane mina leidis kuskilt üles vandesõnad, millesarnaseid ei teadnud enne olemas olevatki.
Sellel tõusul võtsin konkreetselt rattal kodinad küljest ja tarisin jupikaupa üles.
Püsti oli ka vaid iseend kandes raske seista.
Toetuda polnud kuhugi.
Enne just oli väga järsk laskumine ja siis orupõhjas vesine lirtsuv läbitulek.
Krt, aga hakkama sain.
(Jajahh, pildi pealt ei tundu see üldse nii jube)

Aga huvitav oli.
Järv, mis tekkinud arvatavasti nõnda: jääajal jäi jäätukk maismaa alla ning hakkas seal siis sulama, tekkinud lohust sai järv.
Kõrged oosid, mis tekkinud kunagi jääajajõgede põhja kuhtunud sademetest.
Järsud üleminekud ja nõlvad.
Vaade paukjärvele.

Ning vaatetornist teisele poole jäävale soole.

Kokkuvõttes - kui te pole profikrossiratturid või muud segased, siis pole vähemasti Jussi järvede ja Paukjärve vaheline ala Liiapeksi.Aegviidu matkarajal jalgrattaga liikumiseks mugavaim.
Vaated on aga fantastilised!

(jätkub)
'

Kõrvemaa 2

'
Miskil müstilisel kombel jäin Paukjärve äärde kinni.
Otsest matkarada edasi ei leidnudki üles.
(Seal oleks kõigi eelduste kohaselt saanud laudteed oma lastis rattaga ületada...)
Keerasin sõidetavate teede poole ning pääle mõningast ekslemist leidsin mulle sobiva tee.
Mina otsustasin öömajale jääda.
Oru lõkkekoht Soodla jõe ääres.

Varjualuse alla lõin oma säästutelgi püsti.
Nii igaks petteks, aegajalt lippasid suured hallid üle taeva ja üldse..
Ratta panin telgi taha.
Ikka silma alt ära.
Kaasas oli konserv. Lõkke sain paari ajalehetüki, kuiva puukoore ning muude osavuste ning ühe tikuga üles :P

Konserv restile ja tule kohale.
Vahepeal metsa alt veel langenud kuivi oksi varumas.
Jões sai suurema higi ja kõntsa maha lobistada.
Vett oli mul kaasas napilt, seepärast esimene joogipudeli täis Paukjärvest, teine sealtsamast Soodla jõest sai ammutatud.
Igaks petteks mõned söetabletid ka sisse, et kui väga mürgitatud peaks olema see vesi..
(Etteruttavalt - pold mul häda kedagi.)
Konserv sai soojaks, sõin seda mõnuga lehte lugedes ja sääski peletades.
Aeg-ajalt keeras platsile mõni auto, milles istujad huvi tundsid mu ööbimisplaanide vastu.
Seltsiks keegi ei jäänud.
Popid kohad need RMK platsid!
Igatahes heitsin ma rahuliku südamega oma topeltkatuse alla puhkama.
Magasin kaua ja rahutult.
Linnud laulsid.

Hommik oli vaikne ja vagune.
Silmad-hambad puhtaks, kodinad kokku ja rattale.
Seekord otsustasin mööda veidi sõidetavamaid teid minna.
Veidi edasi minnes olid taas põlengujälgedega lagendik.

Ilus on isamaa, kahtlemata.
Sõita oli ka hoopis teine lugu kui ratast käe kõrval punnitada.
Tee ääres olid kummalised T-tähe kujulised kaevamised.
Milleks? Keegi teab?

Jõudsin välja Kembani, Peterburi maanteeni.
Sellest risti üle ja paralleelselt, kuid rahulikuma moega Jõelähtme-Kemba teed pidi.
Päike kõrvetas, tema mõju mõistsin veits hilja, kuid siiski mõistsin ning katsin põlenud kohad tekstiiliga.
Ikka edasi pääliina poole.
Kadakad ja kibuvitsad on põimunud.

See on suvi!

Teadjad räägivad, et sel teel on tuul alati vastu.
Oli jah.
Ja selle järjekindlusest annavad tunda viltu kasvanud taimed.

Silmarõõmu oli kõikjal.
Elu on ilus!

Kuid sellisel teel panen ma helkurvesti selga, sest seal sõidab ka palju ja suuri autosid.

Nautige suve, kandke rattaga sõites kiivrit ning ärge üle kuumenege, mu sõbrad!
'