Risti raudteejaam.
Pole enam raudteed, pole kasutust ka vanal majal.
Mõnigi vana ja kellegi poolt hüljatud ese võib aga leida taaskasutuse hoopis kummalises kohas.
Eks ole ju pehmem ja mugavam posti, bussi ja uudiseid oodata?
Kunagi oli siin elu, vilgas ja tasane, püha ja verinegi ehk. Ajad ja inimesed, hood ja valitsused on vahetunud ja üle käinud, kui Padise kloostri müürid veel seisavad.
Siin asus surnuaed. Nüüd asub siin park.
Viimased hauakivid on veetud kõrvale, prügikastide juurde. Jalust ära. Mälust ära.
Kopli kalmistu/park.
Kivid kivideks, nemad kannatavad ja kestavad.
Vanad ja hüljatud võivad olla ka inimesed.
Ehitati suuri maju, tehaseid, tööstusi.
Muutusid ajad ja olud, kadusid tegijad.
Hooned jäid.
Kalakonservitsehh Haapsalus.
Kalmistud on juba iseenesest kadunute ja läinute, mälestuste kodud.
Keset Tallinna Kesklinna kalmistut seisab hüljatud kabel.
3 kommentaari:
Mõni neist fotodest teeb haiget. Teemagi selline. Vana. Hüljatud. Eriti kui hüljatud. Eriti kui inimene.
see tool seal peatuses räägib nagu oleks mahajäätud külaga tegemist.
kui palju hooneid on hüljatud ja maha jäetud, kahju, neiski kinni inimeste töö ja hääled.
hea valik pilte!
Mahajäänud kalmistud on väga mitmekordne mahajäetus - peaaegu niisugune, mis teeb mitmest miinusest plussi ja kus sa tunned ennast rohkem elus ja olemas. Väga hea teemalahendus :)
Postita kommentaar