Vahepala. Nukrus

Oma nukruse peidan ma ära.
Sulen uksed, lülitan välja telefoni, ei sisene suhtlustesse.
Ei vasta, ei ava.
Nukrusega on mul salasuhe.
Pisarad on liiast, need kuuluvad Kurbusele.
Karjed on liiast, need kuuluvad Ahastusele.
Abipalved on liiast, need kuuluvad Jõuetusele.
Nukrus keerab pahupidi vaikselt, sametise käpaga.
Meelitab mälusopist välja pilte ja tundevirvendusi, mida tardunuks lugesid. Paneb need elama taas.
Oma nukruse hoian ma endale.
Vaid sõna – olen nukker – võite kuulda.
Tema palet teie ei näe.
Tema lõhna teie ei adu.
Oma nukruse kuulutan endale.