Viiding. Mäletades.

Armastuslaul

kui jäädki teeks mis kuhugi ei vii
ei saagi viia vana jalutut
siis armas jumal mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutut

ei mingit kahtlust mingit salaviha
mis mingituna lahkusena näib
et ma ei tunneks siis et see on liha
mis sinu teele tolmu sisse käib

on nagu lõpeks silmapiiril elud
kus piiri nuga läbi lõikab tee
sa oled tuul ja põllud ära silud
ja mina tahan aga pole see

ma oma mängust viltu olen aetud
nii silmapiiril tekib samasus
kas olin täis või kas olin laetud
kui tundsin ära mis on armastus

12 aastat. Või on seal vahet?
Kui ma lugesin-kuulsin Su minekust, olin ma päriselt kurb.
Mitte, et see oleks ebaõiglane tundunud, mitte, et ma poleks austanud Su teed ja valikut.
Ma ise oeksin nagu millestki väga olulisest ilma jäänud.
Oleks nagu servapidi tundnud seda ülisuurt ängi ja kurvastust.
Või ma vaid kujutan seda enesele ette.
Ma ei tea.
Aga ma mäletan Sind austuse ja nukrusega.