Tehtud!

Jutt siis Vanamoori lõikusest.
Ulatasin loomakese hommikul pappkarbiga tohtrile ja põrutasin tööle.
Loom ju suht vana. Ja väikestel eriti oht narkoosist välja tulles.
Helistasin mõne tunni möödudes.
Magab, kuid hingamine normis.
Esimesel võimalusel tagasi kliinikusse.
Ulatati pappkarp.
Kiskusime kaane lahti, ja seal paduuimane Vanamoor, silmad rähmas, õmmeldud haav külje peal, aga täitsa ise liigutas.
Ohh seda rõõmu!
Sups koju. Kohandasin puuri laatsaretiks vastavalt kliinikust saadud juhenditele.
Moor uimane kui kännuämblik, võitleb gravitatsiooniga.
Aga tund-tunnilt ärksamaks muutub.
Miskil hullusehool ronib ludinal puurilae alla ja siis ei saa aru, kus ta on.
Siis jälle tegeleb pooltunni vaid hingamisega.
Püüdsin süstlaga vett suhu suruda (taltsutage fantaasiat, ilma nõelata süstal muidugi). Ei tahtnud. Täieliku laksu all.
Nüüd, umbes 8 tunni möödudes narkosisüstist, juba jõi natuke iseseisvalt.
Lühidalt - kõik märgid, et hakkab kosuma.
Tohter näitas väljalõigatud jurakat. Rinnanäärme moodustis, kõva tükk, suur kui pinksipall.
Nujahh, nüüd on see siis tehtud.
Loodame parimat.
Armas oli, kui loomaga lahkudes viimaseid õpetussõnu kaasa jagades paluti samas ka tagasi helistada ja teatada, kuidas ja mismoodi.
Helistasingi.
Soe suhtumine.
Ma olen tänulik.