Valimised

Miks on mul tunne, et hoolimata igasugusest vohavast kampaaniavahust, on asi ammu paika pandud?
Et blogistav ja endkirjutav massike, kes tunneb, et on nagu pulsil ja jagab matsu, on vaid maakooli vilistlaste kokkutulek. Omas auulis kuningas, kuid enamik ei tea kohtagi.
Internet pole igale inimesele loomulikult kättesaadav.
Televiisorgi mitte.
See vennaskond, kes aateliselt netis arutleb ja tagasisidet saab, on vaid pisine kiht.
Ja pole siis ime, kui kuskil ilmub sildike: ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes... kui kogu see teada-tuntud seltskond piirdub vaid teatud seltskonnaga. Ja proportsionaalselt üsna väiksega.
Või vähemasti väiksemaga, kui eufoorias tundub.

Viiding. Mäletades.

Armastuslaul

kui jäädki teeks mis kuhugi ei vii
ei saagi viia vana jalutut
siis armas jumal mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutut

ei mingit kahtlust mingit salaviha
mis mingituna lahkusena näib
et ma ei tunneks siis et see on liha
mis sinu teele tolmu sisse käib

on nagu lõpeks silmapiiril elud
kus piiri nuga läbi lõikab tee
sa oled tuul ja põllud ära silud
ja mina tahan aga pole see

ma oma mängust viltu olen aetud
nii silmapiiril tekib samasus
kas olin täis või kas olin laetud
kui tundsin ära mis on armastus

12 aastat. Või on seal vahet?
Kui ma lugesin-kuulsin Su minekust, olin ma päriselt kurb.
Mitte, et see oleks ebaõiglane tundunud, mitte, et ma poleks austanud Su teed ja valikut.
Ma ise oeksin nagu millestki väga olulisest ilma jäänud.
Oleks nagu servapidi tundnud seda ülisuurt ängi ja kurvastust.
Või ma vaid kujutan seda enesele ette.
Ma ei tea.
Aga ma mäletan Sind austuse ja nukrusega.

Vahepala. Nukrus

Oma nukruse peidan ma ära.
Sulen uksed, lülitan välja telefoni, ei sisene suhtlustesse.
Ei vasta, ei ava.
Nukrusega on mul salasuhe.
Pisarad on liiast, need kuuluvad Kurbusele.
Karjed on liiast, need kuuluvad Ahastusele.
Abipalved on liiast, need kuuluvad Jõuetusele.
Nukrus keerab pahupidi vaikselt, sametise käpaga.
Meelitab mälusopist välja pilte ja tundevirvendusi, mida tardunuks lugesid. Paneb need elama taas.
Oma nukruse hoian ma endale.
Vaid sõna – olen nukker – võite kuulda.
Tema palet teie ei näe.
Tema lõhna teie ei adu.
Oma nukruse kuulutan endale.

Tehtud! Vol.2 ehk Diplom

Kaitsesin täna oma kõrgkooli diplomitöö ära. Ja olen seega omandanud ausalt ja ametlikult kõrghariduse.
Uraa-uraaa!
Muidu, tänan küsimast, tõbiselt, kuid endiselt õnnelikult.

Käisin nädalalõpus vanemate juures. Vennad peredaga samuti. Lihtsalt niisama, ilma miski tähtpäevalise ettekäändeta.
Pagana hea oli kogu seda kampa koos näha.

Ja taas mõtlen, et mul on vedanud. Ja kas sellel on miski tagamõte. Saatus? Põhjus-tagajärg seos? Ettevalmistus millekski või tasu millegi eest? Või ehk lihtsalt on nagu on.

Ma olen õnnelik.

Tehtud!

Jutt siis Vanamoori lõikusest.
Ulatasin loomakese hommikul pappkarbiga tohtrile ja põrutasin tööle.
Loom ju suht vana. Ja väikestel eriti oht narkoosist välja tulles.
Helistasin mõne tunni möödudes.
Magab, kuid hingamine normis.
Esimesel võimalusel tagasi kliinikusse.
Ulatati pappkarp.
Kiskusime kaane lahti, ja seal paduuimane Vanamoor, silmad rähmas, õmmeldud haav külje peal, aga täitsa ise liigutas.
Ohh seda rõõmu!
Sups koju. Kohandasin puuri laatsaretiks vastavalt kliinikust saadud juhenditele.
Moor uimane kui kännuämblik, võitleb gravitatsiooniga.
Aga tund-tunnilt ärksamaks muutub.
Miskil hullusehool ronib ludinal puurilae alla ja siis ei saa aru, kus ta on.
Siis jälle tegeleb pooltunni vaid hingamisega.
Püüdsin süstlaga vett suhu suruda (taltsutage fantaasiat, ilma nõelata süstal muidugi). Ei tahtnud. Täieliku laksu all.
Nüüd, umbes 8 tunni möödudes narkosisüstist, juba jõi natuke iseseisvalt.
Lühidalt - kõik märgid, et hakkab kosuma.
Tohter näitas väljalõigatud jurakat. Rinnanäärme moodustis, kõva tükk, suur kui pinksipall.
Nujahh, nüüd on see siis tehtud.
Loodame parimat.
Armas oli, kui loomaga lahkudes viimaseid õpetussõnu kaasa jagades paluti samas ka tagasi helistada ja teatada, kuidas ja mismoodi.
Helistasingi.
Soe suhtumine.
Ma olen tänulik.

Hamletid

Von Krahl. Hamletid.
Hamlet ei saa Opheliast üle ega ümber, ta käib üle ja ümber. Mitmemõtteliselt.
Ophelia ja "Kõik taandub küsimusele - olla või mitte olla?"
Tegelikult on mul nii meeldiv kui häiriv kuulata sõnu eestikeelseid teises väänangus kui ma paarkümmend aastat tagasi juba end ära harjutasin.
Vaikus. Tegevus.
Kui oled tegevusele omad sõnad juba taha kleepinud, tulevad Sõnad.
Ettevaatlikult.
Ja sõna nagu vabastab tasapisi.
Liikumine. Mõõdetud, täpne.
Tunnen äkki kiretult, kuidas ihu täidab sekunipealt käeske, mis ette antud ja näidatud. Ja mõtlen, ehk on see taotluslik, et nii mõtlen.
Rollimängud. Tuleb, kehastub. Tuleb teist korda, kehastub muuks. Ja nii korrad.
Teeb akrobaatikat ja istub.
Taustal linal korraga palju teda, rollid samaaegselt. Ojaa, tuttav stseen, väljapeetud ja puha, mõistetav igati.
Teine katse. Mikrofon.
Istub mees ja teeb, krõbistab, toksib, häälitseb, kriibib, puristab, mulistab, misiganes mikrofoni. Soundtrack.
Ja siis pilt taha.
Tummfilmi vastand.
Keha püüab helile pilti taha luua.
( ... "Kas rott? Vean kihla, ta on surnud!"..)
"A mnjeee pooohhuuui..."
Vahepeal väike flirt publikuga.
Teid jälgitakse, kodanikud! Te võite iga hetk eetriks muutuda!
Ja te ei tea, mis teiega seal tehakse..
Olge valvel!
Uks on ju lukus..

Selline otsus siis

Käisime Vanamooriga tohtri juures. Kasvaja on väga suur ja kole. Hoolimata esteetikast segab lihtsalt. Liikumisel ja muudel toimetustel. Moor ise väga ei kurda, aga tema tõug on alati kannatlik ja vapper olnud.
Neljapäeva hommikuks panime aja kinni. Operatsiooniaja siis. Ei taha midagi ära sõnuda.
Tegelikult läheb see kõik mulle vist rohkem korda kui ise enesele tunnistada tahan. Aga sellest ehk tulevikus.