Rattaga põhja minemas 1

*
Jaanilaupäeva varahommikul veereme laevale.
Paar tundi unelemist-tukkumist ja sadamast juba tuntud teed pidi Espoosse.
Paari tunni ja traditsioonilise väikese eksimise järel koputame tuttavale uksele.
Jällenägemisrõõm ja õhtuläbijutud.
Hommikul varakult tee äärde bussi ootama.

Tuleb buss. Võtab meid ja rattad-kodinad peale ning ees on hooletu neljatunnine sõit Porisse.
Samma, kus eelmisel aastal me rannikuretk lõppes.
Aga Tee läheb edasi!

Poris teeme väikse turistitiiru linna peal, võtame poest veepudelid-söögivaru ning hakkame kulgema edasi. Ikka mööda rannikut põhja poole.
Jõuame peagi Yyterini. Vaatetorn on just-just suletud. Oleks hea võimalus olnud piiluda randa ja sobivat telkimiskohta. Ujumisrandades kämpimist keelavad sildid.  Paras kuurortkoht tundub. Suured valgeriivalised düünid-rannad. Hotellid.
Saame tirtsu vihmakest ja sõidame edasi. Reposaari üle silla. Kaart näitas seal kämpi olevat.
Tee tundub pikk. Õhtu saabub ja väsimus. Kämping. Soomlased on just oma juhannuse lõpetanud. "Pange telk kuhu tahate, praegu ruumi on," lubab kämbipidaja. Paneme. Mere ligidale katusealuse kõrvale.
Telkimine maksab 15.-

Telk püsti, teeme süüa, käime pesus ja saame kämbipidajalt kaardikese saarel paiknevast matkarajast. Võtame rattad ja sõidame juhatavaid viite järgides metsa vahel ja kõrvalistel teedel. Vanad militaarajatiste jäänused, park, laagriplatsid, kirik. Ja siis hakkab sadama ja me põrutame otsemat teed pidi läbi ilusate majakeste kämpi tagasi.
Teeme teed ja istume rannal.

Hommikul võtame vabalt ja nii asumegi Teele alles varalõuna paiku.
Vaiksed rahulikud kõrvalteed.
Üle sildade ja saarte.
Külas kirik ja vaibapesuplats jõe ääres, sealsamas kogukonna saun ja ajaveetmisplats.
Poe kõrval kohvikust kosutust saanuna, juhatab Tee meid suuremast teest eemal otse üsna metsa vahele. Sääsed ja muud vereimejad. Käänud ja muidumets. Silt näitab kose poole. Kose juures 2 suurt laavut, puudekuur, suurem katusealune ja lõkkekohad. Sobiks igati ööbimiseks. Kuid. Sääski palju ja kell veel varajane.

Tiksume kiirustamata, päiksesoojust ja Teed nautides.
Jõuame Merikarviasse.
Nagu linnakese moodi kohake.
Suundume kämpingusse, mis linna serval. Ainus ujumisrand muidugi selle territooriumil.
Saan taas õppetunni - Udupea ei tohi üle nelja tunni järjest toitu manustamata olla.
Telkimine kämpingus kokku 22 raha.
Võtame.
Paik keset ala, kahe laste mänguväljaku vahel. Sanitaarruumid ent läheduses.
Lööme telgi püsti ja vabastame rattad pampudest.
Blokeerime endid hoovil asetsevate pinkidega.
Ja suundume linna toidujahile.
Poolel teel kerib Udupea ratta kett end kuskile käiguvahetuse vahele. Üpris kapitaalselt.
Keti saime lahti, kuid käiguvahetus jääb kipakaks. Sõita, erinevaid võtteid kasutades, siiski saab.
Poodleme, naaseme. Kasutame mõnuga kohalikke köögiriistu ja muid köögimugavusi, teeme korraliku keedukartuli liha ja salatiga.
Pessu, riputame loputatud riidetükid tuule kätte kuivama.
Tulid sääsed ja väsimus.
Lapsed väsisid varsti ja saabus õnnis vaikus.
Tiir ümbruses ja tuttu.

Hommikul ärkame, toimetame, pakime ja lahkume suht varakult.
Vaiksed külavaheteed. Soojendav päike. Ilusakshooldatud elamud. Suletud külapoed.

Tee ääres silt värsketele maasikatele.
Astume hoovi ja oleme huvitatud.
Saame.
Sõidame veidi edasi ja parmude käes tantsides nahistame karbitäie ära.
Taevas pilvine.
Käime külakeses poes. Kirikuhoovis istume veidi.
Unustan omad päikseprillid müürile, kuid tunnen nende puudumist üsna pea, keeran tagasi ja saan kätte.

Kohati kaardid valetavad või on muidu ebatäpsed.
Taas keerame suuremalt teelt üsna kõrvalisele. Lubatakse seal märgi järgi kaardil lõkkekohta.
Külaväljak. Lambad selle ja järvekalda vahel.
Istume varjualuses ja sööme lõunavõileibu.
Kiidame kohta, käime lähedalasuvas poes õhtusöögiks kraami toomas ja naaseme.
Vaatame taevasse kogunevaid pilvi, ei leia ühtki keelavat silti ja lööme oma telgi püsti.
Et kui kellelgi on ütlemist, tehku seda kohe ja varakult, et jõuaksime mujale minna.

Rattad varju alla, kotid samuti ning siis tuleb üks korralik sahmakas vihma.
Loeme varjualuses raamatut ja jääme kuivaks.
Öösel hakkab tihe sadu.
Hommikul sadu jätkub. Ühel lühikesel vihmapausil saame telgi varju alla vedada ja poolmärjana seal kokku lappida.
Ähvardab märga ilma.
Tuleb mõte enesel õhtuks kämbis väike mökki kinni panna.
Mõne tunni pärast kuid vihm vaibub ja annab päiksele võimaluse.
Läbime kohviku ja Teele.
Ümbruskond on muutunud kakskeelseks. Enamasti küll rootsiseks.
Kristiinankaupunki on üsna arvestatava suurusega linnake. Ja muidugi väga ilusa vanalinna ja ajalooga.

Kohvitame linnaväljakul. Udupea helistab meiel kättesaadavale numbrile ja tahab mökkit. Satub kuskile poodi, kust suunatakse ta linnavalitsusse, kust veel kuhugi ja lõpuks saame liinile kämbipidaja.
Jah, muidugi saate oma majakese, pole küsimust. Panen kinni!
Sellega on korras!
Kiriku räästa all miski kaablit mööda jookseb orav. Möödasõitev memmeke juhib oma ratta meie kõrvale ning tunneb huvi, kust kuhu. Räägib oma rattareisidest. "Oma 80-ndal sünnipäeval käisin ka sõitmas. 3 100-kilomeetrist päeva tegin. Pärast oli kibe siit ja sealt," memm viitab käega hargivahe esimese ja tagumise poole peale. Kutsub enese juurde lõunale. Keeldume tänuga. Soovib hüva reisi ja sõidab edasi.

Jätkame meiegi.

Nähes viita miski järvekeseni, keerame Teelt.
Et jõuda läbi vereimejate hordi järveni. Mille ääres avatud uksega mahukas onnike, tulease keskel. Hoone küljes aga kalastajatele mõeldud info. Blanketti täites ja karpi vajaliku summa raha pannes saab võtta kaldalt paadi ja kalastama minna. Kõik korra ja kombe kohaselt.

Seekordne reis on lindude oma. Neid on väga palju ja väga erinevaid. Tee ääres, rannas, metsas, vee peal. Kõiki ei tunne, mõnda teame, enamust aimame.
Ja palju inimesi, kes vestlust alustades pea kohe me päritolu ära arvasid ja siis oma rattaretkedest (väga paljud ka Eestis) rääkisid.

Kaskinen on Soome väikseim linn. Saarel.
Sinna nüüd ka suundume.
Pilvede kogunedes.
8 km kiirtee ääres on suht närvesööv kogemus. Rekkad tuhisevad 100-ga mööda ja üldse.
 Läheneme.
Ja mõned kilomeetrid enne linna hakkab sadama.
Kohe sedasi südamest ja ohtralt.
Keerame linna, järgime viitasid ja jõuame läbimärgadena kämpingusse.
Räägime noorele poisile retseptsioonis oma loo ja saame võtme.
Maksame majakese eest 20 raha.
Ahh, Janne!

(Kes on Janne ja miks seda õhkamist reisi lõpuni kuulda saaab, loe juba järgmises osas!)

*

Hispaania. Nii ja naa. 13

*
Hilisõhtul läheme rongile.
Mis on negatiivne üllatus.
Piletid broneerisime omast arust neljasesse lavatsitega kupeesse, kuid kohalolles saame vaid 2 istekohta kaheksases kupees. 2x4 istet vastamisi.
Keele puudulik oskus vedas alt.
Aga noh, puhisemised puhisetud, tuleb hakkama saada.
Eks ole hullematki teinekord tehtud :)
Jalad vastasistujaga risti-rästi, mütsinokk silmile ja veidi sai isegi tukastatud.
Kella 3 paiku öösel läheb Udupea restoranvagunisse.
Siin saab pea laua peale toetada ja jalad ülesse tõsta.

26.04, reede

Madriid

Varahommikul jõuame suht roidunult Madriidi.
Kotid selga ja linna peale.

Koolilapsed lähevad kooli, vanemad tööle või kuhuiganes.
Leiame metroojaama ja sõidame hosteli lähedusse.
Tuppa möllimiseks veel vara. Küll aga saame kotid hoiuruumi panna.
Registreerime end homseks lennukile. Administraator lubab välja printida.
Läheme linna peale.
Kuningalossi juures on vahtkonna vahetus. Kirev ja rahvarohke.

Kiriku ukse ees kerjused ja mungad.

Südalinnas istusime väljakuse kohvikusse sööma.
Silma jäi daam, kelle välimus ja käitumine ei jätnud palju ruumi elukutset ära arvamaks.

Kõrval seisis politseinik, kes näis asjade käiguga kursis olevat.
Veidi teises suunas tabas silm juba rohkem neiusid, kes ilmselgelt ootasid.
Edasi tänavat pidi kulgedes märkasime neid veel ja veel.
Noh, ju sattus selline tänav :)
Järgmisel väljakul liikus igasugu huvitavaid tegelasi.
Tardnäitlejad, silmamoondajad ja elusuurused multikategelased.

Öine väsimus tungis peale.
Möllisime end hostelisse, Viisime kotid tuppa.
Seekord neljane tuba, aga mis sest ikka.
Meenus, et viimane aeg suveniire hankida.
Ehk siis juustu ja kuivatatud liha.
Turgu ega suurt marketit ei leidnud hosteli ligidalt. Pikemaks ringiekslemiseks olime liiga väsinud.
Võtsime siis üht-teist väiksemast poest.
Hostelisse.
Pessu. Sööme, pakime kõik vajaliku, et hommikul ei kolistaks ega aega viidaks, ja magama.

27.04, laupäev

Tagasitee

Ärkame, toimetame vaikselt omad asjad.
Viime voodipesu ja uksekaardid administratsiooni.
Hommikusööki ootama ei hakka.
Kotid selga ja metroosse.
Lennujaam on juba tuttav koht.
Leiame oma värava, pakime seljakottidel rihmad kinni ja tõmbame piva-kotid peale.

Hängime lennujaamas.
Leiame oma minekuvärava. Aega tundub olevat.
Käime poes ja kohvikus.
Sõidame mõnuga horisontaalsete eskalaatoritega.
Lõpuks loivame väravani. Et Helsingisse.
Hiljaks jäite, öeldakse meile. Lend on läinud.
Mismõttes läinud??? 15 minti ju veel väljumiseni???
Väikse vaidlemise järel avab tädi ukse ja teeb liigutuse - vutt-vutt-jooksuga!!!
Tuleb kaasa, juhatab treppidest alla, ise samal ajal hispaania keeles meid noomides või sõimates.
Õnneks ei saa aru.
Buss on veel ees.
Kalpsame peale ja jõuame rahulikult lennukisse.
Tõuseme õhku ja lendame.
Üle Alpidest.

Jõuame lumelaikudega pruuni maa kohale.
Maandume.
Ja läheme infosse teatama, et meie kotte pole vaja viia homse lennuga Helsingist Tallinna, nii, nagu pilet ette näeb. Me oleme täitsa rahul, kui saame kotid kohe kätte ja tühistame homse lennu.
Saame kahes keeles jutud räägitud.
Ja poolteise tunni pärast ka omad kotid kätte.
Edasi läks lihtsalt - bussiga Helsingi raudteejaama ja siis nagu omas kodus juba trammiga Länsisatamasse, laevale ja koju.

Reisi lõpp.

*

Hispaania. Nii ja naa. 12

*
25.04, naljapäev

Viimane päev Barcelonas.
Ärkame varakult. Otsustame enne pakkimist Pedreras ära käia.
Jalutame tuttavat teed pidi tuttava majani. Oleme sabas teised.
Ootame pooltunnikese avanemiseni. Ähvardab vihma.
Turvatädi näitab ukse juures näppudel minuteid avamiseni.

La Pedrera

Ostame piletid ja läbime turvavärava.
Udupealt võetakse hoiule taskunuga.
Hoiatatakse, et vihmaga katusele ei pääse.
Kiirustame siis kõigepealt sinna.

Korstnad ja õhutustruubid.

Katusel olles hakkab tibama.
Teeme nii palju pilte kui võimalik ja läheme sisse.
Maja on mitmekordne. Muuseumiks on üks korrus.
Muud tunduvad elu- ja kontoriruumid olevat.
Tuttavad kaared.

Maketid, mis selgitavad toimivaid süsteeme.

Edasi toad, mis sisutatud sajanditaguste audentsete esemetega. Nii siin elumajas umbes elatigi.

Jõuame taas alla esimesele korrusele sisehoovi.

Udupea saab oma noa tagasi ja läheme hostelisse pakkima.
Keskpäevaks peame toa vabastama.
Rong Madriidi väljub hilisõhtul.
Saame loa omad kotid jätta hoiuruumi.
Jätame ja läheme Palau Güelli.

Palau Güell

Maja, mille Gaudi kujundas oma rikka patrooni Güelli elukohaks.
Selline päris elumaja.
All keldrikorrusel tallid.

Ümarad sambad ja ornamendid. Ikka need kõrged kaared.
Ülesse inimeste ruumidesse.
Suitsetamisnurgake osava ja nutika tuulutussüsteemiga

Ja sama nurk väljapoolt

Kohev ja omapäraen ornamentika, kaunistused ja kõik need teised eklemendid, mis mujalgi. Ikka omanäolised.
Söögituba

Magamistuba

Luksuslik, vohav.
Tualett

Vaade aknast

Vihm oli vaibunud. Ammu juba.
Ometi silt: Vihma tõttu katusele ei lubata.
Selle katuse korstnad jäid nägemata.

Gaudi oli heas mõttes hull. Geenius. Mastaapse mõtlemisega hull. Hull oma detailides, vormides, mosaiikides, värvides. Äärmuste kokkusobitamises.
Jah, ma olen vaimustuses!

Montjuic

On jäänud veel 1 reklaamitud vaatamisväärsus - Montjuic. Mägi linna kõrval.
Sõidame metroo-rongiga.
Linnast hiinakast nuudlikarp kaasa.
Mäel tuul ja jahe. Võtame puhkekohal istet, vaatame alla linnale ja manustame söögi.

Tuul oli tugev. Köissõidukid ei töötanud. Kõikusin niisama tuules.

Aga kuskil mäe otsas on kindlus.
Teel sinna hakkab sadama. Sedasi korralikumalt.
Viskame keebid selga ja allume loodusele.

Kindluse müüridel on vaade linnale ja merele. Udused mõlemad.
Näeme veel ähmaselt Sagradia Familiat

Sadam

Kindluses tiir tehtud, naaseme linna.
Tibutab ja sajab vaheldumisi.
Teeme söögikohas aega parajaks.
Vihm hõreneb. Avastame siitsamast kõrvalt kiriku koos kloostriga.
Kaeme ringi hoones ja sisehoovis.
Sajab.

Päev veereb.
Täiendame poes toiduvarusid.
Võtame hostelist omad pambud ja sukeldume metroosse, et jõuda raudteejaama.
Piletid on ette ostetud.
Laotame vabade toolide peale omad märjad riided kuivama (me pole ainsad) ja vajume rongiootuse letargiasse.
Akna taga käib olelusvõitlus magamiskottidega ööbidatahtjate vahel.
Otse tänaval, seljaga vastu jaama.
Tugevam võidab, nagu ikka.

*

Hispaania. Nii ja naa. 11

*
Kuna Gaudi (kes on väärt kordi enamat) tegi eelmise postituse triiki täis (ja ruum hakkas lõppema), jätkan sealt, kus pooleli jäime.
La Sagrada Familia lummusest väljunud, kuid endiselt selle mõju all, Vaatame kaarti ja leiame, et mõnekilomeetrine jalutuskäik linnas on igati sobilik.
Istume kohvikusse ja võtame väikse kõhukinnituse.
Ilm on suviselt soe.

Letil vaasis paar kõrrega roosi.

Jalutame laisalt Triumfikaare suunas.
Mälestusmärgid.

Ja sealt ta pistbki - Triumfikaar.
Laias laastus võtame vabalt ja teeme mõnuga "turisti" = juhmi näoga igale poole ronimine ja KÕIGE pildistamine :)

Detailid ehitistel. Detailid ja kaunistused, figuurid, ornamendid etc.
Kaare alt läbi on allee.

Kõikjal räägitakse Barcelonast kui varasterohkest linnast.
Ettehirmutatuna hoiame omad väärtasjad ja muud esemed ikka kiivalt ligi.
Aga näe, mõni on lihtsalt väsinud.

Jõuame taas vanasse linnaossa.
Kitsad tänavad ja kõrged majad.
Santa Maria del Mar pühakoda.
Suur ja lihtne.
Katedraali vohavuse ja Sagrada Familia kõrval kolmas enimsoovitatud, Gooti stiili näide.
Vastandiks ümbritsevale ruumipuudusele on siin ruumi küll!

Istume teistmoodi ilus ja puhkame jalga.
Meri on ligidal.
Postkontor näeb välja nagu valitsushoome. Tõsine värk.

Üritan siseruumis pilti teha, kuid saan jälle noomida. Ok, ei tee siis, kui te sellised olete!
Pistame kaardi kasti ja läheme mere äärde.
Inimesed jalutavad, puhkavad, suhtlevad.
Udupea teeb huvitavate tüüpidega paparazzot.
Enamasti õnnestub.
Üks puhub toru.

Lühidalt - rahvas on kirju ja mitmekesine igas suunas.

Suur Kolumbuse sammas rannas

ja veidi väiksem kloon Rambla otsas

Väiksem kuju liigutas, kui tast möödusin. Mina ehmusin ja Udupea sai oma kõhutäie naerda - tema tabas asja ära. Andsime kelmile poisile tasu.
"Kujusid" oli veelgi .
Suundusime pikki Ramblat hosteli suunas.
Rahvast on vähem kui eelneval pidupäeval.
Liikluses ei tunnistata punast tuld, kuid see-eest arvestatakse meeldivalt üksteisega.
Igaõhtused punkarid on juba piisavalt uimas. Ikka samas ukseorvas kus ikka.
Hostelis võtame hoiule antud väärtasjad, teeme järgnevaks päevaks plaane ja ongi öö.

*