Fotojaht. Must-valge

.
Muide, polegi lihtne leida igapäevaselt must-valget, mida pildile püüda.
Ikka on miskid varjundid-värvid lisaks.

See oli vihmane õhtu, kui nägin teda aknaorvas sajuvarjus lesimas.

See hetk, mille puhuks nimed must valgesse, lausa kivisse raiuti, oli veel märjem.
Parvlaev Estonia huku mälestuskolmnurk Stockholmis.

Neil naridel magajate peamiselt ainus süü oli see, et nad olid kas liiga mustad või liiga valged.
Auschwitz-Birkenau barakk.

See kooslus on minu doomino, malelaud ja klaveriklahvid.
Šokolaad vahukoorel :P

Talvel Tallinna vanalinnas oli valgusfestival.
Hea idee ja aeg tema kallal.

Ning lihtsalt. Kui lamp on pime ja õhtu on valge.

Lõi end lille

.
Saage tuttavaks.
Paprika. Kollane.
Vähemasti seemnepaki pääl sääne pilt oli.

Istub aknalaual ja õitseb.
Las õitseb.

P.S. Nüüd peaks siva ka kirsstomatid soetama...

Aprillilõuna Pikakaril

.
See ei ole lumi.
See on päike!

Läheduses istus mutike, kes luges lehte. Muuli varjus polnud tuult ja päike soojendas mõnusasti. Saabus teine memm ja ulatas esimesele kilekoti.
Targad luiged olid end kenasti eputuma sättinud, niikaugele, kui vesi lubas.
Hakkas kilekotist siis ohtralt saia lindude poole sadama. Suured tükid.
Varsti solberdasid luiged saiameres.
Solberdasid ning rahumeelselt ja elegantselt üritasid kannikaid nokale vastuvõetavaks leotada.
Siis saabusid väikesed kajakad.
Hull kiuksumine ja mölin hakkas pihta.
Selmet rahulikult ligi ujuda ja kamakas kõhtu toimetada, ajasid nad üksteist suure kisaga saiakohast eemale. Ise ei saanud, aga teistele ka võimalust ei andnud.
Mõni julgem siiski sai lennult nätsaka nokka ning kugistas seda paaniliselt eemale lennates.
Et taas tagasi tulla ja kilama pista.

Pildikesi

*
Lapsena õpetas ema mind koorima õhukeselt koori kartulilt.
Et milleks kraami raisku lasta.
Maal, vanaema juures sain sama võtte eest pragada.
Et mis ma koonerdan, kanad tahavad oma. Pole siin eputamist.
*
Kella nelja paiku suvehommikuti läksin meestega kalale.
Siis kala näkkas.
Särg, kel jõestpüütuna osutusid kui liivaterad iga soomuse keskel, määrati merisärjeks.
Läbirändaja.
Hommikune külm ja valgus.
Vihmaussid ja puruvanad.
Siis oli mul mõnda aega unnejäämise videona näkkiv hanesulest õngekork.
Tasane vesi ja valge-punane hanesuleroots tõmblemas tasakesi.
Küll ma tean, kuis näkkimist haakida.
Mõnikord saab, teinekord läeb.
*
Sügisene kartulipõld.
Puhvaika, säärikud ja tikud taskus.
Lõket saab alati ja vähesest.
Sest tuli on.
Kartulid ämbrisse, ämber kärusse ja nii päälelõunani.
*
Pood suleti laupäeviti miski kahest.
Tööpäeviti oli ta 10-18 lahti.
Poes oli põrandaleib, purgi-peedisupp ja veel palju asju, mis olulised ei tundunud.
*
Kui sööklat ehitati, sai kõik jupid ehituse käigus läbi luusitud, nii ka uue poe ehitus.
Söökla ukse kõrval oli orv, millel klaas ees ning orvas kinokuulutused.
Harva pildiga.
Enamasti vildikaga valgele poognale, et sel päeval see kell kino klubis.
Hind üheseerialisele 20 ja 2-serialisele, enamasti india melodraamad, 40 kopikat.
Kino oli kolmapäeva õhtuti ja pühapäeviti.
Sööklas olid kohalikele talongid, mille väärtus 20 kopikat.
Selle eest sai sisse.
Sees oli piima- ja tummisemat suppi lettidel pesukaussides, praadi ja magustoitu. Viimaseid sai parimatel aegadel valida kahe sordi vahelt. Leiba, saia ja piima oli piiramatult.
*

Fotojaht. Koos

.
Mõningad on aja jooksul kokku kasvanud. Lahutamatuks.

Nendes lukkudes on alguselootus kokku jääda.

Mõningad lihtsalt tegutsevad ja on koos, küsimata põhjustest.

Teised kooslused on täpselt kokku pandud, loodud toimima koos.

Ning on sellist, mis pealtnäha seosetult kokku pandud.

Väike kruiis Stockholmi

.
Öö läbi laevasõitu oli nagu elu laevas 17 tundi järgemööda.
Kajutis telekast ning infolaua juures ekraanil näitas reaalajas kaardilt laeva teekonda.
Tagasihoidlik klaverimängija, kes sündil tasaseid kauneid viise välja võlus, põgenes miskipärast, kui ta külje alla end kuulama sättisime.
Kuna erilisi tantsulõvisid polnud sel õhtul meist kellestki, siis pärast laevaga tutvumist viibisimegi rahulikult kajutis.
Hommikul viie paiku särasid kajutiaknasse Ahvenamaa tuled.
Mõned tunnid hiljem jõudsime Rootsi rannikule saarte vahele.
Ja päike tõusis.

Hommikusöök kesk saarekesi ja kormorane. Ja kormoranisaarte. Need väikesed maatükid, mis kannavad valgekskuivanud-mürgitatud puid, mille okstel mürgitajad. Mis teha, kui väljaheide nii vänge on.
Sadamas. Umbes kaardi järgi suund Djurgardeni saarele. Kokkuhoid transpordi arvelt tundub enam kui loogiline - linna ilu täies hiilguses ning kohale jõudsime umbes kolmveerandtunnise jalutuskäigu järel.
Linnas on väga palju jalgrattaid. Igas võimalikes ja võimatutes kohtades. Enamasti ikka võimalikes.

Narvatänaval seisis Oskari kirik. Astusime sisse. Kirik tühi. Altari lähedal klaver ja tšello, nende taga kaks kaunist naist. Musitseerisid ja laulsid, vaiksel ja kaunil moel. Kirik ise kena, vitraažid, mahedad toonid, hämar.

Edasi ülesilla Vasa muuseumi suunas.
10. augustil 1628 kogunes Stockholmi linnarahvas sadamasse saatma esimesele merereisile kuninglikku sõjalaeva Vasa. Vasa oli võimsaim alus, mida nähtud.
Ja kilomeeter kaldast, oma esimesel reisul, läks kogu see võimsus põhja, jäädes nii konserveerituna ootama aega, mil ta üles tõsteti, korrastati ning tema ümber betoonseinad ehitati.
Laev 70 m pikk ning 12 lai. Päris suur tükk. Ja puitkaunistusi ohtralt täis nikerdatud. Muuseumis ekponeeriti laevalt leitud esemeid, inimkontidest suurtükikuulideni. Selline laev siis pealt...

... ja tagantvaates.

Oma mõned tunnid möödusid laeva ümber luusides ja väljapandut uudistades.

Edasi jalutasime niisama ringi. Veemaailmas oli liiga pikk saba, kohalik söökla oli liiga rahvast täis ja kell sealmaal, et kaugele ei jõua ning lähedal olla piisavalt aega. Egas muud, kui Skansenisse, vabaõhumuuseumi.

Päris vanad majakesed...

... ja veidi uuemad. Katused kasetohust, samblakiht peale laotud. Mõne majakese vahel ja sees toimetasid omaaegses vormis omaaegseid tegusid inimesed, kes lahkelt küsijatele teavet jagasid.

Ühe põnevama osana leidsime aga linnaosa oma töökodadega, kus poes poodnik vürtse jagas, kõrtsus kõrtsmik õlut kallas ja praade serveeris nig läbi akende ka suletud uste taha võis piiluda.

Veel elasid Skansenis loomad. Veidi tüdinud ning igavlevate nägudega poseerimas. Meie omad põhjamaade loomad - põhjapõdrad, põdrad, rebane, paar kakku, hülged, ahmid, karu, kes oli talveunes ning seepärast nähtaval polnud, saarmas, kes ka kuskil kalju vahel peidus, ilves, veised, metssead oma triibuliste poegadega ja hundid, kes olid üsna söönud olemisega ...

... ja sellest hoolimata olid ka lambad terved :)

Selline reis siis oli. Tagasitulek oli väsinum. Palju-palju jäi nägemata, kuid ehk mõni teine kord.

Kate

.
See naine meeldib mulle ka.



Ja ma arvan, et ma lähen seda vaatama.

Käädripäeval klounkalast

.
Käädripäev, Gertrudi surmapäev.

Vaatasin hommikul vilksamisi Terevisiooni. Aleksei Turovski rääkis ainuõõssetest ja troopikakaladest.
Saage tuttavaks: kloun-mereroosahven.
Klounkala. Need pisikesed kalakesed elavad sümbioosis anemoonidega. Need taimed on klounkalade koduks, kuna seal tunnevad klounkalad ennast kõige turvalisemalt. Nimelt on anemoonid mürgised ning kõrvetavad kõike, mis neid puudutab. Kuid samas on need pisikesed kalad immuunsed anemoonide mürgi suhtes. Seega peletavad anemoonid eemale neid kalu, kes klounkalu söövad ning klounkalad peletavad anemoonidest eemale neid kalu, kes anemoone oma toiduks peavad.

Mis aga tuli mulle teadmata infona, on see, et elavad ühes anemoonis 1 emane oma kuni kümne isaste haaremiga. Kui emane saab marjatud, lahkub ta, võttes kaasa 2-5 isast. Allesjäänud isastest muundub üks emaseks, kes saab uueks matriarhiks. Marjadest sirguvad taas vaid isased isendid. Vot nii!
Kuidas muundub noormehest naine, seda ei täpsustatud ;)

Ses suhtes oli väike apsakas Kalapoeg Nemos, kui noorpaar klounkalu omad marjadest pooled ema- ja pooled isanime järgi ristisid.
Aga et pole Nemot Doryta, siis ka üks kollane kirurg.
Pilti püütud SeaLifes soomemaal.

Nädalalõpp Jägala ja Neemega

.
Jägalal on juga.
Pool on jääs ja pool on vees.

Langev vesi on huvitav.
Mida kõrgemalt langeb, seda põnevam.

Aga kaldal on väljal lumavarjud ja jäljed.
Suuremad ja tillemad.
Kelle jäetud?

Vaade ülevalt.

Neemel on meri.
Kivid ja luiged.

Mere ääres on merevaateiste.

Ning kohalikust hoovist tulid 2 väikest sõbralikku saatjat.
Kes saatsid üsna pikalt mereääreretke.

Teie hommikune post, ma'am!

.
Ma ise töötasin uudised läbi juba...

Fotojaht. Triibud

Eilse päeva looduslikud triibud...





... ning veidi vähem looduslikku päritolu.

Vägesid juhib see...

.
... kel kõige kõvem kisa.

Arva, arva, mis see on

.

1.Euroopa Liit raua vabariigid vaba

United igaveseks Suurbritannia Venemaa.

Long live tahtmist inimesi

Ühtne, võimas Nõukogude Liitu!

Chorus:

Slavia, mis on tasuta Fatherland,

Friendship rahvakoja umbreelingu!

Partei Lenin - inimeste võimsus

Meil on ette nähtud triumf kommunismi on!

2. Läbi tormide me shined päikese vabadusel,

Ja suur Lenin, kuidas me süttida:

At just põhjustada ta tõsta inimeste

Tööl ja teod on inspireeritud meile!

Chorus

3. Oma võidu surematu ideid kommunismi

Me näeme, et tulevikus meie riigis,

Ja Punase Bänner on kuulsusrikas kodumaa

Meil on alati ennastsalgavalt ustavad!

Nii näeb google tõlkeaparaat venest eestisse ümberpanduna Nõukogude Liidu hümni.

Fotojaht. Naised

.







Olgugi teema antud ainsuses, on seekord piltidele jäänud enamasti rohkem kui üks naissoost isend.
Millal saab emaste tunnustega isendist Naine?
Ja kas see tiitel saab kunagi kaduda mingitel põhjustel?

Elu andja, elu kandja.
Ja muidu Inimese sõber :).

Tõeline Naine tantsib jääl ja uisutab veel, ikka naer ja helin saatmas.

Naised naistepäevapeol tantsu vihtumas.

Minu igapäevased nais-loomad.


Naine kui objekt, keda ülistada, kiruda ja jäädvustada.

Naised betoonis betoonskulptuuride aias Parikkal, Soomemaal...

..portselani talletatuna Kadriorus Mikkeli muuseumis..

.. kui sealsamas kivisse raiutuna.

Õhtud sellised

.
kui jõuad koju, täis veini ja emotsioone vahetuid ja piirituid.
Tähtsad jutud segi muiete ja teame-teame-pilkudega.
Ja lõpuks jäävad need, kes jäävad.
Ja nemad jäävad.

Välismaised eestlased

.
Ma saan aru, et palju eestlust plakatil, aga sellest sõnumist ma nüüd küll aru ei saa.


Et eelnev rahvusroog pole mitte olnud eestimaine, vaid välismaised teised eestlased? Kolmandat eestlast tohib süüa? Või esimest?