Suve päevad

'
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu peab, pean ma alustama sellest, et
asutuse suvepäevad Nõval.
Aga ilus koht ja nii läksin juba eelmine õhtu rongiga Vasalemma.
Sealt sujuvalt rattaga edasi.
Rummu (Murru?) vanglast mööda.
Enne veel vanad kasarmud
Hunnik tühje hooneid.
Päiksepaistes ei tundu kummituslikud.

Edasi ja edasi, kuni keerasin ära.
Tee pealt siis.
(Vihje: ärge laske oma täppiskaarte maps.google.com -ist miil-mõõdustikus välja.
Pagana sant on arvutada.)
No igatahes, kui sootuks soode vahele ekslend olin, küsisin talust nõu.
Anti.
Et ühtpidi 20 ja teistpidi 10kond kilti.
(Ja mina lootsin juba pea kohal olevat..)
Tänud ja juhiseid järgima!
Sääsed sõidu pealt ei seganud.
Aga kui peatuma juhtusin...
Soo ja sääsed kuuluvad kokku.
Igatahes tänu talust saadud juhistele ja lõpupoole tärkavale äratundvale mälule (sai siinsamas ju mullu seenel käidud!) leidsin Tänavjärve kenaste üles.
RMK lõkkekohad.
Kuivkäimla.
Sitaks sääski. Nende tõrjumisvahend peletas tüüpe küll, kuid sääskedega võrdselt esinesid kihulased (võikesiganes need väiksed silmapuru ja muud mütakad on).
Ja need viimased kleepusid kihina sääsetõrjele mu väljapaistval ihul ja tekstiilil.
Telk ülesse järve äärde,
Asjad telki, ise võimalikult riidesse.
Sookail õitses ohtralt.
Ilm oli ilus.
Ja ilgelt putukaid täis.
Ei ole olemas täiuslikku õnne!

Päikeseloojangu ootasin ikka ära.
Ja siis tuttu.

Ei tülitanud mind koprad ega karud.
Viie paiku lindude röökimise peale silm lahti ja kuuest juba kodinad koos ning teele.
Sihtpunktist alles pool läbitud!
Taevas pilvitas ja vihma kätte poleks jääda tahtnud.
Siiski sai Ristnasse sisse keeratud ja korda/kauniks tehtud külasid kaedud.
See koht oma kella ja termomeetri ning pakku tekitatud rattahoidlaga oli südantsoojendav.


Päev oli vihmane ja täis seltskonda.
No nagu ikka need organiseeritud suvepäevad.

Metsas olid keerdukasvanud puid.
Muist veel püsti, muist murdunud.
Järgmine päev RMK infomajas seletati, et need tüki vanemad ümbritsevatest, "vanad hongad" (?).
Et päikse järgi end kunagi üksinda avarustes väänasid.
On see ka õige ja ainus põhjendus?

Veidraid puid oli veel.

Päev läbi, öögi magatud ning hommikul tagasi rattaga Nõvalt Vasalemma.
Läbi Nõva kirikust, mis vanim katkematult töötav pühakoda.
Jutu järgi.
Altari kõrval kahel pool aknaklaaside vahel aga isepärane pärgamendist vitraaž, 19-st sajandist.
Vasemal Jeesuse sünd ja pahemal taevaminek.
Paber pragunenud ja väsinud, kuid siiski.
Luugid olla halvimast päästnud.
Lood.

Kirik ise seest ja väljast pisine.
Ometi uksed valla.


Tagasiteel veelkord Padise kloostrist läbi.
Viimati käies sai fotikal küte otsa ning nii oli vaja joonelt ühes ruumis käia.
Seal aga nukas meiud, toimetajad, toolid - vist plaanis noorpaar ühte liita.
Tegijad närvilised ja rahustajad.


Lõppeks jõudsin rongile.
Väsimus.
Ometi hää.

*
"Kuidas Sa julgesid üksi telgiga ööbida?" on küsinud enamus mu kolleege.
Nad ei saa aru.
Sõbrad nii ei küsi.
Mida karta?
Metsas?
Karu?
Narkomaane?
Inimesi?
Loomi?
Sääsed olid kõige kurjemad vaenlased..