Fotojaht. Karvane

'
Aga seekord - ülla-ülla! - rotte ei saagi.
Te ju kõik teate, et enamus neist on karvkattega, eksole.
Siin aga elutud karvikud.

Üks väike porgand.

Ja sis üks minu hinge karvustama jäänud kuhi linna esindusväljakul.
Mis halg-haluhaaval kesteabkuhu hajus...

Tüüri-näitus kõigile

'
Siin, sauna ees päikeselaigus ma istun ja loen ja lihtsalt olen lindude saginas ja sääskede söögiks.
Osa neist kaunitest päevadest.

Viimsi kooli ja lasteaia taga on miskid nõukaaegsed hiiglaslikud mahutid.
Reiu ütles talvel oma näitust tutvustades, et olla sinna pildid üles pannud, et saab vabalt vaatama minna.
Mõeldud, tehtud.
Rattad mäe alla ja keskmise mahuti juurde.


Oligi ukseava sammaldunud trepiga.

Ning sees, ringis kõrgel seina peal piltiderivi. Sinised.
Mõned mahagi pudenenud, rohus.

Vahva! Lihtsalt vahva, et selliseid asju tehakse ja et nad püsivad. Mõndagi aega.

Kevadet täis, suvelõhnaliselt.

'
Ja kuna mul veidi töövaba aega välja teenitud, läksin ma kohta, mis veidi eemal linnast.
Kus hommikul linnulaul ja päevad täis silmnähtavat rohelist elu.
Kus aeg on ajatu.

Lihtsalt lühikestes ja õhukestes riietes nagu toas, nii ka õues.
Istuda sauna ees pingil, juua ehtsat maapiima ja lasta tuulel ning päikesel end silitada.
Linnud laulavad.

Õnnepalu Paradiisi hakkasin lugema nädal varem kui aasta hiljem selle kirjutamisedaatumitest.
Ta räägib sellestsamast, maist, tärkamisest ja mälestustest.
Lõhnadest ja helidest.
Mida ma tunnen.
Kohtadest, mida ma samuti serva tunnen, inimestest, kellest veidi isegi tean.
Mereäärest, kus minagi laevadest pudenenud ande korjamas olen käinud.
Ka minul on Pärdi Alina plaat ja netivaba kirjutamisvõimalus.
Ainult et kirjutada nõnda hoogsalt, nagu Tõnu, pole mul praegu veel õnnestunud.

Kaks päeva , just lõuna paiku, on majakesest väljudes jälginud mind must kass.
Kes end vist rohkem omanikuks siin end pidanud ja minu tuterdamist ettevaatliku häiritusega takseerib.
Tervitan viisakalt.

Nädal tagasi olen suutnud seemnest ühte lilepotti kokkusurutuna elujõuliseks kasvatada tomatitaimed, mis nädalajagu tagasi kasvuhoonesse istutatud.
Nüüd vajavad nad titehoolt, kuni pead kandma hakkavad ja ma kindel, et hakkama saavad.

Sauna sel aastal esmakordselt kütma hakates leidsin ahjuust avades tihase.
Kummardudes tagaservast veel teisegi.
Kaks tihast, külma talve eest nad siia sooja otsima tulid.
Siia nad jäid.
Matsime nad kenasti põõsa külje alla.
Rahu nendega.

Linnulaulu hommikud

'
Looduse Omnibussi ja teiste nimetuste üritus.
Et siis veerankuuest silmanupp lahti ja pooleseitsmeks rattaga Merimetsa selveri ette.
"Tahad näha, et oleme meie kaks ja linnuvaatleja?" üritan juhtuvat ära sõnuda.
"Tahad näha, et seal on hunnik keskealisi naisterahvaid, hea, kui rääkijat kuulma-nägema ulatud. Ma tean, olen kord juba käinud," seletab Udupea teadvalt.
Hullumaja polikliiniku juures möödume üleni punases rõivastuses käbedast daamist.
" Näe, RMK rebane-maskott!" vihjan talvel nähtule.
Lukustame rattad poe ette ja ühineme seltskonnaga.
Paljudel binoklid, märkmikud, linnuraamatudki kaasas.
Oli ka isaseid isendeid.
Kokku mõnikümmend ja veidi peale.
Nooruke suunanäitaja alustab ringkäiku Stroomi metsas.
Peatume, vaatame.
Juht seletab, näitab raamatust piltigi, selgitab.
"See siin vasakul, keda kuulete, on väike-lehelind, paremal aga mets-lehelind. Veidi edasi võime kuulda ka salu-lehelindu. Punarind, kuulete, teeb sellist häält. Hetkeks oli kuulda ka metsvinti."
Järgmises peatuskohas nimetati sinitihast, rasvatihast, ööbikut, musträstast..
No minu treenimata kõrv neil küll vahet ei teinud.
Üks üldine siristamine kõik.
Aga puu otsas kõrgel istus mingi mütakas, keda juhendaja kaelustuviks nimetas. Küllap oli.
Üle lendasid haned. Kähku binokkel silmile ja teatatigi rõõmsalt: "Rabahaned".
Mitmesugust siristamist jätkus.
Nimetamist samuti.
Selgeks linnulaulu selle vähese kuulamisega ei saanud, et hääle järgi häälitsejat määrata oskaks.
No ok, varese ja rasvatihase tundsin isegi mina ära.
Ja sinikael-pardi ja hõbekajaka..
Kokku tunnikese jalutuskäiguga luges kogenud kõrv-silm kokku 25 erinevat liiki.
Ilus hommik.

Päev hiljem

'
Eile, 9.mail, mägin möödaminnes rahvaste rännet sõjaväekalmistu suunas ning sealt tagasi.
Minejatel lilled näpus ja tulijatel pruuni-mustad Georgi lindid hõlma küljes.
Täna, päev hiljem, läksime vaatama, mis maha jäänud on.
Oli palju lilli.
Oli inimesi, kes lilli juurde tõid ja rate- ning muid mälestuspilte tegid lillekuhilate vahel.

Olid kaks memme, kes Aljoša ees usinasti risti ette tagusid.
(Vot see oli kummaline).
Pronskuju kukla taga oli vineerist отечественная война medal-märk.
Kõrval rosettidest vene riigi lipuvärvid.

Maasse torgatud lilleplatside vahel 65 viisnurk.

'
Aga minu aknalaud näeb hoopis roheline, mitte punane välja.

Tärkab!

'

Vihma ja päikest ja see lumelaam on enamasti kadunud.
Ärategemine kontides ja otsib vajajaid.
Mõeldud, mindud.
Kampaaniaväliselt omade juurde.

Haned lendavad karjadekaupa ja filosoofiliste mõtiskluste saatel üle.

Äratuskella asendab liblik aknal.
Kinni ei vajutanud, topsiga õue hoopis.
Magavaid tiibu oli palju.


Teod.
Sein sai lauatuks, telliskivihunnik kolis ümber, võetud võsast sai kpõletusoksa-hunnik ja veidi-jämedamad-ahjupuud.

Hommikul..

.. ja veidi tegutsemist hiljem.
Sauna ja seltsi vahele, alla ja vahepeale.
Koju naastes said kodusedki kevadest osa.
Mõnusalt nahinaga :P