Veel Kord Veel

'
Jah, rahutus ei andnud asu ja nii leidis hommik ühe kanuu taas Soomaa veelt.
Nädalaga oli vesi kõvasti ehk märgatavalt tõusnud.
Sõidutee kahekümneneljas kilomeeter.

Tõramaal anti aer ja kaart pihku, vest selga ja juhised kõrvade vahele.
Parim on mööda teid ja metsasihte.
Kui jõe leiate, kärab ka see.
No mis siis ikka, vesi on igalpool.
Nii siis väikse jäämurdjana (öösel tekkinud kirme, tänased esimesed kulgejad sel teel) veidi mööda teeäärt ja siis sihti pidi.


Mingil hetkel, kui jääkirmekrabin kanuu ümber katkes, kostus vaikus ja linnulaul.
Miski loomalõks-ehitis.
Ühes kohas sulaselge soojaõhupahvak.

Karuskose, seal kaamera juures.
Kaesime üle.
See kaev ei peaks veepuuduse üle kurtma.

Vähemasti praegu on majake ausalt vee-tualett!
Augeiase tallide puhastussüsteem..
Jäkk, mis kõik vees ujub!!
Ahjaa, loomad asjatavad ka metsa alla, ja kalad vette..
Kohutav!

Kuurist sõitsime lihtsalt läbi. Ühest uksest sisse ja vastasuksest välja.
Aiaväravast üle.
Vastuvoolu.
Veidi edasi ja kuhugi järgmisele sihile.
Sihile, mis oli täis ohtralt langenud puid.

Tagasi jõele ja vastuvoolu.
Kuni vastu tuli jää ja külm.
Väike söögipaus sealsamas kanuus.
Vesi allavoolu isetahtsi kandmas.
Tagasi Karuskosel. Teise veevälja serva ja leitudki alguses otsitu, matkarada.

Laudtee ujub kuulekalt kanuu kõrval.
Kanuu järgib teejuhiseid.
Ja lõppeks, nii 4 tundi pääle esimest persestumist, on silmapiiril kindel pind, trepp ja maismaa.
Ametlik rabaring, mis oma ülbuses all laiuvale lausveele irvitab..
Ringile ei läinud, vaatetornis vaid maismaaga harjumatute värisevatel alajäsemetel tuigutud.
Maismaa, saate aru!!

Veidi veel siia sinna sundununa, nina tagasi algusesse.
Õnnelik lõpp.

Kõigub siiamaani.