Valgejärv ja veidi muudki

Akna taga ladistab.
Ärkamine vajub suigatusse, sealt taas ärkamisse. Kiiret ei ole.
Kohustustevabad hommikud on mõnusad.
Soojad ja helged.

Soojemad vihmagaarvestavad rabariided selga ja teele.
Juba traditsiooniks saanuna veidi benssu ja kohvi ning 2 kebernussi, ei, sry, kabanossi ikka, teeäärsest Statoilist (kõigi kastmetega).
Suund Ellamaale, Valgejärve rajale.


Järveotsa järv. Peegeldamas taevast ja kallast.
Varahommikune vihm ja lauspilvisus on taandunud. Vilksatab päikestki.

Matkarada on kenasti märgistatud.
Ülisuured seened ja palju pesakaste.
Nagu miskid fotikanarrid kõnnime rada pidi ja üritame silmarõõmustavat jäädvustada. Tundma õppides "apastraatide" hingeelu. Mõnel (nimesid ei nimeta, aga mina see pole) õnnestub see paremini kui teisel.
Oksad on täis vihmapiisku, mida vilkstav päike kullastab.

Algab järveületav laudtee. Sügiseselt libe.
Valgejärv.


Tõesti valge. Lubi.
Hämmastavalt teavitavad tahvlikesed.
Järvelubi ulatub kuni 3m allapoole, kusjuures veekirme seal peal vaid mõnekümne sendimeetrine.

Võtab veidi aega, enne kui hoomata, et kogu see plats ongi järv.
Laudtee kulgeb kõrgeniku ehk kalda(?) servapidi, siis jälle moondub sillaks suuremate vete vahel.
Teeke viib väikse vaatetornini.


Ja vähemasti siinkirjutaja näpukeste vahel sünnib paaalju kaadreid sarjast "mõttetud rabapildid".
Need on need sarnased, hiljemvaadatuna täiesti igavad ja üksluised pildikesed, mis ometi üritavad jäädvustada seda, mida pakub raba.
Üle lendavad linnukolmnurgad. Sügis.

Edasi läheb pinnas tahedamaks ja kõrgemaks. Laudtee lõppeb.


Antud pinnavorme nimetab legend mägedeks.
Nojahh.
Igatahes olla siia kunagi rukist peidetud rüüstajate käest.
(Huvitav, kuhu täpselt?)
Kuid silmale on koht kaunis.

Edasi näitab vallatu sildike allikateni.


Vesi on külm ja puhas. Põhi lubjast valge.
Joon mõnuga.

Longime edasi. Hundilõksudeni.
Peibutistega hundilõksud. Vaesed peibutised!
Hundiauk ja hundiaed. Nutikad väljamõeldised iseenesest.


Lihtsalt loodust nautides jõuame tagasi alguspunki.
Kuhu edasi? Päev ju prii ja kaunis.
Väikse vihje põhjal nina Padise poole.

Tee on metsavaheline ja tekitab tunde, et suvel saaks siin suht vabalt ka rattaga reisida - liiklus harv ja pinnas üsna sõidetav, ümbrus aga viimase peal.
Hobused ligidal, haistab mu silm aedikut nähes.
Olidki.


Ilusad isendid.
Mäletan-mäletan, miks ma ei mäleta....

Padise Linnamägi, linnus.
All jõgi ja jõekäärus kõrgem koht. Hea kaitsta end igatahes.
Koprajäljed puudel.

Ja siis Padise klooster.
Vaba sissepääs igale poole.
Puutellingud.
Õllepudelid tühjad vedelemas.
Ja mu kõrgusekartus, kui tuule meelevallas kaitseks vaid põlvini rinnatis.
"Mälu on täis", teatab apastraat rahulikult ühel hetkel. Mu hommiku veel pilditu fotikas on küllastunud. Kustutan käsitsi paarile pildile ruumi.


Kõikvõimalikul viisil kloostrivaremeid imetletud, tabab teadmine ja tundmine, et väike väss ja valguski varsti hämaruseks kandub.
Lahkuva valgusega lahkume ka meie.
Oli ilus päev!