Selle Starmani pastakaga oli muidugi omaette lugu. Kaabel oli majas ja toaantenniga siinkandis lood ikka nutused olid. Tellin siis ühendaja.
Noormees saabus juba teise väljakutse peale (väites, et polla sisse saand esmasel korral, kui mina, kõrvad kikkis, iga sissesoovija sisse oleks lasknud... see selleks). Olin tõbine-uimane. Lauakesel vedelesid insuliinisüstlad (rotil oli antibiotsikuur). Ja infot jagasin ka nii ülejala.
Igatahes, vaadates mu elamist, mind ja telekat (ausõna, turul puudub sel hind), põgenes ta esimesel võimalusel, jättes oma allkirjastamisetarvis pastaka mulle igaveseks mälestuseks.
Täitsa töötab. Nii kaabel kui pastakas.
Telekaga on, nagu on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar