Täitsa kino

... ja nii juba kolmandat päeva järjest.
Piletöör naeratab äratundvalt, kui "tere jälle!"ga piletid rebestamiseks ulatan.
(Mis muidugi omakorda tähendab, et nägemine on piisavalt taastunud.)

*

Friigifilm.
Neljas siis juba.
Roman Polanski "Üürnik".

Vaikne ja silmatorkamatu Poola kartoteegipidaja Trelkovsky rendib viletsa korteri Pariisi vanas korrusmajas, mille elanike suhtumine uustulnukasse on kõike muud kui sõbralik. Poolaka uued naabrid koosnevad vanadest erakutest ja ebameeldivalt uudishimulikest nuuskijatest, kes üsna pea viivad mehe arusaamiseni, et temaga mängitakse võikat mängu. Mahlaka ja nukra huumoriga on edasi antud peategelase inimlik tragöödia. Trelkovsky muutub üha paranoilisemaks ning tundes ära naabrite „vandenõu”, mille plaaniks on tema enesetapule viimine, sünnib peategelase hinges jõuline mäss. See pimedusse mähitud ja delikaatse huumoriga vürtsitatud peaaegu hüpnotiseeriv film on vastupandamatult ligitõmbav müsteerium.

Surutis, mis tuleb seest. Eelmine üüriline, noor naine, on aknast alla hüpanud. Haiglasse vaatama minnes tuleb ta suust (ainus peale silmade, mis pole sidemes) vaid võigas, kuid kile karje.
Ja nii algab paranoia, pilt pildilt, heli helilt.
(Heli oli kohutav. Vana film etc., aga jubedam veel kui "Värdjatel")
Hirm sööb seestpoolt. Ja kui nägemused saavad reaalsusteks, kui kaob kontroll oma mõtete üle, siis...
Lõpp läks suisa naljakaks. Minu jaoks.
Suitsiid-tüdrukuks (jubasurnud) transvestiidistunud mees hüppab aknast alla. Kuid ei sure, vaid roomab üles ja kukutab end veelkord... No siin läks vint üle juba.
Kokkuvõttes - meeldis.
Olgugi pikk ja kohati veniv. Olgugi jube heli ja kehvastiloetav võõrkeelne subtiiterlus.

*

Kesetpäeva.
JAFF - jaapani anime filmifestival.
"Minu naaber Totoro"
Mis kummastav mõnu on keset püha tööpäeva tuttavaga kinno maha istuda, jaapani õllet libistada ja multikat vaadata.
Saalis oli tubli 8 inimest. Koos piletinäppijaga.
"Kõige vägivallatum multikas", lubab eelteave.
Noh, vägivallatu on vägivallatu (ehkki oli ka selles filmis üks... üsna vägivaltselt tõlgendatav liigutus).
Jaapanlased on teistsuguse mõttemaailmaga. Ja seda on hea ikka ja jälle tunda.
See austus hingede vastu, esivanemate ja muidu vaimude vastu. See loomulikkus. See shinto.
"Vaimudest viidud" ja "Howli lendav kindlus" tulevad muidugi kohe raginaga meelde, isegi sarnased tegelased liiguvad ringi.
Oi, maitseb hästi, saab naerda ja kohati kisub mõnusalt absurdiks.

*

Veel 1 jaapani anime.
"Südame sosin".
Jälle omapärane kogemus.
Pubefilm jaapani anime versioonis.
Kohustuslikud esimesed armumised, koolistseenid, salajased kirjad, õdedevahelised nääklused...
Nagu korralikus ameerika filmis.
Ja siis tuleb sisse paks kass.
Ta ei räägi. Ta ei reageeri lähenemiskatsetele. Ta on lihtsalt paks kass, kes kõnnib omapäi.
Ja siis tulevad sisse väikesed tavalised imed ja muinasjutud.
Ja veidike ameerika kantrit jaapani keeles ("Country road").
Ja siis miski täiesti arusaamatud tripid.
Ja siis... hästi häpi end, seekord päiksetõusus abieluettepanek ja armutunnistus.

Seekord siis sellised lood.