Hüljes räätsadel

Soomaa. Räätsad. Raba.
Esmakordselt ka giid.
Õigemini muhe jutukas metsatehnik, kes Soomaal oma 30 aastat elanud.

Öösel oli sadanud. Hommik oli hall ja tibutas vahelduva tugevusega.
A tosta sest. Kuiv komplekt kaasa ja misse paar tunnikest märga ikka teeb.

Terve retke jooksul ei sadanud. Ok, veidi alguses ja pisut udukat ka lõpupoole.

Räätsad näppu ja metsa.
Sookured ja kitsed välja peal.
Mets. Selline ehe ja ehe. Männid kukkunud koos juurtega. Juurekilp ristas maaga kauneid mustreid.
Saame teada, mis eellugu on igal lõhel puukoores.
Siin on kunagi põder ampsanud koort. Puu hukas. Elab, aga mis elu see on?
Need madalad kohad, koorevabad, on pidanud taluma metsanotsu aktiivset harjasesügamist. Nagu raspliga oleks üle käidud.
Igasugu fekaalide kohta sai põhjaliku ülevaate. Neist, kes tekitavad omad sitamajad jooksuradade kõrvale (kährik, hunt) ja neist, kes pabuldavad pea igal sammul, hoolimata korrast. Kuju, suurus, vanus, koostis... Jajah, rosin shokolaadis.

Tammetõrusid levitavad pasknäärid, raba levitavad põdrad.
Kitsetall peab elule vastu astuma 1,5 tundi peale sündimist.
(Inimlapsed on säälkõrval (piiksud), veel 3 aastaseltki roomavad ja situvad püksi.)
Rähnil on amortidega aju, et end vastu puud lolliks ei peksaks. Mõni peksab ka, vedru läheb katki ja siis jooksevad, pea alaspidi, ringi ümber puu.
Emaspõder situb piklikuid ja isaspõder ümaraid kuulikesi.
Kõrgraba tekkimise lugu.
Loomarajad.
Metsasihid, mille ülesandeks oli eraldada piirkondi kvartaliteks.
Räätsad.
Vesi ja mättad.
Sookail.
Mitmesaja-aastased männijändrikud.
Männivähk.
Tõrvakohad männil.
Jõhvikad.
Laukad.
Vaatetorn ja laudtee. Teine grupp, kes kahepäevasel ja üsna väsinud juba näisid.
Ja veel paljupalju.
Vaikust.