Meeled

Inimesel on teadupärast 5 aistmismeelt, millega maailma tunnetada: kuulmine, nägemine, haistmine, maitsmine ja kompamine.
Meeled on need, mis viivad välise sisemusse. Teed. rajad, mille kaudu saab väike Mina aimu välisest mõistmatust.
Seks ja vägivald. Kaks üsna sarnaselt mõjuvat asja. Raputavad läbi ja haaravad kogu hingest.
Vägivallast ma ei tea niiväga.
Eks peaks ju suurim nauding ja ihalemistväärivam olema tegu, mis hõlmab kõik aistingud?
Armastus on seda, nautimine kõigi meeltega.
Seepärast ehk nii ülistatud ja hävitav ja mõistetamatu.
Kui iga kanal on avatud ja naudib oma osa.
Või öelge mulle veel miskit, mis võrdne oleks?

Ristiretk 6

1. august. Kolmapäev

Sissekanne taskukalendrist: "Jõudsime Lihulani. Käisime söömas ja kirikus + varemeid vaatamas.
Öösel mahajäetud majas sooveega. Janno."

Oli see nüüd selle koha patt või eelneva, aga Ülo seljakott kaasas enesele kastruli. Igati vajalik anum.
Tuli kustu, plats enese järgi puhtaks ja teele.

Lihulasse. Linna sisenedes, kiriku veerel, nägime Tallinnast tuttavat nägu, seljakotiga. Maailm on väike. Paar sõna vahetatud, pressisime end õpetaja juurde ja kirikusse.
Kas ma ütlesin, et kirikud on nii seest kui väljast vaadatavad ja ilusad asjad ja kohad? Seal on midagi, mis maetud ja helendamas. Aimatav tundjale.

Tuterdasime pisut linna peal, üks peatänav, nagu seal on.
Linna veeres oli lagunenud ortodoksi kirik. Seinu ja lage kohati oli, aga...
Ust polnud, astusime sisse. Puulaudu mäjavaid ja muud sodi täis põrand. Samas kõrguvad kaared kõiksust ülistamas. Jupike hoolikalt tehtud kangast. Mingi reljeefike puuosakestes seintes ja põrandal. Pühadusejäänukid sopas.
Aknad laudadega kinni löödud. Seinad ümberringi vägevad, kuid sees kaos.
Kurb ja valus oli see pilt.

Edasi Lihulast välja, Pärnu poole.
Ja siis hakkas sadama. Tõsiselt ja paduga ja täiega.
Ja meie käisime ja naersime vihmas. Kõik sai märjaks, mis selgas ja ihu ligi, kuid see polnud hirmus. Vihm oli hea ja ajas naerma. Hüppasime lompides ja laulsime.

Vihm vaibus, märg jäi, kiskus õhtuks.
Vasemat kätt ilus kahekorde majake suhtlusvalmis.
Koputusele ei avatud. Linki polnud. Tõmbasime ukse omal moel valla.
Tühi maja. All kamin, teises toas pliit, teisel korral trepist veel kaks tuba ja ahi.
Mõned konservikarbid meenutamaks enneolijaid, muidu puhas.
Taas üks igamehemaja.
Olgu õnnistatud sellised majad märgade rändurite pärast!
Kähku lähimast võsast puid kaminasse ja pliidi alla.
Puurkaev hoovil oli juurelt murtud, poisid kõrvale sohu läksid. Kastruliga. Vett oli vaja.
Seljakott oli läbi vettinud, koos sisuga. Riided samuti.
Igamees taris kuivemad vatid üll ja märjemad laiali laotatud said. Kamin soojendas. Natukenegi.
Poisid tulid veega. Ka soovesi on vesi. Tee ja miskisöök pliidil läks loosi küll.

Keegi koputas uksele.
Avasime.
Ukse taga seljakotiga noormees. Et tahab Pärnu minna, et ehk vett joogiks.
Meie samuti nii, ütlesime.
Teed ja sööki külalisega jagasime.
Janno, bioloogiatudeng. Nii jäi temagi maja lahkust kasutama.
Suurde tuppa kamina ja kuivavate riiete alla end magama keerasime.
Avatud majad on ilusad.

Ja nii sai õhtu ja sai hommik, kuues päev.

Vahepala. Aken ja peegel

Peegli ja akna vahel lamades mõtlen ma vahel, kumba oleks mõtekam oma nõder rusikas virutada.
Endasse või enesest välja?
Hea oli see tunne, kui koos purunenud suhtega sai seda meenutav sõrmus virutatud kaugusse, kellegi teise kanda. Või olematusse.
Mitte iial midagi kahetseda, mitte iial vaadata tagasi!

Lugeda kogemuseks, sellest järeldused teha ja edasi minna. Vihkamata ja targemana.

Ristiretk 5

31. juuli. Teisipäev

Sissekanne taskukalendrist: " E läks koju. Kirikus.
Ööbisime mahajäetud majas. Keetsime teed ja kartuleid"

Nii, ja nüüd pean ma jälle iseenesest mälupilte kaevama, mis ei pruugi kronoloogiliselt ja nii tõele vastata.
Aga tosta sest!

Ärkasime. Hommikukasing. Kokkuleppit ajal tuli tädike ja saime ametlikult oma kodinatega välja.
Läksime kiriku ümber luusima.
Saime sisse.
Kirikutes on ilusad maalingud.
Kantsli keskmaaling pani mind jõllitama. Ma seisin ja vaatasin.
Hullunud silmadega Jeesus, täis tuld, väge ja uskudes uskumatut.
Kirikud on seestpoolt rahustavad ja huvitavd paigad. Seal on miskit, mis imbunud aegadega.
Õpetaja tuli, meile asju seletas.
Siin tsiteerin seda, mida õpetajagi kõneles.
Tark tekst räägib: "Kirikut ümbritsevas surnuaias on säilinud rõngasrist aastast 1621, milline kannab huvitavat pealkirja: SITTA KODT MATZ. Rahvapärimus teab kõnelda, et Mats oli suurt kasvu mees, kes käis alati ringi suure kotiga, kuhu korjas teelt kõik hobusepabulad, väetas sellega põldu ja kasvatas nii vägevat rukist. Kindel on see, et Mats oli rikas mees, sest ta kinkis kirikule kroonlühtri. Omapärane kiri tema ristil on aga rannarootsi murdes ja tähendab umbes sama kui meie kirjutame ristile: 'Siin puhkab Jumala rahus...'

Käisime veel postkontoris ja siis otsustas E, et läheb tagasi.
On, nagu on.
Hakkasime poolest päevast edasi astuma.

Õhtuks jõudsime miskisse kohta. Tee ääres majake. Sobiv öömaja küsimiseks. Keerasime hoovi. Ei koera, ei inimest.
Katsusime ust, piilusime aknast.
Maja tühi, elaniketa.
Kolisime sisse.
Katus pea kohal, pliit, pottki pliidil, ei miskit muud omanikumärki.
Nii, tuli pliidi alla, vesi õuelt kaevust potti ja keema.
Naabertalu põllalt sai paar pesa kartuleid üles võetud. Teagi nüüd, kas niisama või luba küsides. Aga arvan siiani, et keegi ei keela kaht-kolme pesatäit rändurile.
Õhtuks siis tee ja kartul.
Ja ööbimine mööblita talumaja põrmandul.

Ja nii sai õhtu ja sai hommik, viies päev