Tantsimisest

Ma ei oska tantsida. Esimeses klassis paar tundi peotantsu. Jah. Ja siis kümne ringis diskodel parem-jalg-paremale-vasak juurde, vasak-jalg-vasemale-parem kõrvale, käed ilusasti puusa kohal kõveras. Oli ilus aeg.
Edaspidi olen püüdnud tantsimisest hoiduda. See tekitas minus piinlikust. Kõik oli valesti. Ja kõik vaatasid. Jubbe!
Kuni ma avastasin. Tantsimine on lust! See peab olema lõbus! Mitte tedremäng peegli ees selgeks õppitud liigutuste ettekandmise näol. Mitte etteantud liigutused nii nagu alati. See on vaba liikumine partneriga sünkroonis, mäng, parodeering, mina-ees-Sina-järgi. Pole oluline, mida keegi arvab. Kui kaks on ühel lainel, on see kerge ja hea.