Ja nüüd

suure vihastamise tulemusena sain ma nüüd siis ometi midagigi valmis. Tehtud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma röökida.
*
Reedel oli juukselõikus ja palju inimesi. Siis polnud nagu aega. Ja väsimus. Mis on suht määrav tegur aktiivsete ürituste ja liikumiste jaoks või siis mittejaoks.
Öösel sadas. Palju ja häälekalt.
Hommik oli masendavalt märg. Välja ei kiskunud. Tunni möödusid. Ving kõrva ääres ajas vihale juba. Krt, kui nii, siis nii ja kui naa, siis naa, aga olgu ,krt, konkreetsus!
Olen häbematult närviline. Häbi mulle!
Rongiajad, suund, kott kokku. Trammid, nagu ikka sellistel puhkudel, olid väga vale numbriga ja käisid väga harva. Balti jaamas oli rongi väljumiseni siiski sobiv 4 minutit, mis võimaldas peale jõuda. Jeeli-jeeli, aga siiski.
Kohale jõudes oli suund umbes selge. Aga enne poodi. Päevale kohaselt taas minut enne poe sulgemist sisse, uks selja taga kinni ja alles siis sai tellima hakata. Konjakijook, 2 l mahla, govjadina konserv, stritsel. Ja mullita vett. Müüja isegi naeratas ja tegi ettepaneku poodi jääda. Mille vastu mul iseenesest ka miskit poleks olnud :)
Ostetud esemed kottidesse topitud, tee peale. Sain vaevalt suitsu süüdata, kui auto peatus. Muide, olime kohas nimega ORU. Et siis Jõhvist peatus edasi. Autoga saime Toila risti. Seal sain siis rahus ühe suitsu teha ja piilusin juba vaikse nigu hunt metsa poole, et kuhu ära keerata ja telkida, sest ilm kiskus juba hämaraks.
Kuid nagu klaver põõsas peatus järjekordne lahke sohver ja kutsus kaasa. Miks mitte? Otse Toilasse. Kämpinguhinnad olid mõttetud. Läbi kalmistu toila parki. Lauluväljakul esines häälekalt süldibänd. Minu mureks oli viimase nähtavusega võsa all telk püstitada. Mitte kaugel teest, kuuse alla ja pisut kaldus pinnasele. Käis küll. Mu telgi eeliseks on see, et ta on väga tumedat värvi, viilkatusega ning madalake. Hämaras ei paista üldse silma.
et siis mahl ja konjak koos stritsliga taskusse ja mere äärde. Ilus koht, pole miskit öelda. Mul muidugi stabiilne paranoia inimeste ja telgi pärast.
Aga konjak oli kange.
Grotis puhus väga soe tuul. Otsustasime siia hommikul sööma tulla, kuna pargis ei tulnud mõttessegi tuld teha.
Pimenes. Läksime magama. Sült peksis vapralt poole ööni. Meri ja puud kohisesid.
Saabus hommik, valge ja karge. Lappisin telgi kokku ja grotti. Hommikune meretuul ei olnudki nii soe. Ka grotti viiv mägi oli öö jooksul järsenenud ja tee kordi pikenenud. Huvitav...
Katelok tulele ja pakisupp koos konserviga vette. Tundus, et hullult palju. Pärast enam ei tundunud, otsa sai.
Hea oli. Välitoidud on alati head.
Tuterdasime veel hea jupp aega seal pargis. Ilus, no lihtsalt ilus!
Nujah, et kui Sillamäele, siis peaks nagu naasma 5 kildi kaugusele teeristi. Mis siis ikka. Kui õhtul võeti vägisi peale sohvrite poolt, siis nüüd pidi ikka ise kõvasti pingutama ja taidlema, et peale saada. No õnneks mitte väga kaua.
Kui midagi on, mis mul keema ajab, siis on see hädaldamine ilma tõelise põhjuseta. Otsustasin vihastamise asemel naeratada ja lohutada.
Igatahes saime bussi peale ja Sillamäele.
Oooo, see oli taas elamus. 20 aatat tagasi keerati aeg. Sinised pingid majade vahel ja veeres. Suured kõrged lagunenud tellistest punased majad. Meri, puud, roheline. Enamasti vene keel. Keldripood eranditult venekeelsete siltidega. Ei, see kõik oli normaalne, aga see hingus, see meenutas noorust. Nu oli selline nostalgiahetkeke.

Nujah, ei midagi erilist. Aga ikka parem selline reis kui kodus teiste blogisid vahtida :)