Soome '10. Helsingist Jyväskylla 2

'
Lahtist edasi Asikkala suunas.
Kirja järgi lubatud saarestikest läbi kaunivaateline tee.
Eks oligi, ehkki vaated enamasti puude varju jäid, vaid aimatavad olid.
Sildade pealt siiski näha oli ilu oma täiuses.



Enne Vääksyt piiiiik tõus ja sama väärne langus.
Eestis sellise kõrgusivahetusi pole. Punkt.
Asikkala külapoes, kus jäätist-külma õlut hankisime, saime noorelt motikatibilt sulaselge eestikeelse tervituse osaliseks :).
Lubatud infopunk piirdus stendiga keset Vääksy keskust.
Kell on veel noor, ööbimiseks vara, ehkki sadam ja kämp kuskil kõrval.
Uhame edasi.
Nikkoraineni suunas, kus paari ujumiskohta lubatakse.

Ikka mäest üles ja siis alla.
Ikka üles ja alla.

Vahel laugemalt, vahel järsemalt.

Lubatud kohtades ujumispaiku ei leidnud.
Vihma hakkas sadama.
Küll sooja, mis ei külmetanud, kuid märgas siiski.
Peatumispaika ei leidnud.
Tee ääred kivi-metsased või eramaad.
Lootusetus ja väsimus, omajagu maad juba sõidetud ka.
Kaart subab paarikümne kildi pärast Sysmäs kämpingut.
Lausvihma eest bussiputkas varju otsides ja veidi jõudu süües otsustame õhtul kell 7 selle viimase pingutuse veel ette võtta.
Tee läks laugemaks, vihm vaibus ja viimane pingutus Sysma kämpi.
Tee peal korra küsisime ka B&B majakesest hinda (öömaja ja hommikusöök = 80 EUR-i). Loobusime ja lollaka järjekindlusega Sysmä suunas.
Mis oli õige otsus!
Kämp oli kut taeva kingitus.
Majake oli odavam kui 2 telki + näomaks.
Maja + pesupesu kokku vaid 36 EUR-i.
Nii võtsime majakese, pesime end ja riided, kokkasime köögis ja isegi jalgpall oli täiesti kättesaadav.
Mida veel tahta?

Järv oli kõrval, kõik mistahes mugavused.
Paradiis!!!

Päeva kilometraažiks sai 84 kilti mööda Soome mägismaad.

Soome '10. Helsingist Jyväskylla 1

'
Helsingist Jyväskylla, rattaga.
Linnast väljasõit on paras geberniit*.
(*piix, lühidalt)
Kuskil tiira-taara siiski õiges suunas.
Ilm on soe. Lõpuni.
Rattateed on korras ja sõidutee ääres, kõnniteed veel eraldi.
Jõgi kõrval, ilusad vaated.
Rahvas randa ja tagasi, ujub ja päevitab murul, liival ja kaljudel.

Vihmgi on soe, kui tuleb.
Korraks kuhugi küüni alla vihmapakku.
Kohevarsti mees ületee juttu tegema, et kus ja mis. Viisakalt.
Oma valdustel on ikka silm peal.
Vaated on ilusad.

Esmane öö Järvenpääl.
Algselt langesime kuskile muuseumi veerde, valmistasime ja toitusime.
Kõrval miski piletiga vabaõhuvärk.
Kui telki panema hakkasime, sõitis turva kohale.
Ehk vaid museaumiväratit sulgema, aga jääda meil ei lubanud.
Tegime siis tiiru teisele kaldale, väsindf ja toitund, nagu olime.
Mööda linnarannast, kämpingust, kust tubli rokitümps tuli.
Käimlaprobleem sai kiiresti lahendatud.
Neid oli seal sadu, ridamisi.
Oli miski kontsert olnud, selle järelkaja seal kämpis siis.
Aga rand oli ilus ja mõnus.
(Soomes võib avalikus kohas vabalt telkida, enamus maad kuid on eramaa. Rand on kindel koht.)




Hommikul sai ka selgeks, et mis värk olla olnud.
No kuio ZZ Top, siis küll.



Hommik rahuline.
Teele
Kuna eelmisel päeval mu pakiraam otsustas murduda, sai esimese asjana remonti mindud.
Julla puru mis puru, esmaabiks nööriga kokku köidetud.
Kesklinnast suunati järgmisse punkti.
Linn oli nummi.


Järgmine parandus fixis värgi 10 euriga kindlalt ära, küsimise pääle, et paar muttert, anti kotike kruvisid ja mutreid korraga sama hinna sisse.
Hirrrmus inimlik!!!!

Väntame.
Raja märgistus on puudulik.
Kuid meil oma kaart ja üliosav kaardilugeja.
Ööseks ujumiskõlbmatusse ujumiskohta.
Kõrval on põllud, raps ja hein ja vili.
Raps lõhnab.

Hommikul tuli autuga kohalik, et kas puid ikka jagub.
Tegelt on Soomes naabri-valve kõrgel tasemel.
Kontroll on alati peal.
Aga viisakalt ja sõbralikult.

Pilvitas.
Kõht täis ja kotid kokku ning teele!
Orimattillasse veidi maad.
Tõusud ja langused.
Orimattilas kohvik.
Rattad väljas.
Ja siis hakkas sadama.
Rattad varju alla, vesi kohvikust ja söök kõrvalpoest ning pääle sadu edasi.
Ikka Lahti suunas.
Sinna me jõudsime.

Vihnasabina saatel.
Sadam oli väike pettumus.
Veidi eemal miski saarestik, seal põõsa taga telgid üles lõime ja õhtusööki sõime.
Öösel kohalikud kõurikud veidi mölisesid ja kivikestega telki loopisid.
See oli ebameeldiv.

Hommikukiir.


Aga muidu, sai ujuda ehk kõntsa-higi maha loputada ja pold vigu!

Hommikul söök ja paking ning spordikeskusesse, et oleks ikka natu kultuurne ka.
Suusamuuseum, miskid tuhandeaastased suusad ja talvesõja aegne varustus, lisaks Soome suusakuulsused.
Hüppetorni. Tõstukiga.
Kogemus.


Hüppetorni all oli sobivasti praktiliselt väliujula.
Muusika mängis ja solberdati usinasti.


Lahtini, kirja järgi 128 km, minu spidoka summana 64+69 +57= ?
Kolmas päev ja Lahtis.

Kõrvemaa 1

'
Ilus suine aeg ja puhkus.
Ikka kotid rattale, rongile ja seekord varahommikul Aegviitu.
Raudteel toimus midagi, remont või nii, igatahes seisi rong kuskil metsa vahel ette hoiatamata, teadustamata ja vabandamata pea tund aega.
Aegviidus kodinad maha ja suund umbes õiges suunas.
Usinaste metsa vahel suveilma nautides ning totaalselt valesti minnes olin teinud sirgjoone asemel kaare ning taas Piibe maanteel väljas.
Kõrvemaa spordikeskusesse ja uus algus.
Seekord sain rajale.
Esmalt piilusin Venemäe telkimisalale.
Katusealune ja mu tubli reisiratsu.

Veidi edasi jõudsin Liiapeksi-Aegviidu matkarajale.
Kogupikkus 36 km.
Mina kõike korralikult ei läbinud.
Osaliselt aga siiski.
Üle Soodla jõe ja lirtsuvate samblakattega pinnase, ratas käe kõrval.
Kõrvemaa.

Tee oli suht sõidetamatu oma pehme liiva või siis muude takistuste poolest.
Kasutasin ratast siis kotihoidjana ja lükkasin käe kõrval.

Jussi järvede juures läks maastik metsasemaks ja oosisemaks.
Kõrged tõusud ja laskumised.

Sõitmisest ei tulnud midagi välja.
Ehk on see rada sõidetav miskitele krossihulludele, kel pole elamist pakikal.
Kitsuke rada oli täis langenuid puutüvesid, kive ja juurikaid.

Või oli ta nii sügav-peenliivane, et sõita võimatu.

Või olid seal ikka NII järsud ja kõrged tõusud ja laskumised, et isegi vagane mina leidis kuskilt üles vandesõnad, millesarnaseid ei teadnud enne olemas olevatki.
Sellel tõusul võtsin konkreetselt rattal kodinad küljest ja tarisin jupikaupa üles.
Püsti oli ka vaid iseend kandes raske seista.
Toetuda polnud kuhugi.
Enne just oli väga järsk laskumine ja siis orupõhjas vesine lirtsuv läbitulek.
Krt, aga hakkama sain.
(Jajahh, pildi pealt ei tundu see üldse nii jube)

Aga huvitav oli.
Järv, mis tekkinud arvatavasti nõnda: jääajal jäi jäätukk maismaa alla ning hakkas seal siis sulama, tekkinud lohust sai järv.
Kõrged oosid, mis tekkinud kunagi jääajajõgede põhja kuhtunud sademetest.
Järsud üleminekud ja nõlvad.
Vaade paukjärvele.

Ning vaatetornist teisele poole jäävale soole.

Kokkuvõttes - kui te pole profikrossiratturid või muud segased, siis pole vähemasti Jussi järvede ja Paukjärve vaheline ala Liiapeksi.Aegviidu matkarajal jalgrattaga liikumiseks mugavaim.
Vaated on aga fantastilised!

(jätkub)
'

Kõrvemaa 2

'
Miskil müstilisel kombel jäin Paukjärve äärde kinni.
Otsest matkarada edasi ei leidnudki üles.
(Seal oleks kõigi eelduste kohaselt saanud laudteed oma lastis rattaga ületada...)
Keerasin sõidetavate teede poole ning pääle mõningast ekslemist leidsin mulle sobiva tee.
Mina otsustasin öömajale jääda.
Oru lõkkekoht Soodla jõe ääres.

Varjualuse alla lõin oma säästutelgi püsti.
Nii igaks petteks, aegajalt lippasid suured hallid üle taeva ja üldse..
Ratta panin telgi taha.
Ikka silma alt ära.
Kaasas oli konserv. Lõkke sain paari ajalehetüki, kuiva puukoore ning muude osavuste ning ühe tikuga üles :P

Konserv restile ja tule kohale.
Vahepeal metsa alt veel langenud kuivi oksi varumas.
Jões sai suurema higi ja kõntsa maha lobistada.
Vett oli mul kaasas napilt, seepärast esimene joogipudeli täis Paukjärvest, teine sealtsamast Soodla jõest sai ammutatud.
Igaks petteks mõned söetabletid ka sisse, et kui väga mürgitatud peaks olema see vesi..
(Etteruttavalt - pold mul häda kedagi.)
Konserv sai soojaks, sõin seda mõnuga lehte lugedes ja sääski peletades.
Aeg-ajalt keeras platsile mõni auto, milles istujad huvi tundsid mu ööbimisplaanide vastu.
Seltsiks keegi ei jäänud.
Popid kohad need RMK platsid!
Igatahes heitsin ma rahuliku südamega oma topeltkatuse alla puhkama.
Magasin kaua ja rahutult.
Linnud laulsid.

Hommik oli vaikne ja vagune.
Silmad-hambad puhtaks, kodinad kokku ja rattale.
Seekord otsustasin mööda veidi sõidetavamaid teid minna.
Veidi edasi minnes olid taas põlengujälgedega lagendik.

Ilus on isamaa, kahtlemata.
Sõita oli ka hoopis teine lugu kui ratast käe kõrval punnitada.
Tee ääres olid kummalised T-tähe kujulised kaevamised.
Milleks? Keegi teab?

Jõudsin välja Kembani, Peterburi maanteeni.
Sellest risti üle ja paralleelselt, kuid rahulikuma moega Jõelähtme-Kemba teed pidi.
Päike kõrvetas, tema mõju mõistsin veits hilja, kuid siiski mõistsin ning katsin põlenud kohad tekstiiliga.
Ikka edasi pääliina poole.
Kadakad ja kibuvitsad on põimunud.

See on suvi!

Teadjad räägivad, et sel teel on tuul alati vastu.
Oli jah.
Ja selle järjekindlusest annavad tunda viltu kasvanud taimed.

Silmarõõmu oli kõikjal.
Elu on ilus!

Kuid sellisel teel panen ma helkurvesti selga, sest seal sõidab ka palju ja suuri autosid.

Nautige suve, kandke rattaga sõites kiivrit ning ärge üle kuumenege, mu sõbrad!
'

Fotojaht. U - turn

'






.. ehk tagasipööre.
Mõtles ümber.


Teisi U-märkajaid.

Taevas on isane

'

Virtsu. Piltlikult.

'
Virtsu külla kutsutuna, toredas seltskonnas.

Läbisegi ja pildiliselt.
Hommikuärataja telgikatusel.

Maa tõuseb merest, lõheneb.

Ürgsed kihid, jääaja meenutused, merele vaatamas.

Öine vaade tuulikutele Virtsu sadamas.

Puhtulaiu vaatamisväärsused.

Puhtu mänd.

Hanila kiriku uks.
Looduslikud orhideed Kukerannas.

Kukerand, kus sinisavi murenemisega..

.. miljonid kivistunud karbilised ja muud kivisteised ohtralt lahti murenenud.
Pooled kiviklibust olid kivistised.

Kullamaa kiriku surnuaed.

Siin puhkab Jumala rahus Matz.