Astlad ja ogad Ööneelajale

*

Mets vaikis.
See oli üks üsna vagane kogum floorast ja faunast, mille isendid ometi sündisid, sirgusid, paljunesid ja surid.
Vaikides. Hääletult.
Tuul vaibus esimeste taimedeni jõudes. Ükski leht ega kõrs ei sahisenud. Ükski käpp, tiib ega sõrg tekitanud kuuldavat heli, kui hämaruses ringi liikus.
Ükski äsjasündinu ei karjunud siiasattumise pärast, ei nutnud ega hõisanud sirgudes, ei andnud häälekalt teada valust, ihast ega hoiatusest.
Mets oli vaikne, ometi elus.
Loomad kalbed, linnud luised, taimed valkjad.
Hingetu oli see mets.
Kulvar. Jah, just tema oli see, kes koopasse läks ja vaikuse valla päästis.

Rebane luusis ümber onni.
Oks praksatas käpa all. Lehelind oksal nõksatas end valvele, kuid otsest ohtu märkamata pistis pea tiiva alla tagasi.
Kulvari jalge all ei praksatanud miski.
Vaikselt kulges ta rebase ja lehelinnu vahelt läbi.
Kumbki ei märganudki.

Vaikselt igal õhtul läks Kulvar koopasse.

Esimest korda oli see olnud juhus ja uudishimu.
Seda, mis sisemuses nägi, ei sõnanud ta enam kellelegi.

Koobas oli õhkunud kutset, sisenemist.
Kulvar sisenes.
Koopa lõpus, edasi laskmata, lebas Tema.
Vaikselt, hääletult.

Kaua oli Ta olnud siin metsa rüpes, sügavuste keskmes.
Vaikselt ja kaua.
Oodanud tulijat.
Vaikselt ja näljas.
Ta jõudis ära oodata.

Kulvar sisenes kruusa krabisedes koopasse. Edasi minnes kuulis ta kõrvus oma südamelööke ja kergelt lõõtsutavat hingamist. Seinast tuge kobades pudenes sealt äkilise robinaga kiht vana mulda.
Kulvar higistas ärevusest, kui liikus edasi. Sinna, kust tundis tõmmet, mis oli tugevam meelemõistuse hoiatavast häälest.

Kunagine iidne hõim, kelle keskele Ta oli tulnud, oli Teda nimetanud. Enne oma hävingut.
Enne, kui pimedus ja vaikus Temaga lahutamatuks sai.
Enne, kui ta oli neelanud hääle ja valguse.
Ööneelaja.
See Ta oli.
Hämarad legendid ja väljamõeldistega segatud lood kandusid edasi hõimust hõimu.
Palju valet ja ohtralt hirmu.

Kulvar jõudis Ööneelajani. Ta ei näinud, ta ei kuulnud. Muud kui ennast.
Ettesirutatud käsi puudutas midagi sooja ja liikuvat, soe hingeõhk puhus randmele.
Kulvarisse jõudis teadmine. Kõik vanad jutud ühest olendist koondusid üheks suureks ja lämmatavaks arusaamaks.
Ta tahtis karjuda.
"Vait!", mõtles Ööneelaja tema peas.
Sellest sõnast muutus kõik. Kulvar kuulis, kuid teda polnud kuulda.
Kadus ka hirm.
Kadus vist ka hing.
Ööneelaja võttis oma.

Sellest alates käis Kulvar igal õhtul.
Riietega elulõhna kaasa tõi. Sealt väljast.
Ööneelaja neelatas. Tal oli nälg.
Koopauksele lähemale iga päevaga.
Kuni ühel ööl seisid nad kahekesi väljas. Kõrvuti.
Kuulatasid.
Öös sahisesid lehed puudel tuules, häälitsesid linnud ja loomad. Kes magas, kes pidas jahti. Mets oli täis helisid ja elu.
Siis saatis hall koopaelanik üle metsa oma mõtte.
"Vait!"
Ja kõik jäi vaikseks. Kõik jäi hingetuks.
Ööneelaja läks koopasse saaki seedima.

Küla metsa kõrval oli vapustatud.
Hõim kogunes ja pidas aru.
Hirm ja kättemaksuiha olid sama suured.
Esile tikkusid vanad legendid.
Jah, seal oli Ööneelaja. Jah, see sai olla vaid tema tegu. Ja järgmine oleks küla.
Kui nälg taas ringi liikuma Teda sunnib.
Hõim arutles. Hõim tegi otsuse.
Hõim hakkas tegutsema.
Augud. Suured sügavad augud, mille põhja püsti vaiad, mille otsad võimalikult teravaks voolitud. Palju auke ümber metsa. Siis peale oksi ja muud varjavat.
Siis jäi hõim ootele.

*

„... ja nii saigi hukka Hingede Neelaja, Vaigistaja, Pimedusetooja. Ja meie, jah meie hõim oli see, kes needusliku jõu hävitas!“ lõpetas Vana oma jutu.
Noored hõimlased vaatasid teda imetlevalt.
"Ja mis sai metsast? Mis sai loomadest ja Kulvarist?"
"Seal on nüüd põllud. Seal on nüüd karjamaa."
"Ja Ööneelaja ei tule enam kunagi tagasi?"
"Ei," lubas Vana.
Kuid näpud ta selja taga olid risti.

*


Jah, andke mulle vaid pealkiri!
:)


*