Saared ja läänerannik 7.

*

30. juuli, laupäev.

Öö läbi kostus üleväina nüri tümps.

Mis kord valjenes, kord vaiksem.

Kuskil 5 paiku oli ta igatahes niipalju kõvem, et magada edasi ei saanud.

Udupea oli magamata ja tige kui herilane.

Mina tõmbasin seebi ihule ja shampooni pähe ning läksin ujumiskohta solberdama.

Sai puhtam ja värskem tunne.

Umbes poolkaheksa jäi tümps vait.

Seoses vähese une ja varase äratusega ka varem teele.

Päike tõusis, linnud laulsid ja telk oli kuiv.

Teele.

Ümberringi kiviaiad, kadakad, karjamaad.

Iga asi oma igipõlise õige koha peal.

Linnud üle taeva, tuul üle näo.

Tuulik teeserval.

Koguva küla.

Ma olen siit läbi käinud mõnel koral, kui Kõinastule läinud.

Kuid sest on aega möödas.

Küla oli nagu päris.

Talud, teed, aiad, hooned.

Sadamas oli suur angaar, kus ehitati elusat uisku:

Angaari kõrval lebotses Uisu Poeg:

Kuna muuseum oli veel suletud (varajane aeg), sai niisama merele vaatavat Smuuli pilditud.

Ja autotus parklas veemõnusid ära kasutatud.

Läbi vaikse laupäevahommiku Liiva poole.

Püha Katariina kirik.

Seest veidi rohekas-niiske.

Seintel mõned aimatavad-kulunud freskod.

(Ei, Findströmi kiriku vastu Ahvenamaal ei saa miski!)

Kirikunurgas tornikukk.

"Näe, sõi end nii paksuks, et murdis torni," ühmas Udupea.

Aga katus oli lauajuppidest. Laudkatus?

Laastkatuse jaoks olid need liiga vähe laastud..

Kirik üle vaadatud kõrvale keskusesse.

Kalakohvik pakkus vist vaid kalaroogi ja sedagi veidi hilisema avamisega.

Kirja järgi avatud olema pidanud hotellikohvik aga oli lihtsalt kinni.

Lühidalt, Udupea torss ja kohvitus suurenes.

(Ega see hommikune 3in1 ei asenda korralikku capuccinot!)

Mina kui muust elatuv sain omad varud poes täiendatud.

Veidi tuldud teed mööda tagasi ja keerasime Mõisaküla peale, järgides rattatee märgistust.

Enne Rinsit Viirakülas kalmistu üliuhke väravaga.

Katariina kiriku juurest võis lugeda, et värava ladusid kohalikud vennad, sepisvärava aga teinud teine kohalik meister, kes mõisa hirve tapmise eest hulga trahvi sai, mille väratiga lunastas.

Poest ostetud kehakinnitus keha kinnitama asetatud, edasi Rinsi õigeusu kiriku juurde.

Kirja järgi töötav kirik.

Muru järgi pole ammu keegi teed väravast ukseni leidnud.

Samas kõrval aga sõbralikud postkastid, võtmed ees.

Nojah, et mis siis saab, kui võtme koju unustad..

Ikka edasi Muhu põhjakalda serva pidi.

Mõisakülas väike pood.

Elumaja küljes, keskmise elutoa mõõtu.

Kõrvaluks viis perenaise elutuppa vist otse, paistuis tugitool ja lauake ja raadio ja.. ja kogu pood oli täis vänget odava suitsu aroomi.

Aga leiba-saia oli, jäätist, mõni artikkel kangemaid jooke, veidi tangaineid ja muud imelikku ja vajalikku pudi-padi.

Igatsugu krõpse ja muud jama kaasaarvatud.

Ostsime ja nahistasime ära ühe jäätise.

Et no nii tühjade kätega väljudes vana naist mitte narritada.

Veidi edasi, Nõmmkülas taas poeke.

No juba huvist läksime sisse.

Vana kolhoosiehitis, mille mõnesse nurka oli veel elu püütud jätta.

Suuremas ruumis seinad täis riiulei, millest enamus lagedad.

Ühes nurgas mõned leivad-saiad, teises mõni paar töökindaid ja veel miskit, kolmandas makaronid-tangained ja krõpsud. Keset ruumi jäätisekülmik ja veidi muud külmutatut ja söödavat.

Kangeid õllesid laias valikus ja igas mõõdus.

Muude artiklitega napimalt.

Leti ees kauples mees oma liitrist Bocki sõbra nimele võlgu.

Saigi.

Poe ees teisele poesttulijale usinasti seletama, et läheb teise garaaži uazikut putitama. Õli vaja vahetada. Pikk ja raske töö.

Et tulgu teine ka läbi, kui aega saab.

Taaruva sammuga suundus siis tegudele.

Meie tunduvalt sirgema trajektooriga Üügu pangale.

Pangast endast polnud antud kohal just palju näha:

Võssakasvanud teine.

Mere poolt ja veidi eemalt ehk oleks vana karjäär paremini vaadatav olnud.

Mööda rattateed edasi.

Tee viis läbi küladest ja metsavahelt:

Rahulik ja kaunis oli vaadata ja olla.

Lõetsa kandis möödusime majapidamisest, kus maja ees vana naine teeäärseid kruusakive rehitses.

"Tädi kammib kive. Täitsa zen," lausus Udupea äraolevalt.

Setsmenda päeva lõpuks oli me verbaalne suhtlus kahanenud üsna "Möhh"-i ja "Ähähh"-ini.

Ja kõik jutud sai aetud :)

Hellamaa kirik:

Ja Hellamaalt läbi olimegi peaaegu sadamas.

Muhu sai läbitud nigu nipsti!

Kassasse.

Jah, laev läheb viie minuti pärast, saime piletid.

Laevale, söögikohas kõht täis ja pooltunnikese möödudes taas laevalt maas.

Virtsu.

Sadamaäärne kaart näitas rattateed.

Loomulikult eelistasime seda.

Otse läbi Rame lahe vana raudteed pidi, mis nüüd rattateeks kohandatud.

Läbi looduskaitsealadest ja rabadest-soodest.

Kuni välja jõudsime Tõstame teeni. Veidi suuremani ja autoderohkemani, ometi rahulikum kui Tallinn-Pärnu otsetee.

Esialgu Paatsallu. Seal ei paistnud sobivat ööbimiskohta.

Olime juba palju sõitnud ja väsimus hakkas peale tulema.

Igasugu muud ihuhädad samuti, mis kaasnevad pika järjestikkuse rattasõiduga (valutavad liigesed, käte-jalgade suremine, krambid jalgades etc).

Varbla oli juba suur saavutus.

Kaesime kohaliku RMK infomaja hoovi.

Hoov oleks sobind, kuid sanitaarüksus puudus ja maja ise oli juba suletud.

Veidi edasi poeni.

Taas suur maja, mille eesotsas silt, et pood laupäeval kella 16-st kinni.

No ei ole võimalik!

Ainus suurem keskus Virtsust alates.

Üks motikamees sammus edasi poe taha ja teadis, et sääl olla veel 1 kauplus.

Oligi.

Teisel pool teed kohustuslik lamisev ja lisa toomas käiv seltskond, kuid müüa ise helde-lahke.

Pood pisine, kuid vajaliku saime.

Lisaks pudelid joogiveega täidetud ja juhatust randadest.

Tagasiminek näis nõme, seega veel kümmekond kilti edasi Matsiranda, kus teadsime olevat nii RMK telkimiskoha kui muidu võimalust end laagri lüüa.

Läbi vaeva ja valu jõudsime kohale.

Kukkusime rataste seljast ja leidsime suurepärase koha:

Lõket meil vaja polnud, gaasipriimusel sai kiiremini.

Telk üles, kotid maha ja kokkama.

Kõht täis, vahtisime niisama merd ja ennustasime homset ilma.

89,5 km.

*