Saared ja läänerannik 5.

*

28. juuli, neljapäev.

Hommikuks oli äike möödas, vihm, kui torm veidi rauges, uinutas unele kaua ja magusasti.

Telk oli paigal, rattadki püsti.

Liiv oli märg.

Riietusime nõgeste, võsa ja pimesikkude kaitseks pikemasse ja ihuvarjavamasse tekstiili.

Pakkisime omad kodinad ja läksime.

Kellegi hoovi tagaväravast sisse (jah, halootasime viisakalt), maja kõrvalt läbi ja esiväravast välja.

Kedagi polnud kodus, vähemasti keegi ei liigutanud.

Vahva segasummasuvila paistis olevat..

Esivärava ees oli teeotsake, kõrval sildike: Eratee, läbiminek keelatud.

Aga meie ju ei läinud, meie tulime.

Ja merepool polnud ühtki silti!

Igatahes teeotsake.

Ka kaardilt tuvastasime oma asukoha.

(Kaardi olin teisipäeva õhtul osavasti Osalise käest ärastanud. Suur ja üsna täpne, rattateed peal ja puha. Kulus selle reisi jooksul väga ära.)

Seista ei saanud, riideid vähemaks võtta ka mitte. Iga peatuse ajal ründas hord pimesikke. Ja need polnud väiksed hammustajad nagu sääsed, oo ei, need võtsid ikka kohe tüki kaasa!

Higistades ja võsavahelist teed pidi edasi rühkides jõudsime õnneks raiesmikuplatsile.

Kus oli tuul ja putukaid kordi vähem.

Sai taasriietuda ja kaarti vaadata.

Telefoni teel kuulda, et teised saaretajad olid vettinud ja mandril pidi ohtralt vett olema.

Aga meite peale paistis päike ja elu oli ilus.

Õhk oli soe, ümberringi oli ajatus ja rohelus ning ees ootas Tee.

Jõudsime rajale, kuhu eile juba õiget teed pidi oleksime pidanud jõudma.

Autosid ei olnud.

Mõned bussipeatused, üksikud talupidamised tee kõrval.

Rahu ja igavik.

Rattatee keeras taas suurema tee pealt väiksemale.

Rattatee oli väga hästi märgistatud ja viis läbi ilusatest kohtadest, millest autoga eriti ei lähe.

Tee viis läbi karjamaast ja metsaalusest sopaloikudest.

Lehmad metsas varjus vaatasid meid stoilise rahuga.

Sugesime järjekordse lehmavärava ja siis hakkasin ma kohe väga kohta ära tundma.

Naabertalu tundsin ära, kuid vanaema-vanaisa talu oli nii võssa kasvanud, et teeotsa ei leidnud.

Kuid ära ma koha tundsin.

Viitalt läbi Puski poole.

Bussipeatuses väike eine.

Puski kirik.

Ja kõrval surnuaias mu ukrainlasest vanaisa haud.

Teises väikse kalmistu nukas vanaema perekonna hauaplats.

Nostalgialaksu kätte saanuna ootas ees u 30 km teed risti läbi Hiiuma.

Saare keskel on soo ja raba ja palju pimesikke.

Seega peatumine suht välistatud.

Päike kõrvetas, tuult polnud ollagi.

Ja nii me siis kulgesime Puskist Käinasse.

Kohale jõudnuna näitas bensukas plafoo lisaks kellaajale temperatuuri - 60* (kraadi).

Sel hetkel tundus see suht tõepärane number.

Restorani sööma.

Tualetis ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pistsin pea kraani alla.

Noh, igaks juhuks viskasin siis juba tiba seepi ka sekka.

Saigi pea puhtaks :)

Helistas L &Co, et on Sääre tirbus ja mõnus telgikoht ja hakkavad edasi liikuma.

Noh, hää telgikoht on kõva sõna, nii et sõime kõhud täis ja uhasime kärmelt tirbule.

L&Co ootasid kannatamatult, kotid koos ja rattad pakitud.

Hakkas pilvituma.

Vihmaga hirmutades ja veiniga meelitades jäi seltskond siiski veel üheks ööks paigale.

Tegime tuld, käisime ujumas, ajasime juttu.

Õhtul sõitsime (ettevaatlikult, vein ikkagi!) Udupeaga Sääre tirbu tippu.

Taevas näitas värve ja müristas jätkuvalt.

Siva ja veel veidi vihma kinnihoidmist paludes kimasime tagasi oma ööbimiskohta.

Ja varsti hakkaski sadama.

Mandrilt tulnud sõnumid lubasid suurt tormi.

Uni oli hea.

Sõitu 64 km

*