Saared ja läänerannik 3.

*

26. juuli, teisipäev.

Hommikul pääle mittekiirustavaid toimetusi Lehtma sadamasse, mille kaid juba eelmisel õhtul oma telkimiskohalt ülemere imetlenud olime.

Kunagi oli siin suur "Hiiu Kalur" oma ookeanilaevastikuga, nüüd paistis tee ääres silt biolagunevate kilekottide valmistaja nimega. Hoovil suur hunnik pressitud prügi. Või midagi.

Sadamas silt: piiritsoon, minek loata keelatud!

Peatusime majakese juures enne kaid.

Habemeajamisvahune maikas mees pistis pea välja.

Küsisime luba.

"Minge, võite sinna või jäädagi," lubas mees lahkelt.

Loa saanuna tiirutasime varaste laevade vahel.

Edasi otsetee läbi metsa Tahkuna tuletorni poole.

Metsas olid sääsed.

Palju sääski.

Tee oli metsavahetee.

Hommik oli kaunis, soe ja päiksepaisteline.

Kusagil viis tee kõrgele künka otsa.

Läksime jalgsi üles ega näinud midagi.

Võinoh, midagi nägime, kõrgel ikka parem vaade, aga et miks see küngas arheoloogiline kaitseala on, sellest aru ei saanud.

Veidi edasi selgitavad tahvlid, et kaitserajatised.

Nunuhh, hakkas siin-seal küngaste alt punkrite jälgi paistma jah.

Ja küngaste pealt igasugu huvitavaid ehitisi.

Mis tulistamiseks, mis piilumiseks mõeldud.

Sisse uurima ei läinud - pime ja kõle ja hirmus.

Taskulambi seasilmavalgus ei andnud piisavalt turvatunnet.

Kirja järgi olla künkas lausa kahekordne kasarmu.

Tahkuna tuletorn kõrgus üle metsa.

Olla teine valmistatud koos Ristna tuletorniga Pariisis aastal 1874.

Siiamaile tuues aga olla keegi tornid segi ajanud ja nii sai Ristna tarvis valmistatud vägevam ehitis siis Tahkunasse, ja nõrgema jõuga madalam tornike jäi Ristnasse.

Juhtub.

Vaade Tahkuna tuletornist neemele.

Neemel on ka mälestusmärk1994 "Estoniaga" hukkunud lastele.

Väga-väga hea mustikakook piletimüügiputkast.

"Eile korjatud mustikad," mainis nooruke müüja.

Ikka tasapisi edasi.

Lambad. Lihtsalt lambad.

Edasi sõites hakkas Udupea üha korduvamalt vihjama mu kaheksasse-viskavale tagarattale.

Ta on neid vihjeid teinud juba eelmisest suvest.

Kuid.

Sel päeval hakkasin seda kaheksat lausa sõites tundma.

Lähemal vaatlusel selgus, et väliskumm (rehv, misiganes) on lihtlabaselt puru paarist kohast .

Et iga hetk on oodata pauku ja teelejäämist.

Kärdla tundus kaugel, kuid ainuke koht, kust võiks uut mantlit saada rattale.

Kus häda suur, seal telefon ligi.

Helistasin Osalisele, kes päevase hilinemisega pidi saarele jõudma.

Lahkelt kuulati häda ära ja operatiivselt hangiti vajaminev.

Edasi sõitsin kui pommi otsas ja õhtuootuses.

Mil lugupeetavad koos abivahendiga meid üles lubasid otsida.

Aga kuniks pauk käinud polnud, sõitsime ikka edasi.

Hiiumaa Eiffeli torni juurde.

Raha sissepääsu eest hoovi ja teine raha torni ronikuks.

Noh, igaüks tahab elada.

Hoovis oli luulet ja kiikesid.

Ja veel palju muudki.

Ilm oli Tahkunast saadik vihmatibune.

Tornitrepiastmed õnneks veel libedad polnud, kuid fotikas oli paljudeski kohtades piltimise asemel vihmavarjus.

Aga torn oli vägev!

Ja šeriff koerake-piletikontroll.

(klikka pildile ja loe silti kutsa kaelas.)

Vaikselt edasi veeredes. Pihlale, Reigi kirikusse.

Kirik oli avatud.

Edasi, ikka edasi.

Tagaratas üha enam rebenedes.

Kõrgessaares.

Viskoosas õigemini.

Mõis oli soomlaste söögikoht ja vesiroositiik oli üsna umbekasvanud.

Taevas oli pilvine, kuid pääle paari sabina ei tulnud midagi hullemat.

Käisime poes.

Kuna siseinfo kaudu teadsin, et paari päeva jooksul enam poode ei tule, sai varutud rohkem.

Varud varutud, läksime parki einet võtma.

Siis vaikselt edasi, Luidja poole.

Vahepeal sissepöörang RMK puhkeplatsile teel.

Telkimise keeld ja ohtralt lendavaid vereimejaid.

Luidjale. Telkla väike ja pimedas-varjus platsike.

Ujumisrand veidi kaugemal.

Nägin madu, elusat, täitsa ise vonkles.

Õiget ja meelepärast ööbimiskohta siiski ei leidnud.

Kaarte vaadates veel veidi edasi, Palli telkimiskohta.

Jõudsime, otsustasime jääda.

Maa kihas sipelgatest.

Ometi leidsime platsi, kus neid polnud.

Sinna ka jäime, telkla servas, teistest eemal ja merele ligemal.

Telk püsti, õhtusöök manustatud, veidi ringi vaadatud.

Saabus kauaoodatud Osaline ja veidi hiljem tema saatjaskond.

Pakkusime lahkelt sipelgavaba ja kauni vaatega platsi.

Võeti vastu pakkumine.

Meie võtsime vastu kauaigatsetud tagakummi.

Ja osavam pool me tandemist vahetas selle kiirelt ja probleemivabalt ära.

Vana kumm paistis lausa läbi, uhh!

Hää, et uue sai!

Ja tänud toojatele!!!

Õhtul hakkas sadama ja ajas telki, unele.

Läbitud oma katkise kummiga sel päeval 58 km.

*