Nostalgia ja pimedus

*

Rotermanni kvartali elevaatorihoones saab tasuga nostalgiat!
Mäletate, jah, mäletate???
See polnudki nii ammu.

Kuum uuendus - tetrapakid.
Sai ja leib oli laudkastides riiulitel.


Makaronid :P

Ja nooruspõlve peedikapudel.
Ning muidugi lahustuv kohvijook.

Ja siis oli nurgataga vanade kinosaalitoolidega sopikene, kus võis vaadata reklaame aastatest.. noh, nii 80-ndad.
"Kana-kana-kana-kanahakkliha!!!"
Ohh, olid meil alles soengud ja tantsud.
Ja üllatavalt palju paljast naiseihu näidati, igasugu imelisi asju reklaamides.
Tantsutrupp Palestra ja Ivo Linna laulukesed saatjaks igas kolmandas reklaamis.

Laest rippusid paberlaternatena infolehekesed.
Kas teate, miks oli kohustuslikus tuleohutus/tõrje komplektides sellise kummalise kujuga ämbrid?
Noh, kes pakub?
Õige!
Et neid ära ei varastataks :P
Missa sellise kujuga ämbriga ikka majapidamises peale hakkad. Värvi ära või ei, ikka on aru saada, kust pärit.

Vanad gaseeritud vee automaadid ja telefoniputkad, nelja- ja kaherattalised sõidukid, mootoriga ja ilma.
Nõukogude inimese nutikus erinevatest asjadest uusi tarvikuid valmistada.
All: Družba mootoriga soome kelk.

Järgmises ruumis lausa ise ehitatud auto!
Kere kiht-kihilt vormi asetatud fiibrilaadsest ollusest, sisu erinevatest varuosadest kokku monteeritud. Ja sõitis maha miski 50 000km meie suure kodumaa vaatamisväärsusi ja teid.

Korterisisustus tuli väga tuttav ette. Mõningad asjad on veel praegugi kasutuses. Mõnede kohta hüüatasime kooris: Mul oli ka selline!
(Eripreemia Raketa tolmuimejale. Teate ju, see roheline piklik taksikoera moodi ratastel asi, mille tagumisse otsa voolikut pannes sai imurist puhur.)

Ja eraldi veel nõukaaegne sporti- ja matkavarustus.
Poola telk ja Jermaki seljakott.
(Noh, mul on veel praegugi viimane olemas.)
Lõbus jalutuskäik igatahes.

*
Dialoog pimeduses. AHHAA keskuses.
Mobiilid kotti ja kappi, valge kepp kätte ja otse pimedusse!
Ja kohe oligi täiesti pime.
Giid juhatas. Kompamise ja häälega.
Ja nii me siis kompasime erinevaid asju enese kõrval ja ees ja üritasime pilti taha luua oma peas.
Tuli välja küll.
Giidiks oli Elve, kes juba 18 aastat elab igapäevaselt nii. Pimedas.
Kepp oli abiks, kui pidevalt kellelegi otsa poleks kiirustanud. Grupp oli tihedasti koos.
Park. Rippsild. Paadisõit. See siis selline 5D miinus 1D, nimelt nägemine. Vett pritsis, tuul puhus ja loksutas kõvasti.
Edasi kohvikusse, kus Julia rõõmus hääl teispool letti .
Kas teie teadsite, et kui kaht suhkrutükki teineteise vastu hõõruda, siis näed valgust?
Tõsijutt!
Selle nägemiseks ent pead eelnevalt vähemasti pooltunnikese lauspimeduses viibima.
Igaüks oma soovitud söögi-joogi kätte saanud, istusime kohvikus (ikka veel täispimedas) ja esitasime giidile küsimusi.
Ta vastas meeleldi.

Esimene hetk väljudes valgust näha oli valus.

Huvitav kogemus taas.

*