Katusekino

*

Katusekino ja Baraka.
Teist olin tegelikult kunagi näinud, esimeses aga käimnud mitte.
Ülesanne nr 1: leida sissekäik kinno.
Narva mnt äärses seinas suured reklaamis ja nooled, mis näitavad katuse poole.
No mööda seina ju ei roni!
Luurin siit ja sealt (Viru keskus oli juba suletud) ja plaanin juba hotelli küsima minna, kui helistatakse ja teatatakse, et muu seltskond on ukse leidnud.
See siis kaubamaja vastas.
Treppidest üles. Ja üles. Ja siis veel natukene üles.
Siis ostame piletid, saame kõrvaklapid ja olemegi kohal.
On juba hämar.
Kino alguseks määratud 22.00.
Lamamistoolid. Soojad pleedid peale ja alumiinium-matid istumise alla.
Leti tagant punaveinike plastpokaalis ka ligi.
Need lamamistoolid on tegelikult hea mõte - eesmine rida ei varja üldse vaadet!
Tibutab veidi.
Surun soni kindlamini pähe ja mattun pleetide varju.
Kõrvaklappide nupud saab peale mõningast pusimist selgeks.
Hea mõte igaühele personaalne kuulmine kaasa anda.
Kell saab 22.00.
Ekraan on tumm.
Möödub veel aega.
Ja algavad reklaamid.
Ja kestavad reklaamid.
Ja kestavad.
Piilun tigedalt kella.
22.27 algab film.

Jah, film on hea ja emotsioonehaarav. Äratundmist ja imestust tekitav.
Sõnatu.
Aga muusika on sobiv.

Vahepeal hakkab kõvemini tibama.
Siis lendab mulle sülle kilekotikene.
Kõikide ümbritsevate sülle ka.
Kilekotikeses on vihmakeep.
Sobib!
Mõni tõmbab selga, mõni tõmbab niisama tekina pleedihunnikule peale.
Ja nii see rahvas seal lamamistoolidel katusel istub: pleedid ja kiled peal, kõrvade ääres kuularite rohelised ON-tulukesed kui tulnukatel ja naudib suurepäraseid vaateid.

Midagi teistmoodi jälle.

*