Rotisaaga

*

Vana-paks Zuuzi läks vähki täis.

Rinnanäärmevähk, see emasrottide põhitõbi.

Aga Tatari uulitsal on kena noor arst, kes selliste asjadega käituda oskab.

Seegi kord sain kolmest kohast mulgustatud uimas, kuid täiesti hingava ja liigutava loomakese tagasi.

Ja juba mõne päeva pärast sain vana noortega kokku lasta – haavad paranesid ja loomake täitus taas elurõõmuga.

Kuni poolteist nädalat hiljem koju saabudes ja koduloomi üle vaadates märkasin, et Suur Valge (kes oma suurusest märkimisväärse osa kaotanud oli viimaste sündmuste käigus) vaid vasakule poole ringi käis, pea viltu ja pilk tuhm.

Insult, oli minu elunäinud diagnoos.

Ehk kõrvapõletik, arvas loomakliinik ja pani mulle kohe aja kinni.

Reedene päev, ei kannata nende sümptomitega uue nädalani oodata.

Tohtripoiss vaatas üle ja ütles: insuldipoisike. Jäsemed ühelt poolt ju nõrgad, seda kõrvapõletikuga pole.

2 võimalust: taastub, või mitte. Teisest sarnasest laksust ei ole teada edasikestjaid.

Antibiotsi ja seda valusat punast rohtu, B-vitamiinikompleksi vmt.

Seda viimast õnneks üle päeva.

Ikka süstidena.

Jah, mu elamine on täis igas olekus, täidetud ja tühje insuliinisüstlaid nagu korralikul heroiinisõltlasel.

Zuuzi ise arvas asjast nii ja naa.

Esti oli kõbus. Siis aga loobus joomast, siis söömast.

Ikka süstlaga vägisi vett suhu hammaste taha ja näpu otsast nina alla head ja paremat limpsimist.

Ja siis tema istus ja tegeles hingamisega.

Ainult.

Mina kui mitmegi roti elu ja hääbumist näinu vaatasin seda kõrvalt ja kurvastasin.

Paranda haavd, ravi haigused, kuid lase minejal minna.

Aga!

Kolmandamal päeval võttis rott kätte ja hakkas ise jooma pudelist.

Sõi ka natuke, isegi hakkliha.

Ja puurist väljas jooksis isegi mõnda maad sirgelt, mitte ei kaldunud järjekindlalt vasakpoolsusesse.

Nõrk ja veidi juhm on tema veel küll, kuid kui loom sööb ja joob ja end kasib, on lootust!

*

Et miks ma pean nii innustunult neid pikkade karvaste sabadega lühiealisi ja haigusalteid loomakesi?

Sest nad meeldivad mulle.

Oma kiindumise ja ükskõiksusega, elujõu ja nutikusega.

Ja veel tuhande pisiasja tõttu.

Kas peab kõike põhjendama?

*

Täna, kolmapäeval, tõin roti koju (olime suvepuhkusel, koduhaldjas kantseldas väikseid) ning lasin noortega kokku.

Oma tavakaalust, mis parimatel aegadel 700 grammini küündis, on Zuuzi kaotanud üle 200 grammi. Kuid üritab vapralt suures puuris ringi turnida ega lase endale väiksemate poolt pähe astuda.

Vot nii vapper loomake on!

*