Rattuse-jutt

*

Pärast trenni läksime Felixi poole. Rix teadis rääkida, et Felixil olla vanematevaba õhkkond. Ei viitsinud koju minna, pealegi tahtsin Katsiga rääkida. Arvasin täiesti põhjendatult, et ka tema on seal. Nii me siis läxime.
Rix andis kella ja me astusime sisse.
Mõned uued näod, aga enamus vana tuttav seltskond. Ka kats. Ytlesin "Hai kõigile" ja astusin tuppa. Istusin Katsi juurde ning jäin kuulama ta juttu mingitest legendidest, mida ta kusagilt lugenud oli.
Vaatasin toas ringi. Kõik oli nagu ikka. Felix oli endale uue näki leidnud ja kudrutas sellega nurgas. Yx seltskond istus ymber laua ning tagus kaarte. Vaixelt ja viisakalt. Seina ääres istus John kitarri tinistades. Vanad tuttavad lood. Säälsamas tema kõrval istus keegi, keda ma varem polnud näinud. Ta oli kuidagi veidralt riides. Veidi kaltsaka väljanägemisega yhe noore neiu jaox: karvatutt vesti õlal, heledad pikad ja salkus juuxed, kette ning nahkpaelu ripnes igal pool, kirju rätik kaelas, vööl karvases tupes puss, pea ymber pael. See iseenesest ei hämmastanud mind. Siinne seltskond oli taoliste nähtustega harjunud. Minagi kandsin kette ja nahka, vahel ka kellukest riiete kyljes. Nagu me kõik. Oli selline aeg.
"Kes see on?" kysisin yhelt tuttavalt, kes paistis kõiki tundvat.
"See või? See on Rattus. Ta on nati omaette."
Siis nägin Rattuse kaelas muu träni vahel nahkrihma otsas rotti. Mitte elusat, muidugi.Muigasin. Rattus. Rott.
Vaatlesin teda: istus seal, pea vastu seina toetatud ja kuulas kitarri.
Okei, ennegi igasugu tyype nähtud. Jäin Katsi juttu kuulama. Ta nautis oma esinemist, imetles ennast ja oma menu. Kats teadis palju ega varjanud seda. Varsti jõudis ta siiski omadega yhele poole, lõpetades oma särava etteaste.
"Kuule, mul on sulle yx jutt," ytlesin.
"Teie teenistuses," edvistas Kats.
Peagi oli mind teda otsima ajanud teema end ammendatud. Jutt libises sujuvalt kohalikule klatsile. Kes, mis, kellega, millal, kuidas...
"Kas Rattust tunned?" kysisin nii muuseas.
"Olen näinud. Vastik tyyp!"
"Mix nii?"
"Vahi, milline ta välja näeb!" Kats ise esindas muidugi viimast moodi. "Ta ajab vahetevahel sogast texti ja hoiab yldse omaette."
Kats sekkus teiste vestlusesse.
Vaatlesin jälle seina ääres istuvat Rattust. Järsku avas ta silmad ja vaatas mulle otsa. Pikalt ja uurivalt. Mul hakkas veidi eba ning ma keerasin pilgu ära. Ka siis tundsin endal seda ainitist vaadet. Kui tagasi pöördusin, kohtusid me pilgud taas.
Rattus muigas.
Vihastusin. See tegi talle veel rohkem nalja, sest nyyd valgus irvitus juba yle terve näo.
"Okei, ära pahanda," ytles Rattus lõpux lepitavalt. Mis mul muud yle jäi. Naeratasin kah.
Kõrval läx jutt raamatutele. Unustasin Rattuse ja hakkasin Katsiga vaidlema.

* * *

Kui öösel koju hakkasin minema, istus Rattus koridoris trepil ja tegi suitsu. Sel hetkel seal kylmas ning hämaras trepikojas tundus ta mulle kuidagi kurb ja õnnetu. Ta vahtis yhte punkti ega pannud mind tähele. Kui ux mu selja taga kinni lajatas, vaatas Rattus korra sinnapoole ning pööras siis taas pilgu ära enesesse.

* * *

Paari päeva pärast nägin Rattust juhuslikult vanalinnas. Ta istus kohvikus ja seletas midagi energiliselt kätega vehkides oma kahele kaaslasele, endal silmad peas säramas. Mind märgates viipas tervitusex peaga ja jätkas siis vestlust.

* * *

Felixil oli synnipäev. Korter oli taas rahvast täis. Makk mängis ja kõik oli nagu ikka sellisel puhul: söögid -- joogid -- seltskond.
Läxin kööki. Seal nägin Rattust ja Siimu millegi kummalisega tegelemas. Nad nimelt pidasid nugadega võitlust. Rattusel oli puss ja Siimul leivanuga ning nad vehklesid nendega ysna agaralt.
Ehmusin.
"Mis te teete? Hullux olete läinud või?!"
Nad lõpetasid, vaatasid mind veidi syydlaslikult ja naeratasid.
"Ei midagi, me niisama," vabandas Siim ja viskas noa kolinal kraanikaussi. Rattus pani pussi vööle tuppe ja istus laua äärde toolile.
"Mis toas synnib," kysis ta.
"Ei midagi erilist."
Ajasin Siimuga paar sõna juttu. Rattus ei sekkunud. Ta pilk oli tõrjuv, ehkki suu naeratas.
Otsisin kapist tassi, et vett juua, ja nägin seal makki. Tõstsin ta välja ja panin pistiku seina. Kassett oli sees. Lylitasin maki käima. Need olid vanad -- vanad hitid. Nii-öelda noorusaeg. Istusin laua äärde. Siim läx tuppa.
Rattus oli kuidagi nukrax muutunud. Ta vaatas mulle yxisilmi otsa. Siis märkasingi, et tal on tumedad ja kurvad silmad. Sel hetkel tundus ta nii siiras ja kaitsetu, et tekkis tahtmine talle pai teha. Rattus oli kui loom, kes on metsast linna sattunud ega oska seal midagi teha. Mul hakkas tast järsku kohutavalt kahju.
"Mis sa nukrutsed," kysisin.
"Ei midagi, juhtub vahel," ytles ta neutraalsel häälel ja silmi ilmus jälle see tõrges pilk: ära tyki minu hinge!
Hunt, kes on raudu kinni jäänud, hammustab. Isegi siis, kui sa teda sealt vabastama tahad minna.

"Kust sa selle roti said?" viipasin ta kaelas rippuvale elukale.
"Kingiti. Väike sõber mul," vastas Rattus ja tegi rotile hellalt pai.
"Mix sa Rattus oled?"
Ta muigas. "Ma olen roti aastal syndinud. Pealegi oli mul rott. Elus muidugi. Mulle meeldib see nimi."
Vaatasin teda. Nimi sobis omanikule. Selline pisike tumedate säravate silmadega elukas. Ytlesin seda.
"Peale selle veel vastik ja agressiivne," irvitas Rattus.
Mulle meenus Katsi ytlus. Muigasin.

Kuulasime makki. vanad ajad tulid meelde. Nostalgia, nostalgia.
"Homme on täiskuu," ytles Rattus äkki.
"Mis siis?"
"Ei midagi. peax kloostrisse minema."
Vaatasin talle mõistmatult otsa.
"Pirita varemetele myyri peale. Polegi ammu käinud," seletas ta muiates, ise huviga jälgides, kuidas ma selle vastu võtan.
Katsil oli õigus: ta ajas natuke sogast.
"Kummalised soovid," ytlesin.
"Mis siis? Mix peaxki kõik nii mõistlik olema? Inimene võib ju teha, mis pähe tuleb. Juhul, kui see kedagi ei sega. Aga see ju ei sega!"
"Kyllap vist," nõustusin.
Kats tuli kööki. Rattus heitis korra pilgu minule, siis Katsile, uuesti minule, tõusis ja läx tuppa. Kats istus.
"Mis jura sa kuulad," kysis ta ja vajutas maki kinni.
Vaikisime hetke.
"Kuule, lähme Pirita kloostrisse, homme on täiskuu," tegin Katsile ettepaneku.
Ta vaatas mind pikalt ja võõristavalt.
"Sa oled vist liiga kaua Rattusega koos olnud. See võib halvasti mõjuda," hoiatas ta.

* * *


Tulin trennist ära. Lõplikult. Olin olnud sellega pidevalt nii hõivatud, et tundsin end juba ahistatuna. Viimasel ajal puudusin sageli ja sellest oli ytlemist tulnud.
Leidsin lõpux, et asi ei tasu enesevägistamist ning tulin tulema.
Äkki leidsin, et mul on vaba aega tekkinud ja tundsin rõõmu oma vabadusest.
Läxin Katsi juurde.

"Sa oled loll," kommenteeris Kats mu teguviis, "Millegagi peab ju tegelema."
Katsi jaox oli kõik lihtne: elu seisneb enesetäiendamises. Peab olema tasemel -- moodne, kõigega kursis, igati asjalik ja praktiline. Kõiges peab valitsema kindel kord ja systeem. Siis on hea ning kindel tunne. Kohati tundus mulle, et Kats hoidis lausa mingis paanilises hirmus kinni neist raamidest, mis ta endale toex oli seadnud. Aga mida ta kartis?
Katsiga oli hea lihtne olla. Ta oli energiline ja kyllalt arukas. Katsiga koos olles võisid täiesti mõtlemisest loobuda. Kõik oli kindlates piirides ja korras.
Mõnikord aimdus mulle siiski, et see piiritletus on ka piiratus. Tundus, et nende raamide taga on midagi, mida me veel ei teadnud. Kats vihastus alati sellise jutu peale.
"Sul pole vist kraadigi tahtejõudu. Igalt poolt, kus ei meeldi, lased lihtsalt jalga. Nii ei saa! Ei saa teha mingi tuju ajel kõike, mis pähe tuleb. Mingi systeem peab olema, mingigi kohusetunne. Mis sa nyyd teha kavatsed?"
Lahkusin Katsi juurest ysna segaste tunnetega. Mis ma jälle valesti olin teinud?

Läxin vanalinna. Ilm oli soe. Yhe kõrvalise tänava myyril istus Rattus, jalad ristis, nautides päikest ning vaadeldes mööduvaid inimesi. Mind märgates viipas ta käega.
Ronisin Rattuse kõrvale myyrile.
"Noh, käisid kloostris," kysisin.
"Käisin. Tead, seal oli ilus. Kuu paistis. Ronisin yles myyri peale, istusin maha, panin kyynla põlema ja hakkasin kammipilli mängima. Ilus."
Kujutasin seda enesele ette. Kõrvus kõlas veel Katsi jutt praktilisusest. "Igal asjal peab olema mingi põhjus, mingi mõte," oli ta öelnud.
"Mis mõte sel oli," tahtsin teada.
"Mõte? Mõte oli selles, et mul oli hea olla. Sa ei saa sellest vist aru," muigas ta mõrult.
Vist mitte, mõtlesin. See on ju seesama, mis on väljaspool mõistlikkust. Mulle tundus, et Rattus teab seda, mis oli mulle arusaamatux jäänud -- seda, mis on väljaspool piire. Sain järsku aru, mix teda veidi omapärasex peeti: välditi seda, mida ei mõistetud. Ja Rattus oli just selline, kes ei olnud mõistlik. Seega ebakindel ja arusaamatu element ning parem on sellisest eemale hoida. Aga mulle hakkas just see pöörasus meeldima. Rattuse silmad olid nii rahulikud. Mulle hakkas ähmaselt koitma uus arusaam, et selles meelerahus on suurem kindlus ja kaitstus kui Katsi piiratud systeemis.
Rääkisin talle trennist äratulekust ja Katsi arvamusest selle kohta. Ma ei tea, aga mulle tundus, et võin Rattust usaldada.
Ta kuulas vaixelt mulle otsa vaadates.
"Oled sa nyyd rahul," kysis ta siis.
"Ma ei tea. Kats ytles..."
"Tyhja see Kats. Ma kysin, mis sa ise arvad," lõikas Rattus mu vabandused poolex. "Sul on omal mõistus peas, või mis?"
Tal oli õigus. Jäin hetkex mõtlema. Mida ma siis ise tahtsin? Mina olin ju trennist ära tulnud. Lahkunud. Finito. Mina tahtsin sellest lahti saada ja seda ma ka sain. Kõik oli ju korras. Millest siis veel yldse kahtlused? Tajusin seda suurepärast ergutavat tunnet, mida tekitab omaenese ajude liigutamine. Hakkasin seda juba ära unustama. Elu oli niigi lihtne.
"Mina tulin sealt ära," laususin otsustavalt.
"Siis on ju kõik hästi. Mis sind veel segab? See, et Kats sinu otsust heax ei kiitnud, jah? Aga sul on ju oma elu. Ega tema ei ela sinu eest. Pead oma sydame järgi elama, siis pole kahetsust."
Ma ju olin teinud oma sydame järgi. Kahetsus ja segadus tulid Katsi jutust. Meie arvamused ei yhtinud. Kuna olin harjunud, et temal on alati õigus, hakkasin kahtlema omaenese õiguses. Kuid kas Kats on ikka absoluut? minu jaox?
"sul on oma elu. Ära lase end siduda teiste arvamusest. Vali ise enese jaox õigus, mis klapib su sydamega," rääkis Rattus. "Sa ei pea pimesi alistuma kellegi tahtele või arvamusele."
Olin ma seda teinud? Mida rohkem arutlesin, seda enam mõistsin, et olin. Kats oli liider, kellega arvestati ja keda kuulati. Tema sõnum oli kui seadus, mida järgiti. Ka mina tegin seda.

"Sa oled ise enda peremees," ytles Rattus. Ta kõneles veendunult ja veenvalt. Ning mulle tundus, et tal on õigus.
"Okei," nõustusin.
Rattus naeratas ja hakkas vilistama.

* * *

Felixi pool oli midagi viltu. Tundsin seda kohe, kui sisse astusin. Selliseid asju tabab juba õhust. Ja õhk oli täis pinget.
John istus diivanil, pea kätele toetatud. Tema ymber seisid Kats, Felix, Rix ja veel mõned.
"Läx, siis läx. Mis sa leinad," ytles Kats.
Ma ei saanud hästi pihta, milles asi.
Rattus istus seina ääres ja jälgis pingsalt diivani juures toimuvat. Ma polnud teda kunagi varem nii syngena näinud.
"Mis toimub?"
Rattus tegi tõrjuva liigutuse.
"Leiad uue ja parema," seletas Kats yxkõixe häälega. Ta oli tydinud.
Poisid kiitsid talle takka. "Kyll sa näed, ega elu seepärast läbi ole. Otsime sulle veel sellise..."
John kargas järsku pysti. Tal oli hullumeelne pilk.
"Te ei saa mitte millestki aru," karjus ta hysteeriliselt.
"Istu maha, ära närvitse," ytles Kats ehmunult.
"Olge omaette ja jätke mind rahule," röögatas John täielikult enesevalitsemist kaotades.
"Tahame ju ainult aidata," seletas Rix ettevaatlikult.
"Käige kuradile!" John tormas uxest välja.
Rattus hyppas pysti ja järgnes talle.
Mõni hetk valitses vaikus. Siis läx Kats maki juurde ning pani muusika mängima. Pinge vaibus tasapisi.
"Mis juhtus?"
"Ah," lõi Kats vastusex käega.
"Johni pruut lasi jalga ja poiss leinab nyyd nagu ei tea mis asja. Justkui see ainuke seelik ilmas olex," selgitas Felix.
Mnjah. See polnud see. Felixil ei olnud "seelikutest" puudus. Ta võttis ja jättis neid nii nagu ise tahtis. Tema jaox ei existeerinud mõnda mõistet. Neid, mis sydame piirkonda puudutavad. Ei, ta polnud alatu. Lihtsalt hoolimatu.
Mõtlesin Johnile. Mäletan, kuidas ta oma tydrukule laulis: "sest muusika ja sa, ma teisse armund." Usun, see oli vägagi tõsiselt mõeldud. John armastas muusikat ja oma kitarri. Ja ta armastas seda tydrukut. Ma tean. Ja nyyd oli tydruk läinud.
"Ah, asi nyyd," ytles Kats.
Te ei saa aru, oli John õelnud. Tal oli õigus. Nad ei saanud aru.

Umbes tunni pärast tuli Rattus tagasi. Ta käed värisesid.
"Mix sa talle järele läxid," kysisin.
Rattus vaatas mulle syngelt otsa. "Surnukuuris on hilja psyhholoogi mängida," lausus ta tuhmilt ja sylitas aknast välja.
"John ei olnud vist eriti okei, või mis?"
"Ta oli kõike muud kui okei. Tõmbasin ta sõiduteelt pisut vähem ohtlikkusse kohta ning ajasin veidi juttu. Ta läx nyyd koju magama. Lubas, et ei hyppa auto alla. Seekord"
Rattus hingas sygavalt sisse, toetas pea vastu seina ja sulges silmad. Ta jäi niimoodi väga kauax istuma.
Lahkusin vaixelt.

* * *

Olime taas Felixi juures. Oli juba hilja. Muist rahvast oli magama tõmmanud, ylejäänud tolgendasid niisama uimaselt ringi. Makk mängis. Pidu oli lõppenud. Rattus istus diivanil, jalad ristis. Nagu ikka, oli ta muusikat kuulates kurvaks muutunud ja endasse tõmbunud.
Olin viimasel ajal ysna palju Rattusele mõelnud. Ei tea isegi, mix. Tahtsin olla tema lähedal. Tahtsin teada saada, mida ta eneses peidab. Tõesti ei tea, mix. Aga ma tahtsin.
Rattus tõusis, läx akna juurde, toetas õla vastu seina ja jäi välja vaatama. Läxin ta kõrvale.
Vaikisime mõnda aega.
“Räägi midagi,” ytlesin.
“Mida?”
“Midagi. Noh, näitex, mida sa elust arvad. Ei, ausalt. Ma tahax teada.”
Rattus vaatas mind pikalt nagu millegi yle aru pidades.
“Tahad sa seda tõesti teada?”, kysis ta lõpux. “Tagajärgi ei karda?”
“Mis tagajärgi?”
Ta muigas, silmitses mind tähelepanelikult ja muutus siis äkki tõsisex.
“Okei , aga ma olen hoiatanud!”

“Tead, see kõik on jama,” ytles Rattus. “Millestki ei ole kasu. Ole rahul sellega, mis sul on. Kui sul on millestki puudus, elad ka ilma ära. Ja kui ei ela enam, mis siis? Sa võid ju püüda midagi saavutada, aga kui see ei õnnestu, pole ka katki midagi. Mis siis sellest, et jäid mõni päev söömata või mõni öö magamata? Mis tähtsust sel on? “Rahvapõlv tuleb ja rahvapõlv läheb, aga maa pysib igavesti.” Päike ja kuu on olemas ka siis, kui pilved nad meie pilgu eest varjavad.
Sinu jalge ees olev asfalt on katnud mulla ja kivid, mis on siin olnud varem. Aga nad jäävad ikka alles. Nad on ka praegu. Kas sa tunned? Kas sa näed? See rohi siin majade vahel on põlisem kui majad. Mitte tema pole yyrnik ega inimeste armust. Tema elab ka ilma inimesteta. Kas sa näed seda põlist ja kindlat, mis sind igal pool ymbritseb? Kui mitte muud, siis seda taevast enese kohal. Seda merd seal. Nad on näinud inimese teket. Ja nad on alles. Ikka veel. Tunned seda rahu, mis neis on? Nad teavad palju. Ja nad teavad põhilist – mis ja millex nad on.”
Rattuse hääl oli väga rahulik. Ja kurb. Ta ei vaadanud mulle otsa.
“Jumal on imeline, elu on ilus, ainult inimesed on imelikud. Et nad seda ei mõista.” Ta naeratas kergelt.
“Sa usud jumalat?” olin imestunud.
“Jah,” vastas ta lihtsalt. “Midagi head ja kindlat peab ju ilmas olema. Kogu loodu teab seda. Ainult inimene mitte. Kõik inetu siin ilmas on inimese kätetöö. Inimene pole halb, ta on vaid mõistmatu. Ta on rumal ja mõistmatu. Rabeleb tyhja. Ja hindab valesid asju. Ei ole olemas muud väärtust peale meelerahu. Nad ei mõista seda.”
Tundsin, kuidas kõik mu varasemad arusaamad lõid kõikuma.
“Tee, mida õigex pead ja mis kellelegi kahju ei too. Vaata, igal inimesel on oma arusaam asjadest. Igayx näeb ilma omamoodi. Kuigi kõik ymbritsev on sama. Võta yx kindel ese – juba värvi tajuvad inimesed erinevalt. Ka suurus on suhteline. Pluss veel seosed, mis inimese mälus tekivad. See kõik kokku – ja ongi ysna mitu erinevat arusaama yhest asjast. Ja kes meist teab, kellel on õigus? Inimeste tagapõhi on erinev. Ja ometi on nad kõik samast seemnest pärit. Nad on yx. Nad on yx, ehkki ise ei tea seda. Surm samastab nad kõik. Surnud peaminister kui selline pole parem surnud sibist. Ainult tema nime mäletavad inimesed ja sellega annab manipuleerida. Kehaga enam mitte.”
Ta vaikis mõnda aega. Edasi kõneldes oli ta hääl nii kurb, väsinud ja lootusetu, et seda kuuldes valus hakkas.
“Inimesed on sead. Sa oled kõigile yxkõik. Kellelegi ei lähe korda, mida sa mõtled või tunned. Isegi kui sa end yx päev oxa tõmbad, ei huvita neid põhjus. Ka siis oled vaid tylinax. Yx laip on ju piisavalt tylikas asi, või mis? Kui ma praegu siit aknast välja kargax, keda see häirix? Vahest Felixit. Ja tedagi ainult seepärast, et see juhtus tema aken olema. Kõigil olex yxkõik!”
“Minul ei olex,” ytlesin. Felix elas kahexandal korrusel.
“Olex! Sind jääx segama vaid see, et sa ei saanud pihta, mida ma tegelikult endast kujutasin. Ära ennast sellega kyll vaeva. Mind ei ole olemas!”
“Sa ju oled!”
“Oled ikka päris kindel? Võib-olla pole yldse midagi olemas? Võib-olla on kõik vaid ettekujutus. Fantaasia vili. Kust sina tead? Kõik on väga suvaline.”
Õues oli väga soe. Rattus lykkas akna lahti ja syytas suitsu. Ta vältis mu pilku, kui vormis valu ja kibestumist oma hinges sõnadex. Tema käed värisesid.
“Saad aru, kõik teesklevad. Siirus nõuab liiga suurt julgust. Kõik nad kardavad ja petavad. Ja keeravad yxteisele käkke. Igavusest. Kogu see elu on mäng. Yx suur etendus.Kõige tõelisem siin ilmas on kõige hapram ja tabamatum. Ja ometi kõige ligemal. See, mida ei näe, on tõelisem sellest, mida näed. Ainsad tõekuulutajad on narrid ja hullud. Võib-olla oleme hoopis meie hullud ja need seal hulleris ainsad normaalsed inimesed! Mis on yldse normaalne? Kes on selle piiri kindlax määranud?
Vaata, inimene ei ole teisele kohtumõistjax, veel vähem karistajax.Ta ei ole ju millegi poolest parem, või mis? Ära kanna viha. See saab vaid sulle enesele koormax. Igayhe teod tulevad tema enese peale. Kõik, mis teed, teed enesele. Igayx vastutab ise enese eest. Kellelgi ei ole õigust teise inimese peale. Vägivaldselt. Olgu ta su laps või abikaasa. Ta on vaba. Tal on oma elu.”
Mul tekkis tahtmine nutta. Olin enese kaotanud. Täielikult. Olin alasti kistud ja kaitsetu. Kaitsetu nende sõnade sooja vihma eest, mis pesi puhtax mu hinge oma alastuses. Vaikisin. Olin liialt segi. Sõnad tundusid tobedad.
Rattuse hääl oli taas rahulik ja kindel.
“Inimese tõeline maailm asub tema sees. Ja teise inimese sisse ei näe. Iialgi ei või sa teist inimest täielikult tunda. Ikka on midagi, mida sa ei tea. Ja see teebki iga inimese väärtuslikux. Saad sellest aru?
Pyya neid mõista ja sa valitsed neid. Ehkki nad seda ei tea. Mõista ja andesta. Andesta ka siis, kui ei mõista. Valitseja eesõigus on andestada. Ja sa oled maailma valitseja! Ytle lahti kõigest ja see saab sulle kuuluma. Sa ei oma midagi ja just seepärast kuulubki kõik sulle. Mõistad? Sa oled mittekeegi. Ja just seepärast valitsedki maailma!”
Vaikisime taas. Toas oli vaikne. Kõik olid ammu magama läinud.
“See on ainult minu arusaam ilma asjadest. Seda ei tasu nii sydamesse võtta,” irvitas Rattus. Tal oli järsku kohutavalt lõbus hakanud mind vaadates. Ta naeris. “tegelikult on asi lõbus!”
Olin suhtlemisvõimetu.
“Okei, unusta ära,” ytles ta rahunedes.
Aitäh hea soovituse eest. Kui ma ka selle kõik ära unustax, mis siis yldse alles jääx?
“No hyva, ma lähen tõmban ennast horisonti,” lausus Rattus muiates ja läx magama.
Jäin aknast välja vahtima.

Keegi puudutas mu õlga. See oli Rix.
“Kuule, ärka yles!”
Oli hommik. Päike oli tõusnud. Ma ei tea, mida olin teinud selle vahepealse aja. Seisin ikka veel akna juures.
“Mis sul on,” kysis Rix mind uurides.
“Ei midagi,” vastasin segaselt ja läxin kõrvaltuppa sohvale magama.

Ärkasin hilja. Pea oli veidi uimane. Läxin tuppa. Poisid mängisid kaarte. John istus seina ääres ja sõrmitses kitarri.
“On Rattus veel siin,” kysisin.
“Köögis,” viipas ta peaga.
Siim Kats ja Rattus keetsid köögis teed.
“Tere varahommikust,” hõikas Siim rõõmsalt. Nad olid yldse kuidagi lõbusad.
“Mis te rõõmustate?”
“Jaa-jaa. Mis te rõõmustate, endal surm silme ees,” lausus Rattus marutõsiselt, endal lõug naerust võbisemas.
“Mis surm,” kysis Kats.
“Kes teab, kunas see sind tabab. Ehk on tänane päev sinu viimane,” seletas Rattus pyhalikul häälel.
“Ah, mis sa jurad,” hakkas Siim naerma, teised koos temaga.
Rattus oli hoogu sattunud ja laskis oma lõugadel käia. Ta veiderdas nagu ehtne tola. Pikapeale hakkas iga pisemgi asi nalja tegema.
Järsku jäi Rattus tõsisex.
“Tegelikult on asi kurb,” teatas ta peaaegu traagiliselt.
“Mis asi,” päris Kats ikka veel turtsudes.
“Kõik.” Rattus ohkas sygavalt ja hakkas uuesti naerma.

Kui uuesti kööki läxin, istus rattus yxinda seal. Ta oli põlved enesele lõua alla tõmmanud ja hoidis kätega nende ymbert kinni.
Ta oli jälle kurb ja kinnine.
“Kuule,” ma ei teadnud, kust otsast alustada. “Kas sa mõtled seda tõsiselt, mis sa mulle eile rääkisid,” uurisin ettevaatlikult.
“Okei, unusta ära,” ytles Rattus äkki jõhkralt. “Ära kuula mu lolli juttu. Ja ära usu mind! Okei?”
Ma ei saanud aru, mix ta vihastus. Ta oli närvis. Jälle.
“Mis sul on,” kysisin veidi ehmunult.
“Ei midagi,” vastas ta rahulikumalt. “Juhtub vahel. Ma ei saa enesega alati hakkama. Aga see pole tähtis.”
Ta ei olnud okei. Ja ometi paistis ta mõnda aega tagasi nii lõbus ja muretu olevat. Vaevas teda miski? Mis? Mix ta on kurb?
“Rattus, mix sa oled selline?”. Mul oli tast kahju. Väga.
“Ma ju seletasin sulle,” ytles ta väga vaixelt, otsekui enesele. Ja siis selgemalt:” Minust räägime mõni teine kord. Sest tegelikult pole ju midagi juhtunud. Saad sa aru? Mitte midagi! Ja kui ongi, siis ma ei mäleta. Nii et minuga on kõik okei.”
Ei olnud. Seda oli ju näha.
“Saan ma sind aidata?”
“Hea küll, ära muretse,” ytles ta ootamatult soojalt. “Ma saan enesega ise hakkama.”
Vaikisime. Tundsin end yleliigsena.
“Kas ma pean ära minema?”
“Tee, kuis tahad.”
Rattus jäi jälle yhte punkti vahtima. Tõusin vaixelt ja läxin tuppa.

* * *

Ma polnud Rattust kolm nädalat näinud. Keegi ei teadnud, kus ta on. Käisin pea iga õhtu Felixi juures, kuid teda ei olnud seal. Kondasin palju vanalinnas, lootuses teda kohata. Mulle tundus miskipärast väga tähtis, et ma Rattust näexin. Ta oli mu oma jutuga segi löönud ja ma ei leidnud kusagilt enam õiget asu. Ma ei talunud ei seltsi ega yxindust. Yxiolek ajas mind hulluks, seltskonnas oli lihtsalt nüri olemine. Kõik tundus nii mõttetu. “Kõik on jama,” nagu Rattus oli öelnud.
Otsisin midagi. Aga mida, seda ei teadnud. Võib-olla Rattus teadis. Teda aga ei olnud.
“Ah, unusta ära,” ytles Kats mu halamise peale. Seda oli ka Rattus soovitanud. Aga kuidas? Kuidas saab yhte asja niimoodi lihtsalt ära unustada? Jooxin ringi kui munas kana.
“Enese eest ei põgene,” kummitas peas Rattuse ytlus. Tundsin seda nyyd omal nahal.
Peale kõike muud oli Rattus ka mu maailmapildi ära rikkunud. Hakkasin kõike nägema palju selgemalt, nagu teiselt tasandilt. Nägin kõike seda tyhist, mis sõnade taga peitub. Nägin ylbust, mis pyydis summutada hirmu ja kaitsetust. Nägin lõbusust ja muretust, mille abil peletati yxindust. Nägin veel paljut. Ning kõike seda vaadeldes olin ise otsekui eemal, kõigest eraldi.
Ausõna, mul oli tunne, et olen hullux läinud. Või vähemalt kohe-kohe minemas.

Yhel õhtul istusin Katsi juures.
Kats oli solvunud, et teda enam ei usaldanud. Et ma ei seletanud, mis mul on. Aga ma ei osanud ju!
“Mix sa nii kurb oled?” uuris Kats.
“Ei midagi, juhtub vahel.” Olin kuidagi väga ära.
Kats turtsatas rahulolematult. “Sa räägid juba nagu Rattus!”
Miskipärast tegi see mulle rõõmu.

* * *

Nägin Rattust vanalinnas. Oli teine yhe vaateplatvormi myyri peale istuma roninud ja tegi suitsu.
“Rattus!”
Ta pööras korra pead. Silmis oli tal mingi meeletu narkomaani pilk.
Läxin ta juurde.
“Hai!”
Ta ei vastanud. Ta oli kuidagi väga ära.
“Kuhu sa kadusid vahepeal?”
Rattus naeratas syngelt ja kergitas jaki varrukat.
Randmel oli äsjaparanenud punane arm.
Mind läbis valuhoog.
“Mix?”, kysisin vaikselt.
“Niisama.”
“Mix nii,” kysisin tungivamalt.
“Okei! Kõik on okei. Elan, nagu näed. Ei ole midagi,” seletas ta tõrxalt.
Vaikisime mõnda aega.
“Ma otsisin sind,” ytlesin.
“Asjata. Ja millex?”
“Tahtsin sind näha!”
“Millex? Yxkõik pole või?” Ta irvitas mõnitavalt.
“Ei ole. Ma ju ytlesin sulle juba korra.”
Ta vaikis.
“Mis sul on?”
Ta tõmbas veidi aega vaikides suitsu, otsis siis kotist uue, syytas selle vana otsast, kustutas koni ning viskas selle yle myyri.
“Sa tahtsid kord, et ma endast räägixin. Sa mõtled vist, et mul oli mingi õnnetu armastus või midagi taolist,” ytles ta siis. “Ei olnud.”
Ja vaikis taas. Ootasin, et ta jätkax.
“Vaata, mõnikord lööb elu yle pea kokku. Elu on yx suur tõelisuse eest pagemine. Sa teed kõik, et unustada. Mida? Seda suurt musta ja synget, mis sind alatihti jälitab. Seda, mis tabab sind nii yxinduses kui ka seltskonnas. Seda, mis avab su silmad nägema selle elu kõige sitasemat poolt (vabandan väljendust!). Ma ei tea, mis see on, aga ma ei saa sellest lahti. Saad aru, see kõik on yx suur jama. Millex see kõik?
Hunnikute kaupa tyhje sõnu, mille taga on vaid eneseimetlus ja pyyd teist ära kasutada. Selle tagajärjex on pettumus ja valu. Sellele järgneb yxkõixus ja usaldamatus. Aga kui kõik on juba yxkõik, siis millex yldse elada?”
Ta läx äkki usaldavax ning avameelsex.
“Oma tunnetest tuleb yxkõixuse teerulliga yle sõita ja siis oma sydameseinale järjekordsex kaitsekihix tapetseerida. Muidu ei ela ära!
Saad aru, ma olen näinud paljut. Ma olen näinud ja tundnud liiga palju valu. Ma kardan inimesi! Ma kardan kedagi enesele liig lähedale lasta. Ma olen saanud liiga palju haiget!
Tead, kui yhte kohta pidevalt pexta, muutub see tuimax. “Haavaarmid siluvad tahet ja löögid sydamesoppe.” Kõik tundub nii tyhi ja mõttetu. Kõik on jama!”
Ta oli ahastuse kehastus. Ta tumedad silmad olid siirad ja täis valu.
“Vaata seda taevast. Vaata seda merd,” ytlesin tasa.
“Ma tean. Ma tahan sinna. Ma tahan vabax saada. Iseenesest vabax, saad sa aru?”
“Enese eest ei põgene.”
“Ma ju tean.” Ta oli kui puuripandud loom, kes metsikult ringi jooxeb ja väljapääsu otsib. Kus on väljapääs iseenesest?
“Ma ju tean seda kõike! Ja mis see päästab? Parem olex vist elada ilma teadmata. Mõtlemine segab elamist. Elamine segab mõtlemist. Ma ei taha enam mitte midagi, saad sa aru?”
Ta oli plahvatusohtlikus seisundis. Ja ma kartsin, et kohe käibki plahvatus. Ma ei tahtnud seda, sest mina polex Rattust taltsutada suutnud. Ta oli võimeline kõigex. Ma teadsin seda.
Pyydsin teda rahustada. Panin oma käe ta õlale. “Kuule nyyd…”
Niipea, kui mu käsi ta õlga puudutas, lõi ta selle eemale. Kohkusin väga.
“Anna, palun, andex,” ytles ta rahulikult. “Ma lihtsalt ei kannata, kui keegi mind puudutab.”
Olin seda ka varem tähele pannud. Olin nõutu. Mida ma pidin tegema?
“Appi, ma vajan armastust!” hõiskas Rattus äkki ja hakkas pilkavalt irvitama. Kogu ta uimasus oli kadunud. Ta naeris mind vaadates.
Ma ei saanud jälle mitte millestki aru.
“Sa oled loll, lähed liimile,” Irvitas ta. “See on lihtsalt mu eralõbu inimesi oma jutuga nii kaugele viia, et nad enam mitte millestki aru ei saa. Ma tegin nalja. Ära usu mind!”
Ta viskas koti õlale ning hyppas myyrilt maha.
“Lähme!” Ta oli täis teotahet.
Läxin Rattusega kaasa. Olin liialt segi, et ise mõelda.
Rattus irvitas ikka veel.
“Ja nyyd ei saa sa yldse aru, millal ma räägin tõsiselt, millal mitte, mis? Tead, ma olen tegelikult väike vastik enesearmastaja, kes ajab teistele lolli ila, et nende syda hästi haledax lähex ja et keegi mind ikka kogu aeg lohutax. Sadistlikud harrastused, mis?” Ta oli otsast lõpuni täis irooniat.
“Mix sa naerad mu yle?”
“Tegelikult naeran ma iseenese yle.” Ta tõsines hetkex. “Ah, okei, unusta ära,” naeris ta taas.
Suu naeris, silmad olid kurvad.

Turnisime myyridel ja katustel, läximesisse tagahoovidesse ja trepikodadesse, et “näha, kuidas inimesed elavad”, nagu Rattus kommenteeris.
Ta naeris, laulis ning jutustas mulle muinasjutte ja lugusid. Ta korjas maast igasugust tarbetut prahti ja meisterdas sellest kõigest väikese krati, mille riputas oma jaki hõlma külge muu träni kõrvale.
Käisime kunstinäitusel ja raamatupoes, mere ääres ja muuseumis, kohvikutes ja antiigiäris. Ja ka looduspoes. Rotte vaatamas. Rattus juhtis mu tähelepanu väikestele asjadele, mida ma kunagi varem polnud märganud. Oli see siis huvitava kujuga katuseserv või trepikäsipuu, Muster seinal, mingi värv või lõhn, mõni sõbralik või lõbus pilk vastutulija silmis. Ta leidis kõiges selles oma ilu. Ja näitas seda ka mulle.
Lyhidalt: käisime ja uurisime ilma.

Hilisõhtul saatis Rattus mind koduni välja.
“Hiline aeg, pätte palju,” seletas ta lõbusalt.
“Aga sa ise?”
“Ah, mis! Mul yxkõik. Pealegi on mul nuga vööl.” Ta irvitas.

Istusin veel kaua yleval ja mõtlesin möödunud päevale. Ja loomulikult Rattusele.
Eelnenud nädalad tundusid kui hall uni. Olin otsekui ärganud. Miski oli jälle paika läinud. Minus eneses. Ma polnud enam ammu nii palju ja muretult naernud kui sel õhtul. Olin vabanenud mingist ahistavast ebamäärasest koormast. Ja saanud Rattusega väga seotux. Nyyd tundsin selgesti: ma ei suuda teda unustada. Mitte kunagi.

* * *

Edasi saabus mu elu jaburaim aeg. Viibisin tihti Rattusega koos ning tasapisi õppisin teda tundma.
“Kas sa tõesti vabatahtlikult tahad hullux minna?”, kysis ta , kui end järjekordselt tema juttu kuulama seadsin.. “ Mina olen piisavalt psyhh. Aga see võib ka nakatada, nii et ole ettevaatlik!”
“Las nakatab,” naersin vastu. ”Ka hullumajas paistab päike.”
“Okei.” Ning siis lausus ta pyhalikult madala ja veniva häälega: ”Kui see on sinu sydame tõsine soov ja tahtmine, siis kinnita seda, selgesti yteldes “Jah”.”
“Jah!”, ytlesin.

“Usu tegusid, mitte sõnu. Need on vähemalt midagi konkreetset. Ära vaata inimese välimust, vaid ta silmi. Nendes on tõde. Aga kõik märkavad vaid välist ja exivad,” ohkas ta kurvalt.
Rattuse enese välimus ja kogu olemine oli kuidagi tavatu ja väljakutsuv. See olex nagu kuulutanud: “Mul on pohui, mis te must mõtlete. See on teie endi asi ja näitab vaid teie endi rumalust. Sest te kõik olete lollid.” Kuid kummalisel kombel puudus temas julmus ja ylbus.
Yxkord seletas ta mulle: “Vaata, mul on nõndaviisi mugav, ehkki see vist eriti soliidne välja ei näe. Aga tead, iga teine, keda see häirib, tunneb sisimas rõõmu, et ta minust parem on. Ja kui ta juhtux mind veel nägema mõne loomaga juttu ajamas või lasteraamatuid lugemas, ohkax ta: “Isver, kui lapsik,” ning tunnex uhkust, et tema nii suur, tark ja soliidne on. Just see mulle nalja teebki. Ta arvab, et on minust yle ega tea, et tegelikult valitsen mina teda.
Tead, minu jaox ei ole välimus eesmärk. Ja mulle teeb nalja, kui keegi seda nõnda tõlgendab. Ma ei pyya sellega midagi näidata. Ma lihtsalt olen selline ja kõik!”
Jah, ta lihtsalt oli selline. Sest teistsugusena polex ta enam olnud Rattus.
Enesest rääkis ta alati suure iroonia ja pilkava irvitusega. Algul häiris see mind, hiljem mõistsin, et tal enesel on nii valutum.
Mind hämmastas ta tohutu tasakaalukus ja rahu – vähemalt väline – ning ta võime olukordi valitseda.
“Kes kaotab närvi, kaotab mängu. Pea peab alati selge ja kylm olema. Unusta hirm, sest Surm on su sõber,” õpetas ta mulle oma kummalisi mängureegleid.

“Kui näed inimest, kes vajab abi, siis aita teda. Sa oled ju ise samas seisus olnud ja tead, mida ta vajab. Ära mine niisama mööda, lootuses, et ehk keegi teine… Võib-olla seda teist ei tule. Võib-olla see teine ei märkagi, et midagi on viltu. Kui sina näed, oled selle eest ka vastutav. Sa vastutad selle eest, mida sa tead. Saad sa aru? See on julm, aga see on nii.”
Aga ennast ta aidata ei lasknud. ”Inimese sisemised vastuolud viivad sageli kurva lõpplahenduseni,” tsiteeris ta irvitades. Talle tegi lausa sadistlikku rõõmu, kui keegi tema pärast muretses. “Okei, unusta ära,” tavatses ta enese kohta öelda. Hea kyll, aga see oli juba ammu hilinenud soovitus. “Kyll ma saan enesega ise hakkama,” kinnitas ta tõrjuvalt. Nojah, kuidas võtta. Arm ta käel tõestas midagi muud. Me kõik oleme vaid nõrgad ja exlikud inimesed. Selle peale Rattus muigas ja ytles: “Mind pole olemas!” Ta oli olemas. Ja ta teadis seda. “Selles mu elu traagika seisnebki,” ohkas ta irooniliselt ja viis jutu mujale.
Hooti käis Rattusel peal see “suur must ja synge”. Ta kadus mitmex päevax silmapiirilt ega tahtnud kedagi näha. Ja kui keegi teda torkima läx, saatis ta tolle lihtsalt pikalt. Ja kui sellest veel vähex jäi, hakkas lihtsalt julmalt mõnitama ja muutus nii vastikux, et teine varsti vabatahtlikult ja ysna kiiresti lahkus oma teguviisi sygavalt kahetsedes. Rattus lihtsalt ei lasknud endale kedagi ligi.
Kuid mõne aja möödudes oli ta taas lõbus ja muretu.
“Vaheldust on ka vaja, muidu lähebki igavaks,” irvitas ta oma muutlikke tujusid.

* * *

Kats kirus Rattust, et ta mind “ära on rikkunud”.
“Võta mõistus pähe,” karjus Kats mu peale.
Ma ainult naersin. “Ex laena, sul paistab seda ylejäägiga olevat.”
“Ta on ju hull, ta tulex kinni panna!” Kats pyydis mulle elu eest Rattuse “tõelist palet” paljastada.
“Kyll hullud rõõmustax,” irvitasin mõnuga.
“Sa oled ise ka juba lollix läinud,” vihastus Kats.
“Lõpux ometi,” ohkasin õndsalt.
Kats läx marru ja lubas Rattuse maha tappa.

Rääkisin sellest Rattusele.
“Lasku käia, ma võin talle oma noa laenata,” irvitas ta.
“Aga võib-olla on tal õigus,” muutus Rattus äkki nukrax. “Mulle enesele tundub kah, et kõige targem olex mind yhiskonnast eraldada. Igax juhux. Et ma teisi ära ei rikux.” Ta muigas mind kui elavat näidet vaadates.
“Ei, kuule, see on hea idee!” Rattus sattus lausa vaimustusse. “Mõtle kui kihvt, kui ta mu maha lööx ja sinust taas normaalse inimese teex!”
“Ta on sellega vist hiljax jäänud. Ma olen liialt rikutud,” lohutasin teda.
“Äkki ei ole veel hilja,” ytles Rattus lootusrikkalt. “Kao Katsi juurde,” käratas ta siis jõhkralt.
Sellega ta mind ei ehmatanud.
“Ma ei taha,” ytlesin tasa.
Rattus vaatas mind pikalt.
“Ise kahetsed,” lõi ta lõpux käega.

* * *

Läxin Katsi juurde. Ta oli kuidagi kurb ja mõtlik.
“Mis on?” kysisin.
“Ei midagi. Rattus käis siin.”
“Rattus? Siin?” Ma ei saanud hästi aru. “Millex?”
“Niisama. Ajas natike juttu.”
“Imelik. Ja sa ei löönudki teda maha?” Olin ysna imestunud.
“Lollakas!”
“Selleni me jõudsime juba eelmine kord,” irvitasin rahulolevalt. “Sa hakkad ennast kordama!”
“Jäta.” Kats oli kuidagi ära. “Ta käskis mul sinu järele vaadata.”
“Mis kuradi lapsehoidja sina mulle oled,” vihastusin.
“Nii ma talle ytlesingi.”
“Ja tema?”
“Soovitas mul päästa, mis päästa annab. Ta oli mures su pärast.”
“Minu pärast? Tema?” Vat see oli uudis! Mulle tundus kogu aeg, et ta vaid naerab mu yle.
“Jah. Ta ytles, et selle tee lõpp on kaos ja et ta ei taha, et sina selleni jõuaxid.”
Rattus oli seda ka mulle rääkinud. “Vaata,” seletas ta, “ mina olen läinud liiga kaugele. Mul ei ole enam tagasiteed. Aga ma ei taha, et keegi teine sama kaugele jõuax. Tõesti ei taha. Sul on veel võimalus tagasi pöörduda. Kasuta seda!”
“Unusta ära ja tule mõistusele,” soovitas Kats.
“Ma ei taha,” ytlesin vaixelt.
Kats vaikis mõne hetke.
“Ma tean. Mina sinu asemel ka ei tahax. Tead, ma saan sinust aru,” naeratas ta nukralt. Jäin imestunult Katsile otsa vaatama. Mis temaga juhtunud oli?
Kats muutus taas asjalikux.
“Ja ikkagi, unusta ära. On kasulikum teile mõlemale.”

* * *

Felixi juures vaadati videot. Istusin teleka ette Katsi kõrvale. Rattus istus seina ääres nagu ikka ja jälgis miskipärast mind, mitte telekat. Viipasin talle lõbusalt. Ta ei vastanud, ainult vaatas. Väga kaua. Siis tõusis ja tuli Katsi juurde.
“Mul on sulle yx jutt. Lähme kööki.”
Kats kergitas imestunult kulme, kuid ei kysinud midagi. Nad lahkusid toast.
Olin kergelt segaduses. Mix Rattus nii tõsine oli? Mida tal Katsiga rääkida on? Miskipärast arvasin, et jutt puudutas mind.
Kats tuli tagasi. Ka tema oli tõsine. Ta vaatas mind pikalt.
“Mis lahti on?” Ma ei saanud jälle millestki aru.
“Ei midagi. Niisama.”
Midagi oli teoxil. Aga mis? Mis mina sinna puutun?
Läxin kööki. Rattus istus ja kopsis monotoonselt kahvliga vastu lauda. Istusin. Ta ei teinud must väljagi.
“Mis lahti on?”
Ta ei vastanud, vaid kopsis edasi. See hakkas närvidele käima.
“Kuule, lõpeta ära,” tõstsin häält.
Ta lõpetas ja pani kahvli vaixelt lauale.
“Mis sa Katsile rääkisid?”
“Pole tähtis.”
Rattus jäi vait. Ta oli oma mõtetega kusagil väga kaugel. Ma ei talunud seda vaikust enam välja. Teadsin, et ainult mingi jabur idee võis ta siiailma tagasi tuua.
“Täna on täiskuu,” ytlesin.
“Mis siis?” Ta oli ikka veel ära.
“Lähme kloostrisse!”
Läx veel mõni hetk, kuni öeldu mõte temani jõudis. Aga see jõudis. Ta elavnes.
“Ausalt või? Julged tulla?”
“Jah, muidugi.”
“Okei, lähme,” muutus ta rõõmsax.
“Anekdooti tead?” Ta naeris ja rääkis. Yhe, teise, kolmanda. Ta läx kuidagi raevukalt lõbusax. Ja muudkui rääkis ja naeris. Kuni ta naer muutus lausa pööraselt kuratlikux. Muutusin ettevaatlikux. Midagi oli valesti!
“Mis sul on,” kysisin vaixelt.
Ta tõsines momentaalselt.
“Ei midagi.”
“Midagi ju on!”
“Närvid. Aga see läheb mööda. Kõik läheb mööda. Kõik.”
Rattus oli võimatus meeleolus. Ma ei saanud midagi teha. See oli vastik võimetuse tunne.
Rattus jälgis mind nukra naeratusega. Tundus, et ta loeb mu mõtteid.
“Ah, okei, lähme tuppa.”
Olin segaduses. “Ma ei saa sust aru, Rattus.”
“Inimmõistus on piiratud,” lohutas ta oma tavalise irvega. “Unusta ära!”
Läxime tuppa. Istusin taas filmi vaatama ja lasin end sellest nii kaasa haarata, et unustasin kõik muu.
Muretsemisex polnud ju põhjust, kuni Rattus siinsamas oli!

Felixi juurest sõitsime Piritale. Tulime bussist maha ja astusime kloostri poole. Öö oli vaikne ja selge. Vaid mõned yxikud autod sõitsid veel mööda teed.
Kolasime mõnda aega vaikides varemete vahel ringi.
“Lähme yles!”
“Lähme.”
Turnisime mööda lagunenud treppi myyri peale. Vaatasin alla. Kuu valgustas kõike väga selgelt: kive, heinamaad, väikest oja ja metsa veidi kaugemal. Ilus.
“Kunagi elasid siin mungad ja nunnad. Võib-olla nende hinged hulguvad siiamaani siin ringi, mis? Sind ei kõdista juba keegi kuklast,” irvitas Rattus.
Istusin. See myyr oli jupike liiga kõrge. Mul hakkas pea ringi käima.
Rattus kõndis pikki myyri edasi ja jäi siis seisma.
“Sellises kohas on hää oma elu yle järele mõelda. Et kuidas elada ja millex. Ja võib-olla et yldse mitte elada…”
Tal pööras jälle kuidagi ära. Ta oli jälle ydini õnnetu.
Rattus otsis kotist kyynla ja syytas selle. Ta seisis mõnda aega ja vaatas leeki.
“Tuld ja merd võib lõpmatuseni vaadata,” ytles ta äraolevalt. “Neis on midagi…”
Ta vaikis mõnda aega. Edasi kõneldes oli ta hääl väga selge ja pühalik. Ja kurb.
“Olla või mitte olla – see on kysimus…”
Öö summutas ta häält ja muutis selle võõrax.
Ma lausa kangestusin. Selles vaatepildis oli meeletu lummus.
Aeg peatus. Selles kõiges oli midagi mõistust summutavalt absurdset.
Rattus seisis öösel täiskuu sinakas valguses, kyynal käes, Pirita kloostri myyril ja luges Hamleti monoloogi.
“…ning kaotavad teo nime…”
Ta jäi vait, langetas pea ja kustutas kyynla. Rattusele meeldis teatraalsus.
Vaikisime kaua.
“Tahad, ma hyppan alla?” Tal oli tõsi taga. Ehmusin.
“Hull! Jäta järele!”
“Ma hyppan! Saabki inimkond oma roojast lahti.” Tal oli suur enesehaletsushoog peale tulnud.
“Ma hyppan järele.”
“Ära hirmuta! Nii võid jalad ära põrutada.” Ta irvitas.
Ta ei uskunud mind. Sain vihasex. ”Ma mõtlen seda tõsiselt!”
See tegi ta otsekui taltsax. Siis ytles ta nagu iseenese veenmisex: “Ei sa hyppa!”
“Ex tee proovi,” lausisin rahulikult.
Rattus vaikis. “Ma ei julge,” sõnasta ta siis vaixelt. “Sinu surma ma oma hinge peale ei taha.”
“Ära siis mässa!”
“Okei! Ainult sinu pärast ei hyppa. Seekord. Tead, ma miskipärast usun sind.”
“Mida?”
“Seda, et sa järgi tulex. Ehkki see olex mõttetus. Sest mida see enam päästax?”
“Sama mõttetu olex siia myyri peale istuma jääda!”
“Võib-olla tõesti.”

Rattus istus myyrile, jalad ristis, ja jäi millegi yle mõttesse. Hakkas juba valgex minema. Ja kylmax.
“Okei, lähme,” ytles Rattus oma mõtetest ärgates.
Läxime. Rattus oli kuidagi liimist lahti. Ta oli maru rahulik. Aga seda hullem. Kogemustest teadsin, et mida rahulikum Rattus välja nägi, seda vähem ta seda tegelikult oli.
“Mis sul on,” pyydsin teada saada.
“Mis sa sest targemax saaxid, kui ma sulle seletax?”
“Äkki ma saax aidata.”
“Kui mul abi vaja on, siis ma ytlen sulle,” lubas ta.
Mulle tundus, et ta oli seal myyril istudes midagi välja haudunud, millest mulle rääkida ei tahtnud. Mind valdas äkki hirm.
“Rattus, sinuga ei tohi midagi juhtuda!”
“Mis asja sa pabistad kogu aeg? Kõik on okei.”
Ta vaikis mõnda aega nagu sõnu otsides. “Ma sõidan ära!”
Avasin juba suu, aga ta ennetas mu kysimusi.
“Ära päri, kuhu või kauax. Sel pole tähtsust. Ja ära otsi mind!”
Jalutasime läbi varahommikuse linna. Peatusime mu maja ees.
“No hyva. Ela hästi!” Ta vaatas mind pikalt ja kummaliselt kurvalt. Siis naeratas, pöördus ja läx.

Läxin koju ja mul pööras ära. Nii täielikult, nagu mul veel iial ära polnud pööranud.
Istusin voodile, selg vastu seina, pea kuklas ja silmad kinni. Ma ei mõelnud mitte millelegi. Tundsin vaid, kuidas sisemuses mingi äng mu organismi kompas. See oli vastik tunne.
Istusin nõnda kaua. Päike oli juba kõrges. Äkki hakkas mul lõbus. Helistasin Katsile.
“Hallo.” Kats oli väga unine.
“Mis sa tudid, päike juba kõrges!”
“Oli asja kah või?” Ta oli jupi pahane, et pidi mingi totruse pärast nii vara ärkama.
“Ei midagi erilist. Head uut aastat sulle!”
Kats pani toru ära.
Kuulasin veidi aega telefoni kinnist tooni. Taas hakkas äng mind purema. Panin toru käest ja lykkasin maki käima. Olin yxi kodus, seepärast keerasin võimsuse peaaegu põhja. Naersin, pea kuklas. Otsisin salaurkast pudeli veini. Viisin selle külma.
Helistasin veelkord Katsile.
“Tule siia, hakkame pidu panema!”
“Lollix oled läinud või?”
“Jah, seda kyll. Aga seda tuleb ju ometi tähistada!”
“Pane magama,” soovitas Kats.
“Päev alles algab! Mina igatahes hakkan pihta. Ex tule, kui aega saad. Ux on lahti. Juhux, kui ma pole enam võimeline ringi liikuma, et sind sügava kummardusega sisse lasta.”
“Ma ei tule. Ma pean ära sõitma!”
“Ka sina, Brutus,” ohkasin ja panin toru ära.
Kõik. Kõik sõidavad ära. Kiiresti, kaugele, eemale. Aga mina! Mina pidin ju siia jääma! Yxi!!! Just praegu, kui ma vajasin kedagi, jätavad kõik mu maha. Kõigil on pohui. Kõik on jama. Ah, käige kõik pikalt, mul pole kedagi vaja! Ex hiljem kahetsete. Aga võib-olla on yldse kõik yxkõik. Kellelgi pole minuga asja. Kõigil on oma tegemised. Teevad kyll head nägu, aga tegelikult on yxkõik. Rattusel oli õigus: inimesed on sead.
Mõtlesin Rattusele. Tal oli minu peale tohutu mõju olnud. Ta mõjus kui narkootikum. Ja minust oli saanud narkomaan. Ma pidin oma annuse kätte saama! Aga ei saanud. Võib-olla ei saa enam kunagi. Kõigest tänaöisest Rattuse jutust jäi mulje, et ta tahtis tõesti ära sõita. “Igavestele jahimaadele,” nagu Rattuse suur sympaatia indiaanirahvas väljendus. Rattus tahtis end maha tappa. Ammu juba. See oli yx põhjus, mix ma tal alati silma peal tahtsin hoida. See on yle mõistuse vastik tunne, kui tead , et keegi võib end ära tappa , aga sina ei saa mitte midagi teha. Iga kord, kui ma Rattusest lahkusin, jäi hirm, et ma ei näe teda enam kunagi. Siiamaani oli ta ikka välja ilmunud. “Mul on ju nii hea syda, et ma pean su närvide eest hoolitsema ja näitama, et ma ikka veel elus olen. Et sa asjata ei pabistax,” seletas ta irooniliselt.
Ja nyydki oli ta mu eest nii palju “hoolitsenud”, et ytles end vaid ära sõitvat. Umbes nii, et”tulen tagasi, ära pabista!” Ma ei uskunud, et ta tuleb. Täna öösel veel uskusin, nyyd enam mitte. Muidu ei olex ma tal minna lasknud. Et ma seda ka kohe ei taibanud! “Idioot,” kirusin ennast. Aga ma ei saanud enam mitte midagi teha. Mitte midagi! Ma ei teadnud ju, kus ta on. Mul jäi nyyd yle vaid istuda ja oodata tema surmateadet. See olukord ajas hullux. Tahtsin sellest kõigest vabax. Tahtsin kõigest eemale. Mul oli yxkõik.
Tõin oma kalli pudeli ja tegin lahti. Otsisin klaasi ja valasin täis. Vein oli punane. Nagu veri!
“Rattus, sinu tervisex! Sinu ilusa lõpu tervisex! Tervist, tervist on sulle vaja, kallis surija! Ja voolaku sinu veri, punane kui vein!”
Ma ei jaganud enam ise ka, mida suust välja ajasin. Kogu sisemus oli valu täis. Jõin. Valasin uue täie ja jõin sellegi ära. Toimus mingi muutus. Mul hakkas taas lõbus. Vein oli oma töö teinud.
Äkki helises telefon. Kangestusin. Kui toru tõstsin, värisesid mu käed kohutavalt. On see Rattus? Või teade tema surmast?
See oli Kats.
“Millega tegeled?”
“Joon.” Mu hääl värises.
“On Rattus seal?” Kas ta mõnitas? Ah õigus, ta ei teadnud ju.
“Rattus on surnud. Maailm on surnud. On jäänud vaid pudel ja mina.” Olin juba veidi purjus.
“Oled sa okei?”, kysis Kats ettevaatlikult.
“Okei, okei. Kõik on okei. Mina kaasa arvatud. P.S. Palun oma surmas mitte kedagi syydistada!”
“Jäta järele,” hoiatas Kats.
“Jah, varsti jätan ma kõik järele!”
Kats pani toru ära.
Vahtisin mõnda aega tuimalt telefoni. Siis läxin akna juurde. Võtsin kardinast kinni ning äkilises vihas rebisin selle alla. Koos kardinapuuga, mis suure kolinaga minust mööda sadas. Ma isegi ei ehmunud. Võtsin ysna kylmalt. Kuidagi kahju oli, et mööda kukkus. Olex võinud pähe sadada. Lõpp kihvt: kolju poolex, ajud väljas jne. Lahe!
Valasin endal taas klaasi täis ja imetlesin selle sisu vastu valgust. Läxin raamaturiiuli juurde ja hakkasin köiteid yxhaaval yle õla loopima, vahetevahel veini ryybates. Mind oli vallanud jäine rahu.
Makk vakatas. Vahetasin kassetti. Mu käed värisesid. Tuba täitus taas valju muusikaga.
Hakkasin plakateid seintelt maha kiskuma. Mind oli haaranud meeletu hävitamisiha. Koos plakatitega kärises ka tapeet. Tõmbasin seda niipalju lahti kui andis. Seinad nägid lõpux ysna võikad välja. Käisin toas ringi ja loopisin asju. Mõni purunes. Laamendasin. Ainult makk ja pudel jäid puutumata. Tõin kax purki nitrovärvi: musta ja punase – punase kui veri. Võtsin teise teise kätte ja hakkasin seinu kaunistama. Ka lagi ja põrand said oma osa. Ja kõik, mis nende vahele jäi.
Tuba haises metsikult. Jäin juba uimasex. Pudel oli tyhi. Tuba segi pextud. Makk möirgas.
Võtsin pudeli kaelapidi pihku ja lõin selle vastu seina purux. Imetlesin kildude sadu. Kael oma teravate otstega jäi mulle kätte. Tõmbasin sellega yle randme sygava haava.
Verd purskus mulle näkku. Veri segunes nitrovärviga seintel ja põrandal. Ja makk möirgas ikka veel. Istusin kõige selle laga keskel, mille ise olin tekitanud, ja vaatasin oma kätt, kust elu välja voolas. Lõpux valgus mu silme ees kõik yhtlaselt punasex…

“Tömba ta käsi nööriga kinni!”
“Sul sidet on?”
“Oota veidi.”
Keegi sidus mu käe kinni. Hakkasin tasapisi toibuma. Avasin vaevaliselt silmad. Peast käis terav valu läbi. Olin kõrvaltoas diivanil. Kõik aknad olid pärani lahti. Minu toast kostus kolistamist. Tahtsin tõusta, kuid vajusin tagasi pikali. Edasi ei mäleta midagi.

Olin vist väga kaua maganud. Ärkasin ysna puhanuna, kuid nõrgana. Pea kumises. Tõusin. Jalg kandis.
Tuli Kats. Ta oli kuidagi näost ära. Mind nähes naeratas ta kergendatult.
“Kuidas on?”
Ymisesin midagi ebamäärast. Mu mõte ei töötanud veel.
Komberdasin oma tuppa. Treppredeli peal seisis Rattus ja pani kardinapuud yles.
“Mis siin toimub?”, kysisin segaselt. Liig palju oli arusaamatut ja ma ei viitsinud mõelda.
“Kas jalg kannab?”
“Kannab.”
“Siis lähme Katsi juurde. Sul tuleb perekond koju. Ei maxa ju neid nii ära ka ehmatada.”
Tuba oli enam-vähem korras. Seinad olid jubedad ja kõik kohad värvi täis. Aga mööbel oli taas oma kohal ja põrand ka sile.
“Pärastpoole teeme väikese remondi, aga praegusex käib küll,” seletas Kats.
Seisin ja vaatasin Rattust. Vaatasin ja hakkasin vaixelt ning õnnelikult naerma.
“Oled see sina või sinu vaim?”
“Mina koos oma vaimuga, ehkki mind pole olemas,” ytles Rattus redelilt alla ronides.
“Rattus!”
“See ma olen. Ikka veel.”
Kõik oli taas okei.


Kevad 1992

*