Selline päev

*
Linde vaatama.
Vahelduse mõttes ja esmakordselt sel puhul ka silmapikendused laenatud.
4 üles ja 5 paiku teele.
Matsallu.
Statoil taas on kabanossitu. see on juba sümptom. Süvenev.

Suitsu vaatetorni ronik on märg.
Ja külm.
Ja lindudevaene silmale.

Kõrv kuuleb.
Laudrajale.
Kitsed. Kaks silme ees üle välja end heidavad, kaks teist metsa tagasi varjuvad.
Ja siis tulevad linnud.
Koos päikesega.

Tuvastasime haned (paaaalju hanesid), luiki ja veel mingeid kurelaadseid, keda ei tuvastanud isegi raamatu järgi.
Aga äratuslennud lennatud, sõitsime maandumispaiku otsima.
Leidsimegi.
Koos vähemasti ühe jahimehe ja paukudega.
Samas, võisid nad ka metsa minna ja loomi lasta. Mina ei näinud, mina ei tea.
Vaatepilt on aus, kui põllatäis valgepõsk-laglesid korraga lendu tõusevad.

Teisal istusid (raamatu abil) tiirud, veidi väiksema parvena.
Ja veidi edasi mööda sügisesi värve, ikka lagled.
Väike kari ees ja surem parv seal taga, see hall viirg.


Sekka muidugi kadakaid ja hobuseid ja lambaid ja veiseid.
Mõisahoone täitsa iseseisva lõkkega.

Ja meeldetuletus, et Suur Vend jälgib teid kõikjal!!!