Taevas on isane

'

Virtsu. Piltlikult.

'
Virtsu külla kutsutuna, toredas seltskonnas.

Läbisegi ja pildiliselt.
Hommikuärataja telgikatusel.

Maa tõuseb merest, lõheneb.

Ürgsed kihid, jääaja meenutused, merele vaatamas.

Öine vaade tuulikutele Virtsu sadamas.

Puhtulaiu vaatamisväärsused.

Puhtu mänd.

Hanila kiriku uks.
Looduslikud orhideed Kukerannas.

Kukerand, kus sinisavi murenemisega..

.. miljonid kivistunud karbilised ja muud kivisteised ohtralt lahti murenenud.
Pooled kiviklibust olid kivistised.

Kullamaa kiriku surnuaed.

Siin puhkab Jumala rahus Matz.

Päev Stockholmis

'
Lühike fotoreportaaž.
Minek.

Rootsis on suvepüha päev hiljem kui maarjamaal, aga märke saabuvast on kõikjal.

Jalgsi sadamast Gamla Stan'i ehk vanalinna suunas.
Kuningapalee.
Ees laternapostide küljes samuti pärjad.


Vahtkonna vahetus kuningalossi ees.
Vormis tibid pidasid valvet ning viisakalt, sõnatult, tõrjusid napakaid turiste piirdeks veatud nööride taha. Lihtsalt näitasid kätega nööride poole ning seisid senikaua, kuni ka kõige torum selle taha astus.
Täägiga püss õlal ja walkitalk vööl.

Vahetus tuli orkestri saatel.
Seisti vastakuti, anti karjuvaid käsklusi, tehti mingeid mõistetamatut koreograafiat.
Silmailu kui palju.
Vahelduseks esines puhkpilliorkester paladega ning vigurmarsiga.

Vahetatud vahtkond lahkus.
Vähemalt pooled olid naisterahvad mundrites.

Kuninglik naeratus :)

Kuninglik pink Stockholmi Toomkirikus.

Just siin laulatati mõned päevad varem Rootsi printsess.

Linnas ringi tuterdas leidsime oma üllatuseks Eesti Kooli.

Kõige kitsam tänav. Õlaga vastu üht seina seistes võis teise käega teist serva puudutada.

Notke Püha Jüri õues vanalinnas..

.. ja Toomkirikus.
Linn on täis ilusaid ja huvitavaid maju.
Vanemaid ja uuemaid.

Kormoranisaared.
Paari tunni kaugusel sadamast.
Oksad täis istuvaid linde.
Oma valkjasusega kaugelt äratuntavad.


'

Fotojaht. Lend

'
Stockholmi vanalinnas lendas jalgadega hoogu andes ringi selline isend:

Kormoranisaarel istusid sajad okstel ja üks lendas


Teised lendajad

Nuta või naera..

'
.. aga sellest maimukesest hakkab juba lausa kahju.
Palju õnne jah!

PALJU ÕNNE! Õnnetu võidusammas saab aastaseks

Et kui algselt ei hüpanud mu süda just rõõmust seda asjandust nähes, siis nüüd on ta ju suisa ohtlikuks muutunud.

Fotojaht. Appi!.. mis autod!

'
Piritalt rattaga linna poole kulgedes jäi silmanurka laululava väravate ees miskid teistmoodu masinad.



Igavesti uhked vidinad.

Kohati nii suured, et ei mahtunud fotikapilti äragi.

Aga eriuhke sisustuse ja välistusega.

Omanikud ise lahedasti elust rõõmu tundes ja omavahel suheldes.


Teised appikarjed.
'

Suve päevad

'
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu peab, pean ma alustama sellest, et
asutuse suvepäevad Nõval.
Aga ilus koht ja nii läksin juba eelmine õhtu rongiga Vasalemma.
Sealt sujuvalt rattaga edasi.
Rummu (Murru?) vanglast mööda.
Enne veel vanad kasarmud
Hunnik tühje hooneid.
Päiksepaistes ei tundu kummituslikud.

Edasi ja edasi, kuni keerasin ära.
Tee pealt siis.
(Vihje: ärge laske oma täppiskaarte maps.google.com -ist miil-mõõdustikus välja.
Pagana sant on arvutada.)
No igatahes, kui sootuks soode vahele ekslend olin, küsisin talust nõu.
Anti.
Et ühtpidi 20 ja teistpidi 10kond kilti.
(Ja mina lootsin juba pea kohal olevat..)
Tänud ja juhiseid järgima!
Sääsed sõidu pealt ei seganud.
Aga kui peatuma juhtusin...
Soo ja sääsed kuuluvad kokku.
Igatahes tänu talust saadud juhistele ja lõpupoole tärkavale äratundvale mälule (sai siinsamas ju mullu seenel käidud!) leidsin Tänavjärve kenaste üles.
RMK lõkkekohad.
Kuivkäimla.
Sitaks sääski. Nende tõrjumisvahend peletas tüüpe küll, kuid sääskedega võrdselt esinesid kihulased (võikesiganes need väiksed silmapuru ja muud mütakad on).
Ja need viimased kleepusid kihina sääsetõrjele mu väljapaistval ihul ja tekstiilil.
Telk ülesse järve äärde,
Asjad telki, ise võimalikult riidesse.
Sookail õitses ohtralt.
Ilm oli ilus.
Ja ilgelt putukaid täis.
Ei ole olemas täiuslikku õnne!

Päikeseloojangu ootasin ikka ära.
Ja siis tuttu.

Ei tülitanud mind koprad ega karud.
Viie paiku lindude röökimise peale silm lahti ja kuuest juba kodinad koos ning teele.
Sihtpunktist alles pool läbitud!
Taevas pilvitas ja vihma kätte poleks jääda tahtnud.
Siiski sai Ristnasse sisse keeratud ja korda/kauniks tehtud külasid kaedud.
See koht oma kella ja termomeetri ning pakku tekitatud rattahoidlaga oli südantsoojendav.


Päev oli vihmane ja täis seltskonda.
No nagu ikka need organiseeritud suvepäevad.

Metsas olid keerdukasvanud puid.
Muist veel püsti, muist murdunud.
Järgmine päev RMK infomajas seletati, et need tüki vanemad ümbritsevatest, "vanad hongad" (?).
Et päikse järgi end kunagi üksinda avarustes väänasid.
On see ka õige ja ainus põhjendus?

Veidraid puid oli veel.

Päev läbi, öögi magatud ning hommikul tagasi rattaga Nõvalt Vasalemma.
Läbi Nõva kirikust, mis vanim katkematult töötav pühakoda.
Jutu järgi.
Altari kõrval kahel pool aknaklaaside vahel aga isepärane pärgamendist vitraaž, 19-st sajandist.
Vasemal Jeesuse sünd ja pahemal taevaminek.
Paber pragunenud ja väsinud, kuid siiski.
Luugid olla halvimast päästnud.
Lood.

Kirik ise seest ja väljast pisine.
Ometi uksed valla.


Tagasiteel veelkord Padise kloostrist läbi.
Viimati käies sai fotikal küte otsa ning nii oli vaja joonelt ühes ruumis käia.
Seal aga nukas meiud, toimetajad, toolid - vist plaanis noorpaar ühte liita.
Tegijad närvilised ja rahustajad.


Lõppeks jõudsin rongile.
Väsimus.
Ometi hää.

*
"Kuidas Sa julgesid üksi telgiga ööbida?" on küsinud enamus mu kolleege.
Nad ei saa aru.
Sõbrad nii ei küsi.
Mida karta?
Metsas?
Karu?
Narkomaane?
Inimesi?
Loomi?
Sääsed olid kõige kurjemad vaenlased..

Õudukahommik

Olen ärganud, toimetan hommikusi tegemisi, telekast tulevad uudised, kui heliseb telefon.
Enne, kui selleni jõuan, katkeb. Vaatan - võõras number.
No ehk keegi eksis. Kui vaja, helistab uuesti.
Helistaski.
Vastan.
Samal hetkel käib klõps ja kogu elamises (vist ka majas) kaob elekter.
Telefonist kostub vaid surinat...

Külmkapp sulab vaikselt.
Kui elekter nüüd tagasi peaks tulema, siis hakkab mul üks vidin piiksuma. Ja teeb seda seni, kuni ma töölt koju jõuan.
Naabrite rõõmuks :)

Aga ikkagi... mis toimub?

Loomaaias, ülelahe.

'
Soome. Helsinki. Korkeasaari.
Laubane tuuline, kuid päikesepaisteline päev.
Hommikul kohale ja hilisõhtul tagasi koju.

Sadama lähedalt turu juurest piletid ja veebussile.
Kümmekond minutit möödavett ja olimegi saarel.
Loomaaias.
Palju ruumi loomadele ja külastajatele.
Isendite valik polnud suur, kuid nähtaval olid pea kõik.
Päeva naelaks aga said valgepõsk-lagled.
Keda oli saarel ohtrasti elutsemas.
Kel pojad väljas, need tuterdasid õnnelike peredena vabalt, kuhu koib viitsis.

Vaiksemates teekõrvalistel kaljudel aga võis näha järgnevat:
Jalutab-lesib hani, kes inimese lähedale sattudes end püsti ajab, kaela maadligi koolutab ja nokk õieli sisisema hakkab, ise ähvardavalt lähemale sööstes.
Ehmatab ikka ära küll.
Taamal võis pea eksimatult aimata pesal hauduvat kaasat, kes malbelt rohututtide vahele peitus.
Üks isend oma kaitsekoha tee servale oli sättinud, ning kõik möödujad said adrenaliinilaksu ning
silkasid naerdes ja kaarega ülemuru.

Saare keskelt vaatetornist paistis loomaaed selline:

Loomad olid väga lähedal ja silmapaistvad, ometi piisavalt piiratud, et turvalisus mõlemapoolne tagatud.

Paar ehitist kandsid daatumit 1940 - siis oli karude maja selline:

Vabalt jalutasid saarel ringi paabulinnud ning tegid oma võrgutushuikeid.
See isend oli oma sabasuled lehvi löönud ning sahistas ning soputas eriti tagurpidi emase suunas.

Ajaviiteks ja rahva rõõmuks näitas ka esimest ilu .

Mõmmikud kondasid viltusel kaljul ning avasid üliosavasti küüntega apelini koort sisu ümbert.
Milline täpsus!

Kaamel oli lihtsalt ilus ning ajas hullusti karva ning näsis mokki pikale ajades rohtu väljaspoolt puuri.
Vabaduses ikka magusam..

Igatsugu sõralisi ja käpalisi oli.
Ja ka troopikamaja.
See roheline asi on madu. Hoolikal vaatlemisel näed valvast silmagi.

Mõnus koht!