See oli aastalõpp paarkümmend aastat tagasi.
Koolivaheaeg ja lumi.
Ja tung kuhugi linnast välja aastavahetamiseks.
Sõbra ema töötas raudteenduses ning omas väikest datšat kuskil Tallinn-Haapsalu vahelises raudteeäärses punktis.
Nii rääkis sõber.
Jah, eks minge, kui tahate, lubas ta samas lahkesti.
Võtit, mida Õismäel hilisõhtul tal ukse taga nõutamas käisime, ta miskipärast ei leidnud.
No lähme siis niisama, sai otsutatud noore inimese kõikvõimalikkusliku optimismiga.
Suvila asukoht oli sõnajärgselt selge - seal peatuses maha, veidi Haapsalu poole sammumist ja seal ta ongi!
Nii astusid kaks inimest 30ndamal detsembril hommikupoole rongist maha ja sumpasid läbi luma (ok, ikka pikki raudteed siiski) seletatud suunas. Ning leidsidki metsaäärse majakökatsi.
Seletus klappis, küllap oli õige!
Alustuseks võtsid tulijad eest ära eeskoja akna klaasi.
Mille käigus kukkus lumme ainuke elektronkell, mis aega ses lumises ilmas näitas, ning läks lolliks, s.t. aega enam ei olnud.
Klaasitust aknast sisse ronides otsisid sisenejad lubatud võtmeid eeskoja seinal.
Mida samuti ei olnud.
Uksed jäävad lukku, sest lukumuukimist polnud kumbki harrastanud ega ära õppinud.
Selmet leiti raudkang eeskoja nurgast.
Ja siseruumidesse mineva ukse omakorda lukustatuna.
No mis siis ikka.
Juhtub.
Nii hiilisid kaks jalapaari veel paar tiiru ümber majakese, aknaid ja aknaist sisse piiludes.
Kardinad ees, ega suurt ei paistnud.
Teistpoolt maja siiski kangi ning krt teab kust ja miks omandatud nippide abiga sai veel üks aknaraam eest ära tõstetud.
Home, sweet home!
Ja otse aknast voodisse astutud.
Igatahes oldi nüüd sees. Toas. Ahju juures.
Ankaraam sai tagasi pandud, sest külm ju muidu.
Ruum koosnes ahjuga poolitatud kahest toakesest.
Tagumises toakeses samuti ase.
No mis muud, kui end sisse seada!
Liikumine hakkaski käima läbi akna, mis teha.
Puud ahju! oli esmaseid ülesandeid.
Kuna ka kuurivõtit polnud, siis.. õige, ära arvasite. Ka puukuur oli aknaga.
Ahi küdema, hunnik puid veel tuppa sooja ja ümbrust kaema.
Majake asus raudtee ja petsa vahel.
Metsas vedeles kellegi poolt mahavõetud ja sinna jäetud kuuseniru.
Sai see kaasa võetud. Et kuidas püstitada?
Lihtsamast lihtsam!
Poolkumer suurem halg poolenisti lõhki lüüa, kuusetüvi sinna vahele ja lahtine ots nööriga kokku tõmmata.
Seisis küll!
Nii, ahi köeb, kaasavõetud saiast paar viilakat ja konservikarbist kate pääle.
Elu hakkab ilusaks minema.
Ja hämaraks.
Kaev õuel oli täitsa vettvõetav. Võetigi siis tuppa ämbritäis.
Veel puid tuppa ja ahjuuks lahti, vatimadrats ahju ette, et pehmem kügeleda seal, veekopsik veega otse ahju sütetele, et teevett teha.
Kuum tee ja võileivad.
Ajatus ja maailma avastamine.
Kuni tahatuppa magama.
Hiired krabistasid seintes ja üle põranda.
(Jah, tule ja ahjuga oldi rõhutatult ettevaatlik. See üks söetükk, mis madratsile lendas, sai koheselt kustutatud.)
Madratsist sai vatti tuppa kuusele, ehteks või nii.
Ja veidi heinu karraks peale.
Ilus kuusk sai.
Hommik algas kütmisega.
Päike paistis.
Haimbaid sai kaevu ääres jääkülma veega kasitud.
Ikka tee ja võileivad.
Kopsik ahjus süteil vett kuumendamas.
Aknast sisse ja välja.
Aegajalt möödus rong.
Kuna sõiduplaan kaasas, sai umbeski aega määrata.
Sai õhtu.
Ja kirjade järgi uus aasta paistma hakkas.
Kui aeg tundus õige, mindi lumisele raudteele. Jooksma ja pikutama. Ümber vaid lumevalgus ja tähistaevas.
Kuni kuskilt metsa taga hakkas paugutamist kostma.
Olid need nüüd vene aja või kohaliku järgi, jäigi teadmatuseks.
Igatahes oli tema saabunud!
Teineteist hääuuega üle soovituna mindi tagasi kotta.
Kolmandal päeval mindi lolliks.
Võileivad ja tee.
Magus tee ja konservid.
Ja hunnik sütt ja soemüür, mille värvitud pruun sai kaetud kirjaga.
Loomulikult Koguja raamatu sõnadega.
Kuni müüri ulatus.
Rongid möödusid, lumi sillerdas ja ahi küdes.
Ajatus.
Neljandal päeval sai kõik aknad taas ette asetatud, ahjuesine madrats taas voodi, ärapõlenud emailkopsik suuremast tahmast puhtaks ja kuusk tagasi metsa.
Ja rongijaama.
Ok, peatusse siis, sest see selline lühida perrooniga metsavahepeatus oli.
Ajatult rongi oodates sai raudtee äärde lumememm ehitatud.
Sihiks, et tuleb rong, kummalt poolt tuleb, peale saab ikka mindud!
Tuli Tallinna poolt, ja nii kaks suitsuheeringat (elage ise 3 päeva avatud uksega tulekolde vahetus läheduses!) rongi astusid ja Haapsalu poole põrutasid.
Paar aastat tagasi sõitsin rattaga sedasama Tallinn-Haapsalu teed. Nüüdseks rattateed, mis endise raudtee asemele tehtud.
Mõnes kohas raja ääres olid alles veel perroonijäänukid ja peatuste nimed.
Mõnes enam polnud.
Kui ma sellest majast mööda sõitsin, tundsin ma ta ära.
Ma tundsin ta ära!
Jah, ilmselgelt uue omaniku jagu ja lume asemel rohelusse mattunud ning kenasti üles tuunitud.
Kuid see oli seesama.
