Hispaania. Nii ja naa. 4

*
Töö-ja puhkelaager

17.04, kolmapäev

Ärkan väga vara. Väljas on veel hämar. Päike pole tõusnud.
Kukk kireb. Lasen kanad välja.
Udupea samuti ärkvel ja lõdiseb. Otsime koera ja leiame ta öise pideva haukumise tõttu haagituna oma suures kuudis. Vabastame ka Luna.
Õues on jahe.

Viimaks jõuab päike ka Burgal'ini.
Teiste ärgates kohvi ja keedumunad (omad, õnnelikud munad!). Kui päike juba veidi soojendama hakkab, siis põllale eilset tööd ja kaevamist lõpetama.
Päike kütab, läheb palavaks.
Kaevame.
Päike põletab.
Peenrad saavad valmis.
Väike pesuprotseduur päiksesooja veega maja taga. Ka mõned riided saavad veest läbi tõmmatud ja suurema mulla maha.

Suundume Siete Aquasse kõiksugu varusid täiendama.
S läks kuhugi midagi tegema ja meie ülejäänud seadsime end sisse Rosa restorani sisehoovis. Rosa ise võõrustab meid. Kellele kohvi, kellele külm jook.
Hispaanias on nähtus nimega tapas. Mis võib olla kausike oliivide, marineeritud sibula ja kurgiga, saiake tomatipasta-õli-sibulaseguga kuni mitmest erinevast kausisisust koosneva suupisteni. Lühidalt - joogikõrvane amps. Käib enamasti joogi hinna sisse. Ja on iga kord erinev.

 

Suures restorani tagakambris lisaks perenaise enese maalidele ka I oma. Väga ilus!
Liigume veidi küla vahel ringi.
Küla on selline väikelinna taoline tiheasustus. Kus elatakse.
Mägedes üksikuna elavad vaid mõned erakud. (Nagu S&I)
Külakeste vahel laiuvad põllud, mida siis harimas käiakse oma traktorikeste ja muude riistadega.
Põldude vahel, mägedes, on vaid riistakuurid. Kus kannatab ka elada.
Seinad on paksud, väikeste akendega ja valgeks võõbatud lubjaga.
Maja on mitte soojuseks, vaid jaheduse pakkumiseks.

Külastame Siete Aquas Juaqin'i. Värvika minevikuga persooni.
Oli mees eluaeg olnud kitsekarjus.
Need on sellised, kes oma karjadega elavad mägedes, koobastes.
Ühel päeval aga läks mehike kaklema politsei esindajaga.
Ja murdis tal sõrmeluu.
Karistuseks istus aastakese vanglas. Ja sealt väljudes vajas ühiskonna arvates tugevat rehabilitatsiooniprogrammi taas normaalsesse ellu naasmiseks. Mis tähendab, et tal on nüüd elu lõpuni toetust taastumiseks, milline summa on kolmandiku võrra suurem meie miinimumpalgast. Ja üürib linnas elamist, mis hõlmab läbilõike kahekordsest majast ja maksab selle eest kolmandiku sissetulekust.
Vot selline mees!

Sellelt mehelt pärineb mu uus lemmik.
Kitsenahast veini/veelähker.
Mis paraku praeguste omanike ehk Pesasisustajate varanduseks jäi.

Selline karvane ja mõnus ja minevikuga...
Ahhhh!!!!

Juaqin'i elamine külas:

All paar ruumikat tuba, üleval veel mõned. Palju asemeid, palju ruumi.
Ehe kohalik elu.
(Vat sedamoodi mulle meeldib rännata!)
Need ornamentikad ja kaunistused ja pisiasjad.
Lihtsus ja kaunistused kõrvuti.

Külast lahkudes läheme vett varuma teisele allikale läheduses. Kus veel parem ja maitsvam vesi olla.
La Vallesa.

Piknikukohad ümberringi.
Võtame vee. Ja tagasi Pessa.
Tee ääres viinamarjaväljad.

Sööme köögivilja-läätse-kikerherne ja veel tont-teab-mille salatit. Kosutav ja paras.
Siin ligidal, Santa Maria ja Burgali vahel, on kunagised kaljujoonised.
Läheme neid vaatama.
Väike matkarada mägedesse.
On näha kunagisi kitsekarjatamiseks laotud kivivalle.

Ja mäed, mäed!

Ja rada.

Rada läks läbi paljudest enamasti okkalikest taimepuhmastest.
Sääred said kraabitud.
Lõppeks võrega piiratud väidetav ajalooline kaljujooniste koht.

Hoolikal vaatlemisel ju miskeid tumedamaid värke näha.
Võta sa nüüd kinni.
Imetleme tagasiteel metsseajälgi kuivanud poris ja korjame värsket rohtu mitmeks tarbeks.
Veidi põllutöid.
Õhtul teeb S küpsetatud köögivilju ja vorste kaminas.
Artišok (väikse soola ja pipraga) ja vein õiges anumas.

Päeva lõpp.
*

Hispaania. Nii ja naa. 3

*
Töö- ja puhkelaager

Puhkus

Töö on tegelikult väga väike osa elamisrõõmust.
Käime kõik ümberkaudsed linnad ja vaatamisväärsused läbi.
Hommikukohvi on terrassil, kust alates hetkest, kui päike üle Santa Maria mäe on kerkinud, mõnusalt soe.
Tarvitame nii legaalseid kui illegaalseid mõnuaineid ning vedeleme ja lobisesime niisama.
Päeval terrassil, õhtul kamina ees.

S on suurepärane kokk.
Lihtne salat kikerherne ja läätsedega lõunaks,

küüliku- vuti- ja kanalihaga paella õhtuks.
Tehtud otse kaminas kolmjala peal.

Anum käib lauale ja igaüks sööb omast servast. Pole nõudepesu ega sunnitud portsjone.


15.04, esmaspäev

Hommikuse pikaldase virgumise järel läheme autoga Buñol'i. Linnake, kus korraldatakse sügiseti kuulsat tomatisõda. Praegu on linn tomativaene. Linna nimi tähendab kindlust.

Millises ka ringi käime jalutamas.

Viigimarjad, palmid.
Elusad palmid!!! Lõpuks ometi saan ka mina palmi alla!
Reisi eesmärk üldiselt lisaks turisti tegemisele - saada Lidl'ist töötunkesid soodushinnaga - sai osaliselt täidetud.

Liiklusmärgid tee ääres:
Veis - tähendab igasugu kodulooma, ka kana, kes teele võib tormata,
Kits - Igasugune metsloom, ka rebane või põldhiir.
Mõned märgid sunnivad valmistuda lumehelbeks või varustada end jääkettidega.

16.04, teisipäev

Udupea võtab oma iiveldusvastased rohud varakult sisse, sest Chera on linnake kiira-käera mäest alla.
Otsustame kahekesi enne autot veidi jalutada.
Rohud ajavad veel rohkem iiveldama.
Burgal'i suunas mööda teed.

Udupea vaatab igatsevalt matkaradadele suunavaid silte.
Ja muid silte.

Tee ääres kasvab põõsastena rosmariin (siniste õitega) ja Hispaania Hirmus Okaspõõsas e aliaga(kollaste õitega). Viimane on hirmus (aga ilus) juba eluajal, aga kuivades on ta veel okkalisem ja hirmus kiire põlemisega.

Auto jõuab varsti järele ja korjab meid peale.
Mägitee on tõesti järsuvõitu ja käänuline ning kitsas.
Ikka alla.
Jõudes varsti välja järve äärde.

Piknikukoht.
Alateadvus hakkab telgikohta otsima, selline teguviis on aga selgete siltidega keelatud.

Edasi Chera linnakesse. Ilus linnake. Gräfitid. Soojus.
Kõndisime veidi mööda linna. Nautisime elu.
Luna oli ka sotsialiseeruma toodud. Sotsialiseerus küll.
Kohalik põllumajandussaaduste kooperatiiv.

Edasi Requena'sse. Linna, kust bussilt Madriidist maandusime.
Noored ostavad puukoolist uusi taimi, taimekaitseid ja muud.

Veinipood. Lahtine vein. Võtame kankukese punast ja teise roosat. Ja paar pudelit eliitveini.
Utiel-Requena piirkonna märgiga. Jah, siin seda toodetaksegi.

Linna peale jalutama.
Siin toimub nädalavahetusiti turg.

Infoputkast saame teada, et vanade üleskaevatud veinikeldrite viimane giidiga grupp hakkab kohe-kohe. Lippame läbi tänavate vastavasse hoonesse ja ei leia ühtki piletipakkujat. Grupp hakkab trepist alla keldritesse kaduma. Sahmime veidi ringi ja siis lihtsalt sulandume grupiga. S ja Luna jäävad ootama.
Inglisekeelne tõlge annab õnneks veidi arusaamist.
Olla leitud miskite kaevamiste käigus majade alt vana ühendatud ruumidega keldrivõrgustik, kus suurtes savianumates hoiti oliivõli ja veini, kus olid kaevud ja roiskveekogumine, kus oli igasugu elutarvilikku.

Linnake on kitsaste tänavate, terrassidega ja üliküllusliku ornamentikaga majadel, võredel ja tänavasillutistel.

Apelsinid (Valencia omad, 2 kilo 1 euro, mahlased ja magusad!).
Tubakapoest saame margid. Sobivaid postkaarte ei ole. (Olen lubanud kolmele hääle kaardi saata otse sündmuskohalt.)
Sisenema india söögikohta.
Noored panevad pimedat ("võtame midagi, mille nimetagust ei tea aimatagi!") ja meie läheme enam-vähem kindla peale. Kebab.
Õpime ära väiksed keelelised nüansid (kuidas teha vahet kanal ja meheaul. Tähevahe vaid.)
Õlle või muu joogi juurde kuulub alati  tapas - joogikõrvane tahe amps. Võis tema olla röstsaiake tomatiseguga, oliivid ja hapukurgid või, nagu kord ka kogesime, viiekausiline hõrgutis erinevate täidistega.
Kebab on külluslik ja Luna sai lõpud enesele.
Ja oi kui maitsev see kõik on!
Siesta peetud, käime Requena Lidl'is ja hangime veel mõned tunked. Sobivamates numbrites.
Tööriideid on ikka vaja ja ehk tulevad külalisedki...
Tagasiteel täidame kanistrid veega Siete Aquases.
Ja Pessa. Lebotame.
Kuid päev ei ole veel läbi ja ees ähvardab pimenemiseni põllutöö.
Töö tehtud, on kaminavalgus ja vaikne kustumine.

*

Hispaania. Nii ja naa. 2

*
Töö- ja puhkelaager

Töö

Ajame vaikselt juured alla ja järgmine nädal teeme tööd ja naudme muid väärtusi.
Hommikul kireb kukk Jordie ja magab ise edasi. Esimene ärkaja läheb laseb kanad välja. Kanakari on vabapidamisel ja õnnelik ja muneja ja üldse saab enesega ise hakkama.

Süüa peavad nad ise enesele noka vahele saama. Lisatoitu antakse õhtul kuue paiku, millise aja lähenedes koonduvad sulelised sappa igale vähegi liigutavale inimisendile, lootuses kõht vaevata täis pugida.

See on naljakas vaatepilt.

Maja Tegija on taks Luna.

Peletab metssigu, valvab maja ja on muidu üübernummi.

Ja väga õnneliku olemisega.

Üks osa põllumaast maja ümber, millest peab saama kõrgpeenrad.
Tegu on lihtne - ülesküntud põllamaal kõblaga raiuda kiht pehmemaks ja see siis labidaga paremale või vasakule loopida.

Tähtsaim tööriist majas on Kõbel!

Majas on ökoiste ehk -kemps, kuid vana traditsiooni kohaselt tundub haisuvabam nii nagu ikka - hommikul ja vajadusel kõblaga põllale. Kanad ja Luna on uudishimulikud, kuid mitte liialt. Nädala jooksul saan omasse nurka seitse hauakest-kuhjakest. Elu on selline.

Vesi on kanistrites. Kuni saabub puurkaevu pump, mis maast vett üles tarima hakkab. Seni on allikas lähimas külas.

Köögis on gaasipliit, maja katusel päikesepaneelid ja interneti püüab kinni suur "taldrik" maja taga.

Tööd on võimalik teha hommikul ja õhtul. Lõuna ajal on mõneks tunniks sügav siesta - suletakse asutused ja poed, kõik tõmbuvad varju ja naudivad puhkust. 

Valmis peenrad. Pärast vahede kaevamist lõikasime pikadest metallvarrastest parajad jupid, lasime teravad nurgad maha ja lõime maase. Nende ja peenra vahele said plaadid, mis takistavad peenral ära jooksmast. Tükk tööd, pole siin midagi, et labidas maasse ja peenar valmis! Põhk peal hoiab pinnast kuivamast.

Järgmiseks ettevõtmiseks oli istikute kaitsmine loomade ja muude õuduste eest.

Puhkepäevadel möödusid maja eest teel jalgratturid.

 Ja mootorratturid. Ja jutud õnnelikest munadest levisid ja juba võõradki tulid neid ostma ja ettegi tellima.
Kanad tegid oma tööd samuti hoolsasti.

Basseini veekindlaks värvimas.

Algul silmale märkamatu, tuli välja, et põlla peal oliivipuude ja uute istikute vahel on maha pandud 300 viinamarjataime. Ja need kõik tuli võrgutada. Ja mitte lihtsalt kott pähe, vaid iga taime ümbert kõigepealt kõbeliga maa pehmeks, siis süvendik kaevata, bambusvarreke toeks, võrk taime ümber, kinnitada kahest kohast ja taas pinnas juurele tagasi kraapida.
Osadel istikutest polnud veel lehtigi küljes.

Aga ära tegime!
Nüüd jäi oodata vaid vihma (mis saabus nädalajagu pele meie lahkumist).
Prognoos vihmaks on ettearvamatu. Märtsisajule võib järgneda järgmine sabin ka alles oktoobris...

*