15 minutit 10x kuulsam

'
Saare maakonna päevaleht Meie Maa noorteküljel on tänasel päeval teemaks Poogen.
Oma lahke lubaduse andsin ka mina sinna 1 oma tius üles tõmmata.
Ja nüüd loen hing värisemas ja silm säramas Krafinna (ka 1 pogeniste) arvamust säältsamast paberväljaandest:

Wow, ma olen avaldatud ja ma olen kuulus ja eriline!

Netilehel seda kahjuks pole.
Aga no ikkagi!

Fotojahi Eri

'
Sõbralike nõuandeil ja iseenese tarkusest siis selline valik, mis mo poolest veelkordset esitamist võiks leida.

Teemadeks siis oli:

Suplus.

Pehme.

Söök.

Must - valge.


Teised näitusepakkumised siin.

Seekord Suomenlinna

'
"Siia me tuleme!", sai otsus seekord Helsingisse saabudes kindlaks.

Laevalt maha ja turu juurde praami ootele.
Napilt ühest mahajäänuna oli järgmiseni paarkümmend minutit aega.
Väike tiir siis turul.
Jäätiseputkadel jäid silma rõõmustama sildid ja kajakad katustel.
Ettevaatust, kajakad ründavad teie jäätist!

Veealusega Suomenlinna.
Maismaale ja väike arutelu kaarti vaadates, et kas servapidi edasi ja pääteed pidi tagasi või vastupidi.
Ahh, vahet pole. Alustaks kultuuraga ja lõpetaks niisama, kõlas sobivalt.
Saarel oli mõnigi jalgratas.
Ka selline.
Merevanake.
Või oli keegi üritanud vahemaad mandrist saareni rattaga läbida. Läbi vee, nagu mingi filmikangelane, kes ühelt kaldalt vee alla kaob ja mullirada jättes kilomeetreid eemal taas veepinnale end vändab...

Et siis Suomenlinna.
Kants, mis ehitatud 18, saj, mil ajal seal saarestikul rohkem inimesi elas kui Helsinkis endas.
Ühendatud saarestik Helsinki ligidal, mil suur ajalooline väärtus.
1991, kuimaieksi, UNESCO kultuuripärand.
Tarka ja õiget juttu võib netist juurde vaadata, ma panen mälust ja see tähendab ebatäpsusi.

Igatahes. Helsinkisse Katajanokan sadamasse sisenedes möödub alus saartest, mil ühel, vasakpoolsel, näha rajatisi.
Mitmesuguseid.
Siin elati ja ehitati, loodi ja lehvitati.
Sekka võideldi ka merelt tulnute pahade vastu.

Saarel on ehitis mitmesuguseid, vastavalt vajatustele.
Loomulikult kirik.
Ehitatud 1854 tsaar Nikolai I valitsusajal, mil toonane Viapori/Sveaborg(eestikeelset vastet kas ongi?) kuulus Vene valitsuse alla.
Kirik pühitseti Aleksander Nevskile, oli vene ortodoksi kirik ja nägi välja selline.

1918, kui soomlased pääle kodusõda said valitsema omal maal, muudeti Viapori nimi Suomenlinnaks.
Ka kirik saarestikus sai luterlikuks.
Kuplid eemaldati mõned aastad hiljem ning praeguseks on kirik välimuselt ja sisemuselt lihtne, ilustusteta, kuid ortodoksile omade kuppellaega.
Omapäraseks ja haruldaseks teeb ehitise aga pisiasi, et peakupli ehk torni tipus asub majakas.
Täitsa töötav majakas. Kirik sarestiku kõige kõrgeim ja väljapaistvaim hoone eemalt vaadates.
Tuu-in-uan.

Suomenlinna muuseum.
Ajalugu juppideni.
Film ja muud. Huvitav.
Soomemaa ajalugu oli selle väikse saarestiku käes.
Sest see koht oli kants ja vägi.
Algas ehitus 1748 Rootsi valitsuse ajal ja August Ehrensvärdi juhatusel.
Kelle matmisele aastakümneid hiljem tuli Rootsi kunn Gustav III ise.
Ehrensvärdi haud.

Saartele ehitati palju-palju kaitsemüüre, moonaladusid, kasarmuid, ülemustemaju, tarbe- ja lustihooneid.
Elasid seal vangid, kes sunnitööna müüre ladusid kohalikust kivist, meremehed, soldatid, ohvitserid ja ka tsiviilpered.
Ajalugu.
1808 aasta loovutas tolleaegne komandant Cronstedt linnuse venelastele, saades seega põlguse osaliseks ja reeturi võrdkujuks kohalike seas.
Miks ta seda tegi?
Poliitika. Võib olla, et pidas üht võimu teisest paremaks tuleviku perspektiivis.
Oli ju Soome ikka olnud kellegi anastada, enne Rootsi, nüüd Vene.
Kuni Soome iseseisvuseni.

Müürid ja ehitised on muljetavaldavad.
Mitte oma suuruse, aga tugevuse poolest.

Kahurid, merele suunatud, keeratavad.

Kuskil lahesopis ujumiskohakese kõrval viltidega kajakas merel silma peal hoidmas.

Kaljude vahel ja peal, igalpool istusid inimesed ja nautisid äraolemist, merd, kivi ja vaadet.

Pääses sisse niisketesse tunnelitesse, kus kunagi laod ja läbikäigud.
Pääses ka müüridele ja nende vahele.
Ikka kivi, meri ja rohelus visalt.

Nii võis näha kunagine soomekaitsja oma silmadega võõraid laevu piideldes.

No igatahes tähendab kruiis Tallinn-Helsinki seda, et hommikul sülitab laev sind kaile ja õhtul imeb tagasi.
Suurem osa vahepealsest ajast oli sinka-vonka kive-kohti-vaateid mööda käies.
Allesjäänud aeg. Kõndida suurt ja usinasti ei jaksa enam.
Istusime mere ääres, toitsime kajakaid ja varblasi ning nautisime suve.
Kuni mööda sõitis miski paadike sightseen nimega.
Jah, miks mitte enne lahkumist teha tiir mere peal veel?
Mõeldud-tehtud.
Kobisime tagasi mandrile, et paarikümne minti pärast taas uuel alusel veele tuisata.
Teemaks salakaubavedu saarestikus.
Suund rannikutpidi saarekeste vahel Espoosse ja tagasi.

Kui randuda mandrile ja sisemaa poole poodlema joosta, ei saagi teada, et tegelikult on Soome lõunarannik täis arhipelaagi, saarestike, mis sama kaunid vaadata kui RootsiStockholmi sissesõidul silmale kiidetud.
Paremal manner ja vasemal saared ja igat sorti veesõidukid.
Isegi spets bensukas neile.
Sõida ligi ja tangi.

Oli aeg, kui Soomes viina ja piiritusega kaubelda ei tohtinud.
Saared aga omas seaduses olid.
Nii tekkiski saarestikus usin salakaubandus.
Küll liideti kankud piiritusega kokku ja uputati vette miski sulastuvaga, soola- ehk suhkrukotiga, millele hilisemad tulijad pääle aine lahustumist ja saagi pinnaletõusmist järgi tulid.
Küll tehti pidevat kassi-hiire-mängu tolliga.
Lood kõlaritestsaatvad soomekeelsed olid värvikad, inglisekeelsed suht teise tekstiga ;)

Vesi on tüüne ja sinine, mööduvad igat sorti, mootoriga ja purjedega, veesõidukid.
Saared on kivised ja puised.
Mööduvad-möödujad hõikavad ja lehvitavad.

Kaarega tagasi Suomenlinna külje alt.
Kuningavärav.


Taas mandril väike tiir veel sisemaa suunas.
Joojad, vedelejad, pudelikorjajad ja Sõnakuulutajad.
Litsid löövad litsi ja vargad varastavad.
Tavaline laupäev.

Seekord sadamast kaugemale, sisemaale, suurt ei saanudki.
Kuid oli ilus see merepoolne osagi.
Väga ilus.

Ikka veel ei midagi

'
Kuna mul midagi uut ja päevakajalist kosta pole, siis jätkame...
Ülla-ülla!
... rotiteemal :)

Liikuvas olekus rotte on apastraadil suht sant selgetena jäädvustada. Nii hiilisin salakavalalt ligi Püha Une ajal.
Tont laiutab suurel pinnal või on võtnud enda alla uue majakese alumise korruse.

Valge Zuuzi hoiab end keskpaika, liikluse keskele, et mittemillestki ilma jääda (ka söök on ligidal).

Betty, va häbelik, on end peitnud linnupessa, vaid ninake väljas.

Mõnikord toimub muidugi varieerumine. Et kes kellega ja kus.
Seekord üritas Zuuzi Suure Roti mõõtu end venitada, sabad ristis.

Lihtsalt laupäev, rotiline.

'
Vanainimese kombe kohaselt varahommikul priipäeval ärgates oli tahe tungi täis teha miskit asjalikku.
Päevaplaanis oli rotielu kohendamine - suur puur puhtaks ja ümberkorraldada ning kõik, 2 uut ja 1 vana eluk kokku samma elamisse.
Väiksed, kes enne väikses puuris salvkakarbis pelgupaika pidid leidma, on ära teeninud uue isikliku majakese.
Mõeldud-tehtud.
Milleks osta-otsida, kui võib ise :P
Otsing päädis paari vineerlauaga.
Veidi saagi, viili, liivapaberit ja naelu haamri abiga ja - voilaaa - valmis tema oligi.
Kahe pooliku korrusega ja igatepidi läbitav.
Ümberkukkumistoestusega ja muiduilus.

Vanatark, kes läbi astus, nõustas veel õliga läbi immutama.
Ma siis immutasin.
Kuni puuri korrastasin ja tulnutega suhtlesin, tegi kolmik tutvumisuinakut.
Vana-Tont Zuuzit ja Bettyt padjana tarbides.
Jah, pisised on nimed saanud, see ülbikum, suurem ja albiino on Zuuzi, vaiksem tegutseja, hallika seljaga husky on Betty, minu oma.

No kui tüübid juba nii koos magavad, siis võib tutvustamisrituaali lõppenuks lugeda.
Nii nad nüüd koos ühes elamises tegutsevad.
Tähelepanelikul vaatlemisel võib pildil tuvastada kõiki kolme :)
Vähemasti osaliselt.

Tarviline teave

'
... nii igaks juhuks.
Postimees kirjutab, et kui ratas või mobiil ehk veel miski ää varastatud, oleks nutikas miski aja pärast neid otsida lehelt politsei.ee , kus kokkuleitud varandus kenasti üleval.

Et siis. Kui miski asi "kaob", oleks mõtekas teha siva politseisse avaldus ja hiljem, kui ese arvatavasti leitud, kirjeldada võimalikult täpselt oma kallisvara viimse isikupärase üksikasjani.
Kuidagi pead ju oma omanikulikkust tõestama.
Seega - tehke oma jalgratastest pilte, hoidke alles riistaga kaasnevad dokumendid ning tundke tema hingeelu ning füüsist.

Vahepala. Teisipäev

'
Tavaline teisipäev.
Rotid sõbrunevad ja taevas on sünkpilv-päikeseline.
Hoovihmadega.

Rotiuudised

'
Ronja, mu rott, leidis maise puhkepaiga Rotirahul.
Lillepeenras, kus mõnigi näriline oma rahupaiga leidnud.

Pääle Ronnu minekut jäi Tont nukraks.
Suures puuris üksinda siin ja seal magades.

Paari nädala möödudes saabus Õnn õuele ning koos temaga selgis otsus - vaja Tondile kaaslased võtta.
Ja kui juba, siis kohe kaks ja tited.
Täna saabusid siis need kuuvanused õeksed minu majapidamisse.

Püsivad seni eraldi puuris, kuni kõik kõigiga harjunud on.
Tere tulemast!

Fotojaht. Lind

'
Olgu siis seekord ühekaupa.

Üks raudne lind Tallinna Loomaaias.
No kas just raudne, kuid miski mitteelus.

Kui tiivad, siis lendab, siis on lind!
Russalka.

See väike õrritaja keksis jupp aega täitsa nina ees, sädistas ja noris tähelepanu.
Kui apastraadi siis lõpuks tõin, lasi paar klõpsu teha ja tõmbas jeed.
Narritaja selline!

Väikse pöialpoisi leidsime asfaldis kükitavana.
Tuppa pihus tooduna ja rahulikule asemele panduna hakkas vaikselt elavnema ja peagi lendaski oma teed.

Tuvi on tuvi on tuvi.
Tüüpiline linnakraade.

See lahmakas isend laiutas omas ilus Kurgjal talumuuseumis.

Ning lõppeks isetehtud-kaunikene-kartulitrükk.

Suremine - keelatud!

'
Et nagu MISMÕTTES???
See Leedus moraalitagav seadus.

Seadusemuudatus keelab pereväärtusi ja moraali alandava info levitamise alaealistele ning ka näiteks surmast rääkimise ja raskeid vigastusi kujutavate piltide jagamise. Ka heteroseksuaalse vahekorra kujutamine on taunitav.
Seadus puudutab veel näiteks lauakombeid ja ropendamist.

Leedu parlament on heaks kiitnud homoseksuaalsuse vastu suunatud tsensuuriseaduse, mille kohaselt loodavad seaduseandjad avalikku informatsiooni reguleerides Leedu noorsoo psüühilist, füüsilist ja moraalset tervist hoida.
Eelnõus on 19 näidet sellest, millise informatsiooni levitamine julgustab homoseksuaalset, biseksuaalset või polügaamset elustiili ning võib potentsiaalselt noorte arengut kahjustada riigis, kus suurem osa elanikest on katoliiklased.

Et nagu katoliiklased ei seksi, sure ega ropenda?
Telekast keelatakse kõik filmid, mis vähegi eeltooduga vastuollu lähevad, sest kinno võid alaealist mitte lubada, aga kes jõuaks praegusel sajandil keelata alaealiselt telekat vaatamast?
Internetist ma ei räägigi.
Ning kõikidest elusatest inimestest, kes loomulikult oma eludega hullsuured eeskujud on järeltulevale põlvele.
Keelaks siis äkki üldse suremise, vigastused ja kõik seksuaalsuse alates igapäevasest süütust flirdist ära?
Mismõttes keelame ära surmast rääkimise?
Keelame ära ja moraal (?) lööb lille?
Tsensuur ja võltsvagadus meedias.
Avaliku informatsiooni reguleerimine. Mulle kõlab see kui pealesunnitud valetamine. Mis minul isiklikult küll moraali ei tõsta.
Milleks?
Haige maailm, ma ütlen!

Paldiski ja kartulitrükk

'
Et siis taas nädalalõpp ja rahutus kontides.
Paldiskil on Päev.
Omad selle raames kartulitrükipikniku korraldasid säälsamas.
Pilk kaardile ja teine google teekonnaplaneerijasse.
Läbi Keila 50 kilti - paras viluga visata!
Magamiskott kilekotti ja pakiraamile, paar vajalikku asja rattakotti. Ühest kotist piisab. Ilmapetteks varusärk ja -sokid. Läbimärjana öö läbi kükitada ei tundunud meeldiv perspektiiv.
Fotikas ja taskunuga.
Kesklinnast Haaberstisse.
Harku järve juures panin selga turvavesti. Sõiduteel puudus igasugune äär, mis enamasti ikka varuks jäetakse punktiirjoone (kuidas-iganes-seda-nimetatakse) taha.
Ja autosid ikka sõitis
Enamus õnneks ikka ohutundest väikse varuga ratturi suhtes.
Tasapisi, mõnede jalasirutustega Keilani välja.
Tee peal kõht ülespidi madu.
Pidasin kinni, et mis tõug seekord?
Ja et miks ta peaks koolema autorataste lõmastusest.
Lähemale minnes hakkas madu saba liputama.
Seega otsisin oksakese teeveerest - pole mõistlik elusat madu jalaga torkima minna.
Meenus miski vanarahvatarkus, et kui madu peast lahti pole kaksatud, siis on ohtlik veel tükk aega.
Pühkisin tüübi teeveerde.
Nastik, ilus loom.
Mõtlesin, et valaks ta ka veega üle, et teine nii tolmune.
Kuid siis jälle, et vähe vaene vingerjas veel kannatanud või?

Sõita on tore.
Ja teate, sõbrad. Eestimaa on üks ilus koht ja ilus maa.
Ikkagi oma ja harjunud.
Olgugi halli taevaga ja vihmaootel.
Silmanurgast merd ja teisel puid, igatsorti põllad vahepeal.

Miski kümme kilti enne Paldiskit, kui olin teelt kõrvale keeranud midagi uudistama, möödus paaaaalju mootorratturhiiri.
Meenus, et Paldiskis ka nende kokkusaamine olla.
Veidi enne linna oli suuuur plats, täis autosid. Kohe triiki täis.
Hiljem, linnas ringi liikudes oli neid tuhandete autodega platse rohkemgi.
Palju, palju autosid sadamas.

Linn ise on selline... väikse hõnguga ja parajalt sürr.
Väike õhtuidüll.

Viiekordsete elumajade vahel pesitseb väike palvemajake, uksel käsitsi kirjutatud venekeelne sildike teavitamaks teenistusaegu.
Pakettaknad ja vana lagund betoonist poollagund trepikene.

Laada juures oli avatud teine, endine klubihoone arvatavasti.
Ukse vahelt sisse piiludes kitsuke ruum tüüpiliste klubitoolidega. Teate ju need klappidega, 4-6 kõrvutikinnitatut.
Küsisin, misvärk siin toimub?
Seintel stendid, paberitel nende küljes Piibli tsitaadid.
Kaks memmekest ja arvata pastorilaadne meesolevus.
Vene keeli ikka kõik.
Et mida soovin? Oma elu muuta või etc.
Ütlevad, et üürivad ruume, kuid paha aura. Kõrval samas majas riietemüügiga tegeletakse. Aga eks ma ju tea, mis Jeesus kauplejatega pühakojas tegi.
Eksole.
Igatahes saavad nad usu, Jumala ja kindlasti veel miski tegurite abiga kuskil kohevarsti uued ruumid.
Mingu neil hästi!

Laat ise kõrval platsikesel.
Üle platsi kõlab muusika.
Pakkuge, miskeelne?
Müüakse ninni-nänni, süüa ja riideid, punutisi ja midaiganes.
Silma jääb välikäimla.
Praktiliselt endiselt käru peal.
Milleks maha tõsta, kui õhtul jälle ära viima peab?

Loomuliku mõnususega ronivad enne silma kleepunud roosa rolleri selga memm ja lapsuke.
Rahulikult ja väärikalt kulgevad plärinaga oma suunas.

Põhiürituste platsi poole suundudes märkas silm huvitavaid peakatteid mälestusmärgi juures.
Salavat Julajev. Mäletate, jah?
Igatahes selgusid esindajad baškiirideks.
Kogunemise põhjust ei suutnud välja kuulata.

Õhtul esines platsil Anne Veski.
Terve linn oli elevil.
Söögikoha tädike lausa pakatas ootusest.
Söök oli kesine.
Kaasasolnud koer juhatati sisse tagauksest tahakambrisse, et "teisi ei segaks".
Söögikohas polnud ega ilmunud meie sealoldud ajal kedagi peale personali.
"Siin linnas on kaks söögikohta. Üks on bordell ja teine on narkourgas," juhatasid Paldiski Tuntud Blogijad, kes mõlemas esinduses läbi astusid piknikult.
Valisime bordelli.
Õhtul ka teisest läbi jalutades ei saanud oma valikus kahelda - söök ei paistnud sealgi parem.
Lõppeks tellisime kaasa 3 Peetri pizzat ja ei pidanud pettuma.
Kaardimaksed on vist vaid kahes kohalikus poes, mujal kehtib ainult sularaha.

Kuid Muula mägedes, kunagises Peetri merekindlus-rajatises, trükiti kartulitega.
Generaator mürises veidi eemal, tootes voolu suurtesse kõlakastidesse, kus huvitavat muusikat tuli.
Rahvas istus vihmatibu eest varju all ja kujundas kartulipoolikuid, et siis neid värviga kattes ja vastu paberit surudes... milleksiganes lugeda.

Iga uus (unustet vana) vajab mõistuse piires järgiproovimist.
Nii paningi saabununa ratta üleslöödud telgi taha ning potsatasin kartulit vormima.
Päris mõnus tegevus.
Minu valminud kunztiteos:

... ning selleks tarvitusel olnud trükikartulid:

Õhtul, kui hämaraks kiskus, läksime Pakri poolsaare tippu avastama.
Murdunud pank, päikeseloojang ja tuulepark.

Kuskil ühe-autorajal edasi tuterdades oli maja.
Kelle? Loe maja pealt :)
Paldiski huumor?

Kohaletulnud mahutusid telkidesse.
Saabus öö taamalt kostva tantsumuusika saatel.

Hommik oli hommik.
Vaikselt end kokku pakkides ajasin pooled magajad üles ja lasin siis nagu õige mees kunagi jalga.
Ilm kandis.
Varuvariant eriti sandi ilma puhul oli rongiga koju tagasi.
Tasapisi tagasisuunas.
Mingi sildi juures otsus, et igav on korrata tuldud teid, ning keerasin Laulasmaale, mere poole.
Edasi pikki mereäärt.
Laulasmaa, Keila-Joa, Türisalu.
Aega on, seega sagedased kõrvalepõiked, kuhu vaid silma ja hing sunnib.
Türisalu pangal oli enamasti katkematu madal piirdepalk sõidutee ja pangaääre vahel, välja arvatud see kõige avaram koht...

Murastest tekkis eiteakust rattatee.
Täitsa mõnus, selline eraldi teekene.
Rulluisutajad, jalutajad ja ratturid.
Üksikud.
Vahetasin kohe oma turvavesti tavalise vastu.
Ja siis.

Teate, armsad kesiganes neid rattateid teevad.
NII ei tehta!
Tuhisen mööda ilusat eraldi rattateed alla Tabasalu mäest, rattal miski 45 km/h rauas...
ja siis tuleb käänaku tagant miski 10 meetrise vahemaaga silt "Rattatee lõpp" ja selle taga otse mõnus kraav.
Paremale kiskudes oled risti sõiduteel ja vasakule tõmmates laskud miskisse määratlematusse suvilavahe-jäätmaale.
See on päris mõnus laskumine.
Aga.
Teeme nii, et niimoodi ei tee, eksole?

Selle hirmsa elamuse elusana üle elanud ketrasin vaikselt kord rattateel, kord teeservas (kuidas rattateed parasjagu jagus) linna poole.
Teeserva jäi selline elukas.
Kitsetall, eksole :P
Vale puha, lihtsalt puu. Oks, känd, tüvi, misiganes.

Minek 50, tulek miski 65 kilti.
Istmik rattasadulast valus ja elamusi silmini taas.
Külastage Paldiskit!
Jah, ja trükkige kartuliga!