Fotojaht. Varjud

Lehtede varjus.
Omas kodus.
Sinikeel skink.


Mineviku varjud.
Auschwitz-Birkenau koonduslaagri väravad.
Raudtee, mispidi sõitsid sisse vagunid inimestega, kellest enamus ei lahkunudki.


Pimeduse varjus.
Poolas, Wieliczka soolakaevanduses.
Umbes 90-150m maapinnast allpool.
Soolakivist kujud.
Müüt räägib, et Ungari kuninganna Kinga kaotas sõrmuse, mida leides kaevati välja ka soolakamakas ning saigi alguse soola kaevandamine ses kohas.
Pildil ongi stseen sõrmuse leidmisest.


Pilvede varjus.
Zakopane, Tatrad ja Lõuna-Poola.


Udu varjus.
Hommikuvihmane.
Ikka Tatrad.

Laupäevased elamused

Jälg metsas.
Pirita messikeskuses.
Uksest sisse astudes ruuminurkades kuused.
Selge, jõulud tulekul, laksatas esmalt kõrvade vahele. Aga ei, siiski oli tegemist näituseeksponaatidega.
Mööda rohelist vaipa läbi suurest paviljonist, kus hunnikute kaupa metall-plast toole, infoboxe ja kõike neid maigutavaid inimesi.
Näituseni siis. Esimesel väraval saime märgid rinda ja teise juures meeldiva naisterahva vahendusel informatsiooni omanikuks. See oli ka kõige huvitavam punkt.
Edasi väravatest sisse-välja "varvastesse", "kanda" ja kekspaika.


Oli pärispuid ja libapuid, õpetlikku ja teavitavat teksti.
ühes otsas mõtelus, mis siis, kui metsa enam ei kasutaks ja teises, mis lihtsalt hoolimatu tarbimise korral. Keskpaik oli kuldne kesktee.
Selline üldinformatiivne meeldetuletus ja mõtteaine.
Ja küsitlus.
Näiteks:

EESTI METS KUULUB
* umbes 60 tuhandele metsaomanikule, sealhulgas riigile
* karudele ja huntidele
* metsas valitsevatele metshaldjatele
* valitsusele

Mina pakkusin kolme esimest :).

Igatahes sain vastuse, kuidas elustatelt puudelt aastarõngaid lugeda saab. (Puuritakse prooviklots, loomulikult!)

*
Türgi värvid ja lõimed.
Gönül Paksoy ajatu rõivadisain.
Mikkeli muuseum Kadriorus.
Siin polnud ma enne käinud.
(Kas ma olen maininud, kui tore on ISIC olla?)
Suhteliselt hämar ruum, kuid millised tikandid, kangad, ehted!


Kudumid, Ottomani ajastu kangatükid, rahataskud, mütsid, padrunihülssidest kaelaehe, ja nukud. Iga viimne kui detail täiuslikkuseni õmmeldud, tikitud, sätitud, värvitud, kokkusulatatud, kokku sulatatud.
Jättis korraga iidse ja värske tunde.
Ning milline peen ilu!

Lisaks sai lahkudes kaasa kalendripiltidega kunstniku ehetest. Peen ja filigraanne töö. See kunst on lähedaltimetlemiseks, detailides.

*
Ülemisel korrusel maalid ja portselan.
Ka siin on vaatamiseks detailid ja peen töö.
Hiina portselan.


Ning eriti köitis mind üks õlimaal.
Tundmatu saksa kunstnik William Hogarthi (1697-1764) järgi.
Südaöine keskustelu
18. saj lõpp

Ja see Hogarthi enese maal.
A Midnight Modern Conversation. William Hogarth (1697-1764). 1733.
Pilt siit.

Ühiskonnakriitiline peegel neist kellaneljahetkedest, mis järgnevad vägevale Bacchuse-pidustustele.
Tundmatu kunstnik asendanud mehed naistega.

Mnjahh, üsna tõene.

Vikerkaarenädal

On käes aeg, mil tuleb külmahingusega kohatisega vaheldumisi lausvihma ja päikest. Sageli samaaegselt. Ja kui on vihm ja päike, siis on ka vikerkaar. Kusagil.

Tööloomad - pöialpoiss ja hamsad

Jõuan tööle, maja ette. Tuleb vastu sahmis kolleeg - tule vaata, kas ikka hingab!
Et nagu kesmis???
Piilun majanuka suunas, et kas mõni inime jälle ära väsinud liiast, auto alla, et kassid?
Suundume teisele poole välisust ehk teise majanuka suunas ja seal, keset asfalti, kükitab üks sulekera. Vist hingab. Targutajaid kohe karjas ümber, et mida teha. Lihtsalt muru peale kõnnitee pealt eest? Aga seal oht - kassid ja muud loomad.
Võtsime pihku ja tõime tuppa sooja, hamstri vana puuri sisse. No et kui peaks lendama hakkama. (Meil neid hamsapuure kokku 2).
Kükitab, uudistab, avab nokakest ja keerutab pead.
Asetame oksakese risti puuri sisse.
Kükitab, uudistab, muutub elavamaks. Ja siis.. sirrr! oksale.
Veidi hüples oksal, siis sirutas tiiba ja lendas natu. Mis siis ikka - aken lahti ja puurikaas ka.
Läks, linnuke! :)
Esti paremale, mõne hetke pärast jälle akna tagant mööda vasemale ja kadus silmist.
Hääd teed!

Hiljem tarku raamatuid vaadates sai tuvastatud ka linnukese nimetus - pöialpoiss (Regulus regulus). Esialgu tundus, et miski poja, selline pisine, kuid aastaaeg ei klappinud...

*

Kollektiivsetest loomadest veel.
Nädal tagasi jäi päevapealt viletsaks me Kollektiivi Tütar Tripsu. Teadmata põhjustel ja suht lambist. Võimalikud variandid, aga täpselt ei tea.

Oli hammustamiseni agressiivne iga puudutuse vastu (valus tal endal kõikjalt vist) ja tegeles tasakaalutu hädise ümberpaiknemise ning hingeldamisega.
Reede hommikuks oli ta endiselt elus, kuid äärmiselt vilets.
Kaua ikka looma agooniat pealt vaadata, eriti, kui põhjust ei tea. Ikka ju lootus, et miski, mida saab parandada.
Loomaarstile. See vaatas, arvas seda ja teist, ning andis veidi rohtu kaasa, et siis pipetiga sööta saaks (süstlaga õigemini). Loomake selle käigu jooksul isegi teatud elavnemise märke ilmutas.
Naasnuna hakkas toimuma aktsioon „looma ravimine”, mille käigus ta lihtsalt suri.
Mis siis ikka, loodus võttis oma.
Kuna Tripsu ju leidlaps, ei teadnud me midagi ta vanusest ega eelnevast elust.
Igatahes sai ta kenasse kohta austusega maha maetud.

Töönädala alguses tegi kollektiivi esindus tiiru loomapoodides ja naases musta, lühikarvalise isasega.
Polgu Poeg ristiti Tupsu’ks.
See jooksis esimesel päeval nagu elektrijänes vahet pidamata jooksurattas ja rõõmustas muidu silma ja hinge.
Järgmistel rahunes ja kohanes, magab kui titt. Vaheldumisi ringikalpsamisega.
Elus loom on ikka elus loom :)

Fotojaht. Külm

Sel aastal pole veel päris külm olnud. Vähemasti mitte minul.




Küll on aga neil kahel pildil minu silmis ühine joon - lahkumine.
Ja ometi lootus. Igatsus. Taaskohtumissoov.
Esimene raba kohal ja teine kalmistul.

Valgejärv ja veidi muudki

Akna taga ladistab.
Ärkamine vajub suigatusse, sealt taas ärkamisse. Kiiret ei ole.
Kohustustevabad hommikud on mõnusad.
Soojad ja helged.

Soojemad vihmagaarvestavad rabariided selga ja teele.
Juba traditsiooniks saanuna veidi benssu ja kohvi ning 2 kebernussi, ei, sry, kabanossi ikka, teeäärsest Statoilist (kõigi kastmetega).
Suund Ellamaale, Valgejärve rajale.


Järveotsa järv. Peegeldamas taevast ja kallast.
Varahommikune vihm ja lauspilvisus on taandunud. Vilksatab päikestki.

Matkarada on kenasti märgistatud.
Ülisuured seened ja palju pesakaste.
Nagu miskid fotikanarrid kõnnime rada pidi ja üritame silmarõõmustavat jäädvustada. Tundma õppides "apastraatide" hingeelu. Mõnel (nimesid ei nimeta, aga mina see pole) õnnestub see paremini kui teisel.
Oksad on täis vihmapiisku, mida vilkstav päike kullastab.

Algab järveületav laudtee. Sügiseselt libe.
Valgejärv.


Tõesti valge. Lubi.
Hämmastavalt teavitavad tahvlikesed.
Järvelubi ulatub kuni 3m allapoole, kusjuures veekirme seal peal vaid mõnekümne sendimeetrine.

Võtab veidi aega, enne kui hoomata, et kogu see plats ongi järv.
Laudtee kulgeb kõrgeniku ehk kalda(?) servapidi, siis jälle moondub sillaks suuremate vete vahel.
Teeke viib väikse vaatetornini.


Ja vähemasti siinkirjutaja näpukeste vahel sünnib paaalju kaadreid sarjast "mõttetud rabapildid".
Need on need sarnased, hiljemvaadatuna täiesti igavad ja üksluised pildikesed, mis ometi üritavad jäädvustada seda, mida pakub raba.
Üle lendavad linnukolmnurgad. Sügis.

Edasi läheb pinnas tahedamaks ja kõrgemaks. Laudtee lõppeb.


Antud pinnavorme nimetab legend mägedeks.
Nojahh.
Igatahes olla siia kunagi rukist peidetud rüüstajate käest.
(Huvitav, kuhu täpselt?)
Kuid silmale on koht kaunis.

Edasi näitab vallatu sildike allikateni.


Vesi on külm ja puhas. Põhi lubjast valge.
Joon mõnuga.

Longime edasi. Hundilõksudeni.
Peibutistega hundilõksud. Vaesed peibutised!
Hundiauk ja hundiaed. Nutikad väljamõeldised iseenesest.


Lihtsalt loodust nautides jõuame tagasi alguspunki.
Kuhu edasi? Päev ju prii ja kaunis.
Väikse vihje põhjal nina Padise poole.

Tee on metsavaheline ja tekitab tunde, et suvel saaks siin suht vabalt ka rattaga reisida - liiklus harv ja pinnas üsna sõidetav, ümbrus aga viimase peal.
Hobused ligidal, haistab mu silm aedikut nähes.
Olidki.


Ilusad isendid.
Mäletan-mäletan, miks ma ei mäleta....

Padise Linnamägi, linnus.
All jõgi ja jõekäärus kõrgem koht. Hea kaitsta end igatahes.
Koprajäljed puudel.

Ja siis Padise klooster.
Vaba sissepääs igale poole.
Puutellingud.
Õllepudelid tühjad vedelemas.
Ja mu kõrgusekartus, kui tuule meelevallas kaitseks vaid põlvini rinnatis.
"Mälu on täis", teatab apastraat rahulikult ühel hetkel. Mu hommiku veel pilditu fotikas on küllastunud. Kustutan käsitsi paarile pildile ruumi.


Kõikvõimalikul viisil kloostrivaremeid imetletud, tabab teadmine ja tundmine, et väike väss ja valguski varsti hämaruseks kandub.
Lahkuva valgusega lahkume ka meie.
Oli ilus päev!

Fotojaht. Tehnika tänava tehnika

Mille muuga kui tehnikapoega peakski algama tänav, mil nimeks pandud Tehnika?
Paarsada meetrikest Balti raudteejaamast, Toompea külje all.


Nikerdustehnika.
Tänavat pidi edasi minnes jääb silma mõnel majal varasematest aegadest säilinud või taastatud nikerdused-kaunistused aknaääristel ja ustel.



Tükike tehnikaajalugu Tallinna Transpordikooli hoovis.


Veidi edasi jääb silma Kassisaba õllebaari ees seisev... misasi?
Õige, puitskulptuur.
Eks ole iga töövõte tehnika. Kirjatehnika, võitlustehnika, ujumistehnika ja kudumistehnika.
Miskeid tehnilisi võtteid siin igatahes kasutatud on.


Tehnika tänav on suurelt osalt kastaniallee. Kevadeti õisi ja sügiseti saaki tulvil.
Ühel pool majad ja teiselpool raudtee.


Ellujäämistehnika.
Iga haava asemele kasvatab puu mitmekordse kaitsekihi.
See puu on vist väga haavunud.



Tehnikat kihutab mitmes suunas. Rongid, rattad, autod, trammid, üle lendab lennukeid.


Samas kõrval on trammide pesa, üks lilla isend ka jalgu puhkamas.

Midagi teistmoodi

Küsimus: mis on pildil?


Oli au viibida täna Tallinna Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus.
Samas majas käisin viimati umbes 20 aastat tagasi, kui maja veel teise koguduse kasutada oli.
Ja siis oli hoone väljast räämas ja seest kokkuklopsitu ja lihtne. Mis ka mõistetav, kui maja ajalugu vaadata - oli hoone nõuka ajal ju spordisaaliks kohandatud.
Igatahes asub seal taas, nagu algusaegadel, Eesti Apostlik-Õigeusu kirik.
Ülempreester Mattias seletas lahkesti ajalugu ning ikoone lahti.
Väärtuseks ja omapäraks kirikus on pärnapuust nikerdatud toolid, kantsel ja ikonostaas ehk kujusein ohtrate ikoonidega altariruumi ja palvesaali vahel. Omapäraseimaks olid ikoonid Eesti oma märtritega. Nikerdused olid filigraansed, näpu all siledad kui valatud. Kogu puittöö Kreekas valmistatud.
Lisaks on kirikus väike kirikutekstiilide muuseum.
Vastus alguses esitatud küsimusele on: paremal diakoni, vasemal preestri teenimisriided. Jah, ka see vasakpoolne. Valmistatud meie oma muhulaste poolt kingitusena. Armas, kas pole?

Kel mahti, astugu läbi. Huvitav on igal juhul.

Kojutoomine või sisse talitus

Tähelepanu!! Paikese Pagar OÜ pakub:

Tellimine ja toimetamist meie tooteid äärde omale peale maja.
Tel. 6012 XXX; 5556 XXXX. (ega siin miski reklaamibüroo ole!)
toimetamist 60 eek, tellimine tort taha kolm päeva

Tuleb pärast silmama teid seas meie klientide! !

Mitu päeva hiljem: Nad on selle ära parandanud, kohe nagu mõistetavaks.
Kiitus vaid!

Fotojaht. Lõikus

Lõikus. Rõõm ja kaotus.
Rõõm saagist ja kurbus hääbumisest ja katkemisest.
Üle kõige ja kõige lõpus siin maises elus on Suur Lõikaja - Surm.


Pildil näituselt tabatud Poola kunstniku poolt maalitud Surm. Mulle sobib selline nägemus - töökas elunäinud naine. Ehk paljudele eluandjagi, sõrmuse järgi abielus.
Osa elust. Igati loomulik osa.


Raudteeliipritest mälestusmärk 1941-1949 Lääne-Eestist küüditatutele.
Ka see oli lõikus. Karm ja valus.
"Kokku küüditati1949. a. märtsis Läänemaalt Novosibirski oblastisse üle 2 200 inimese, kellest 78% moodustasid naised ja lapsed".
See üks väljavõte infotahvlilt Risti raudteejaamas.


Russalka Kadriorus. Mälestus meremeestele, kes 1893 aastal merre jäid. Autor Amandus Adamson.
On see saatus või juhus.


28. september 1994 hukkus parvlaev Estonia.
Pärnus asuv mälestusmärk.
Meri lõikas pooleks elusid.


Ole sa suur või väike, kord satub igane Suure Lõikuse saagiks.

Kuldne kalmistu

Surnuaed on rahulik koht. Kohalike mõttes. Kui on intsidente, siis enamasti külaliste poolt.
Kõike on ühtlaselt üle kullanud sügislehed.

Elu kalmistul.
Jah, seesama orav.
Saatanlik säde silmis.
(Välguga tehtud pilt, eksole. Ja mina ei seisnud posti otsas, vaid puu all)

Sügis sobib kalmistule. Inime pannakse mulla alla. Lehed katavad. Surnud, kuid elusalt värvilised lehed katavad kõik, mis maa peal nähtaval.