Misma käisin ja kusma nägin

*
Et mitte kõike ja põhjalikult ära rääkida, nagu oli, jään PÖFFI ja meeleavalduse raamidesse.

*
16.11
Olid piletid Draamateatrisse. Etendusele, mis jäi ära. Väga mõistetavatel ja inimlikel põhjustel.
Etendus oleks olnud see.
Hea, et enne minekut kodulehte näppisin.
Aga.. õhtu vaba. Võtsime piletid PÖFFi Just-programmi raames täiesti suvalt filmile.

Jess + Moss
Filmi kirjeldus lubas midaiganes.
Saal oli täis pubekaid ja popkornihasu.
Film ise oli aga hea. Üllatavalt.
Sisu: kümnene poiss üritab kassetmakil salvestada hetki, jutte, mälestusi. Seda koos (vist) täisealise neiuga.
Mis suhted neil täpselt omavahel on, ei saagi selgeks. Nad kuuluvad kokku, teevad asju koos, käivad ja on koos. Ometi eraldi. Ja kogu Lugu on hakitud, törts minevikust, teine olevikust.
Aga LUGU kannab täiega.

*
17.11

"Aitab valelikust poliitikast" meeleavaldus Tallinnas.

Läksin, sest mul oli meel.
Ja kui ise ei tee, siis ära vingu, et keegi ei tee.

  Olid noored ja olid vanad ja vahepealsed. Oldi jalgrataste ja titekärudega.

Oldi rahulikud ja sõbralikud.
Meenus. Korraks. Tundus. Noh, nagu vanasti, nagu selle laulva revoluutsia aegu.
Käisin ja olin vaikiv meeleavaldaja, meelsuse kehastus.
Isegi telepurgis näidati.
Ühiskarjumised tundusid mitte kohatud, aga survestatud.
Ja ma ei tahtnud olla survestatud.
Tammsaare platsil nägin nii mõndagi tuttavat. Paljusid ei näinud ka.
Pildijäädvustamisapastraat suri näljasurma.
Aga hea oli. Tunda, et me oleme hetkeks koos ja ikka veel miski kandi pealt samad ja sarnased.

*
Meeleavalduselt läksin kinno.
PÖFF
Pieta
Kim Ki-Duk.
Teine käitumisviis. Kultuuriliselt.
Vägivald ja peenelt sepitsetud reetmised.
Lunastus ja süütunne. Tekitatud.
Mitte loomupärane.
Loomupärane on keppida, vigastada ja tundetu olla.
Süütunne viib kohtu ja karistuseni.

*

18.11

PÖFF
Armastus.
Film vananemisest. Vanadusest.
Mis pole haigus, vaid elu ise.
Vanal paaril juhtub vanadus. Naine jääb nõdraks ja hakkab hääbuma.
Mõistuselt ja ihult.
Seda ei saa ravida.
Ja kestvast armastusest. Sellest, mis side on kahe inimese vahel. Usaldus. Hoolivus.
Koos olek.
Lõpuni ja peale lõppu.
Aeglane, nagu elu ise.
Detailne, nagu elu ise.

*

21.11

PÖFF
Aeg kui üürike viiv
Taas film vanadest.
Pealt 80 naine ja mees kohtuvad ja armuvad.
Ja teevad kõiksugu armunute trikke ja värke.
Kolivad kokku, joovad shampust, seksivad ja teevad koos sõbraga isegi kanepilaksu.
Naeravad kergendatult ja vabalt.
Ümbritsev ei aksepteeri, ei mõista.
Mees lahkub oma senisest elukaaslasest.
Naisel on elada kuus kuud, enne kui diagnoositud vähk ta tapab.
Nad on vanad, armunud ja tahavad võtta elust kõike, sest mida kaotada?
Mehel on poolde silmamunasse kaardus kulmud ja naine paneb hambaproteesid ööseks likku.
Näevad välja kohati narrid, sest.. nii ju ei tehta selles eas?
Aga miks  mitte???
Seekord, erinevalt eelmisest filmist, tapeti naine unerohu, mitte padja abil.
Ikka halastuslasu ehk eutanaasia põhimõttel.
Armastusega.

*
Ja on veel laadung filme, mida vaatama pole jõudnud ehk suutnud minna.
Piletihinnad ja ajavaru.
Ja mõnikord tahaks ka valgel ajal oma magamisurgast näha.
Pimedas minna ja pimedas tulla, nii iga tööpäev..
Masendav.

*
Ja siis veel.
Ostsin üle hulga aja raamatu.
Poest.
Raha eest.
Kapten Sinikaru 13 ja 1/2 elu.
Toekas ja kerge-lummav kirjandusvara pimedateks õhtuteks.
Meenutas Kapten Bluffensterni ja Muumitrolle.
(Viimast ma ei linka, sest kui sa ei tea, siis.. googelda)
Raamat täis LUGUSID!
Lapsikuid, muinasjutulisi etc, aga igatahes kaasahaaravaid.

*