Kanuuga Valgejõel

*
Viis aastat tagasi käisime osaliselt sama pundiga Tapalt allavooli Suru sillani. Kaks päeva läks aega.



Seekord plaanisime rahulikult, veidi kaugemale ja kolme päevaga.
4 kanuud, 8 suurt ja 1 väiksem variant inimest.
Omadautod kanuumehe õuele, ise kodinate ja kanuu-järelkäruga Tapale kanuumehe autoga.
Paadid ja varustus maha ning siis tasapisi kodinaid kilekottidesse pakkima.
Pakid kanuudesse mahutatud, päästevestid selga, mõlad kätte ja veele!
Kell oli umbes 2 päeval.

Kui kanuu vette vajus, karjatas sabaots: siin on auk! Vesi mulksus rõõmsalt mõranenud kanuupõhjast sisse. Õnneks mitte ähvardavalt palju.
Tõtt õelda olid kõik paadid pragusid täis ja pärast meie kasutamist oli neid rohkem.

Päike soojendas ja sääsed olid rõõmsad värske liha üle.
Sääsetõrje oli tõhus.
Kulgesime tasapisi ja kiirustamata.
Jõgi oli vaiksevooluline, suht madal ja piisavalt kitsas, et kaldast-kaldasse- mängu mõlada.
Keerutas kelmikalt paremale-vasemale.
Mõnikord tundus, et keerutas lausa sõlme end.
Palju koprajälgi-radasid ja "pliiats"-kände, sekka mõni koprapesagi. Võinoh, see okstekuhil.
Linnud, liblikad, päike, vesi, sääsed. Ohtralt sääski.
Ainsaks orientiiriks sai sildade lugemine, mille alt möödusime.
Ikka jäi keegi kuskile veidi kinni või kulges selg ees. Kas lustiks või lihtsalt.
Ümber siiski keegi ei käinud.
Mõnikord oli veel langenud puud, millest sai väikse pingutusega üle.
Mõnel korral aga pidi kanuud maad mööda ümber takistuse vedama.
Seltskond oli suurepärane, peeti üksteist silmas ja rasketes kohtades teavitati ja aidati.

Esimene õhtu. Metsavahikordon enne Sika silda.
Kell oli kuue paiku.
Vedisime kanuud kaldasse ja jäime ööbima.

Nii mõnigi magamiskott oli märjaks saanud. Õhtupäike ent veel kuivatas, tuuleke puhus ja sääsed närisid kõike, mis teele jäi.

Mis muidugi ei seganud õhtust pada ja pannkooke tegemast.
(Need hallid ebemed on murdosa sääskedest)

Ja juttu jätkus kauemaks.
Igaühel ju omad lood kaasas.
Tee joodud, vajus vapper reisiseltskond väsinult, kuid õnnelikena magama.
Rukkirääk (või salapärane konnaline) krääksus krääk-krääk jõekalda heinas. Näole ei andnud ja tema hääl tiirutas veel hommikuni ümber telkide. Ka kägu olla öö läbi kukkunud.
"Nagunii on miskid metsahäälte lindid segi läinud metsaspioonidel, kes matkajatele linnulaulu jagavad," oli arvamus hommikul. Sest ilma paranoiata on nagu ilma hommikukohvita. Või midagi.

Hommikul vara hakkas sadama.
Kuna ilmateade oligi laubast päeva vihmaseks määranud, oli kõik korra kohane. Sadu kestis nii pooltunnikese ja kastis märjaks telgid ja heina.
Hakkas kostma hääli. Telkidest.
Teate ju, et telgis sees on tunne, et oled varjul ja värki. Tegelikult on varjul vaid pilt, hääled ja muud on üsna avalikud ;)
Igatahes roomasid telkidest märga heina haigutavad ja sääski vehkivad kujud, kes nõudsid kohvi ja putru.
Eks siis varsti saadi kah. Mõlemat.
Metsas asjalkäigud olid piinarikkad, sest tagumine paljas pale oli kui märklaud. Ikka nendelesamadele sääskedele. Samas.. strateegilisi piirkondi sääsetõrjega sisse määrida ka nagu ei täind.
Ärgatud ja märgatud, kasitud ja toidetud, sai vaikselt asju pakkima hakatud.

Tiirutasin ringi ja leidsin juhiseid tee äärest, mis silda ületas:

Lühidalt - muide, me siin mõnikord tulistame, kas teate.
Meie kuupäeval ei tundunud õppuseid toimuvat.
Kuid siiski, meelespidamiseks:
(klikka, näed ehk ka lugeda juhiseid)

Pikalt aega veetes, kuhugi kiirustamata ja juba päikest pilvede vahelt märgates ning tuules kuivanud hainas jalutades viskasime kanuud veest tühjaks, laadisime kraami sisse ja lükkasime paadid allavoolu silla poole.
Osavamad suutsid lühikese maa peal nina otse keerata.
Mitteosavamad katsusid kanuud vooluga sirgelt hoida, pead põlvede vahele toppides selg ees silla alt läbi saada.
Õnnestus kõigil üht- või teistmoodu.
Jälle veel.
(Kuna oma pildiapastraadi vee peal väga ära olin pakkinud, siis ei hakanud teist välja näppima enne õhtusi peatusi. Nii et sõidupealsed pildid on vaid mälus.)
Erinevalt rattamatkadest, kus vihma saabudes saab ratast peatada ja paljusid asju veel kohendada ja kaitsma saada, pole veel, kui kanuu äkitsi ümber käib, enam suurt midagi teha. Siis on, nagu on.

Sest võimalusi ju igasuguseid.
Jõgi oli huvitav. Inimtühjus kahel pool kallastel. Ainsad märgid inimestest on rämps, mis maha jäetud. (Nõmedikud, ausõna! No mille on vaja tühja taarat vette visata???)
Esimesel päeval olid ainsad inimolendid 2 kalastajat-armastajat-tont-teab-keda, kes ühes jõekäärus tegutsesid.

Vat teisel päeval oli täiega päevituseilm, mitu maadmöödatarimist ümber takistuste ja täiesti rahulik kulg mööda jõge.
Lugesime aga sildu. Kilometraažist polnud kellelgi aimu. Kellelgi gepsu pold :)
Mõni vapram käis ujumas. Vabatahtlikult ja veidi ka vajaduse pärast.
Päev kulges.
Aegajalt keegi kaldus (loe: jäi kaldasse kinni), haaras järgnevad kobarasse kõrvale ja toimus väike snäkipaus.
Vahepeal tehti lihtsalt jalasirutus-metsapeatus.
Kui keegi liiga kaua kadunud oli, oodati järgi või mindi asja uurima.
Jõgi oli kitsas ja äärmiselt käänuline, oli mõistlikum kuulata kui vaadata kaaslaste asupaika.

Mingit järjekordset sillajäänukit ja selle ees asetsevat imemõnusat peatusplatsi märgates otsustasime, et aitab küll, muidu saab meeldiv reis järgmine päev liiga ruttu läbi, sest "sellest" sillast Peterburi maanteeni  jääb juba üsna vähe maad.
Sild oli küll lagund, kuid tundus täitsa Tankisillana.
Peatusime, kinnitasime kanuud, maandusime (loe: läksime vee pealt maa peale).

Kodinad kaldale, telgid üles, magamiskotid ja hommikust niiskeks jäänud telgikatted kuivama.
Kell oli miski kolme paiku.
Varane maandumine.
Sääsed, jah sääsed. Ja tõhus sääsetõrje, mis tõesti aitas. (Ma teen reklaami vaid tõrjele, kuna ise ostsin selle hoopis siit.)
Igatahes vajusime vaikselt metsa alla, mõni ujus, mõni kondas niisama võsa vahel ja loksutas istumisest kangeid liikmeid.
Tegime teed ja kohvi. Siis veel veidi teed ja kohvi. Siis veidi näksimist.
Kuna igasse kanuuse varutud viieliitristest joogiveega kankudest olid pooled juba tühjad, leppisime jõeveega variantide puhul, kui vesi sai keema aetud.
Õhtu edenedes makaronid sulajuustu ja lihakonserviga.
Ja - üllatusüllatus - veelkord pannkoogid :P
Ikka moosi ja kondentspiimaga.
Ja juttu jätkus kauemaks.
Õhtu edenedes panime ka lõkke põlema. Sest oli koht ja oli puid.
Toitu tegime priimusel.
Lõke põles, ümbruskond oli üle vaadatud.
Jah, teejoomise peal üllatasid meid kaks väikeste seljakottidega jooksvat noormeest, kes ilmusid metsast ja küsisid, kasse on Tankisild. Jajahh, muidugi, olime kindlad. Nemad jooksid edasi.
 Lõke põles, lõkkejutud ja -vaikimised. Lehisokstega sääskede peletamine. Unisuse saabumine.
Lõke korralikult ohutuks kustutatud, sai kokku lepitud, et enne kella kaheksat keegi kõva häält ei tee! Et ei juhtuks sama, mis eelmine hommik ;)

Uni, magus mesi.
Kella nelja paiku käristasin luku lahti linnulaulu saatel ja vaatasin välja.
Jah, muidugi ta oli seal.
Udu jõel!!!
Riided selga, apastraat pihku ja kaldale:
(See see meie arvatav Tankisild, vasakus kaldas kinnitatud kanuud.)

Ja sealt meie eelmine päev tulime:

Pildid tehtud, pugesin vaikselt kui nugis lukkude kärinal tagasi magamiskotti. Ja enne hommikut ei häälitsenud.
Vaikne hommikune äratus ja teguitsemien.
Kohvi ja pudru ja võileivad.
Ja kahjutunne Teelolekut lõpetada.

Pühapäevahommikune kõne kanuuomanikult. Et kaugel oleme. Noh, ikka Tankisilla juures! Ja kohe küsimus, et kesse eurovisiooni võitis? Teave saadud, jätkasime oma metsaelu.
Vaikne toiming, telkide kuivatamine, asjade pakkimine...
Kiiret ju pole!

Käänuline jõgi oli millaski asendunud saarestik-jõega. Hargnes muudkui ja alati oli valik - paremalt või vasakult. Sageli olid kõik muud teed pääle ühe läbimatud.
Aga selles see lust ju seisneski :)
Läbisime ühe silla (mis takkajärgi tarkuseks osutus siiski Tankisillaks, mitte veel Suruks, nagu eeldasime).
Ja hakkasime ootama paratamatut lõppu.
Viivitades, aega pikendades ja veelolekut nautides.
Kuni saabus esimene kivivall ehk kärestikulaadne asi. Mitte kõrge, aga madala vee ja tihedate kividega.
Kuidagi ümberminemata ja kanuuraginal sai see ületatud.
Kõrval maja, ees sild.
Jah, alles see oli see Suru sild, kus eelmine kord lõpetasime.
Seega veel jupp maad meie reisi lõpp-punkti.
Aga see ju vaid selge rõõm!
ootasime kõik paadid taas kokku.
Ees, Suru silla all oli palju kive ja kõva kohin. Siuke väike kärestik taas.
Kanuud siis ükshaaval sinnasuunas. Et üksteisele kanda ehk sisse ei sõidaks ja vajadusel abistada saaks.
Läks esimene.
Keskele hoida!
Läks teine.
Vaimustuskarjed.
Meie kord.
Ettevaatlikult, madalasend.. ja uhhhh! lend läbi vee ja vesi järellainetusel veel püksidki märjaks kastis.
Jee, teeme seda veelkord!
Seda ütlesid kõik!
Ometi loobusime vastuvoolu uhamast või mööda kaldaid teistpoole silda taas minemast.

Läks kiiremaks vool ja kivid tekkisid ootamatult külje alla.
Paaris kohas mängisid Vägevad Koprad.
Takistusi teel sagenes.
Viimane oli rängim. Suur kuusk kõrgekaldalise jõe kohal risti langenud. Alt ei saa. Üle ammugi mitte. Ainus võimalus kõrvalt vedada. Kaldad kõrged. Loomajõud abiks.
Läks aega, mis läks, aga aega läks.
Ja hakkama saime.
Vapramad meist astusid külmapõlgavalt vööni vette.
Epumad mölisesid niisama.
Aga üle me saime.
Ja see koht oli märk, et varsti on lõpp.
Kaldatele hakkasid tekkima eramud. Ümbrus muutus leebeks ja tsiviliseerituks.
Igavaks, lühidalt.
Viivitasime, kuidas saime.
Ehkki pool matka oli kiirusemõõtjaks veevol ja mõlajatel oli vaja vaid suunda hoida.
Ega me ju sportima tulnud!

Kannid ja õlad olid siiski haiged. Aga see käib asja juurde.

Peterburi tee silla all lõpetasime.
Kanuumees ootas meid. Pakkis kotid ja meid autosse, kanuud, vestid ja mõlad taha ning naasesime omade autode juurde.

Reisi lõpp.
Sääsekublad ja päevitus ent kestab!
Ja metsa oli peast ja nahast väga raske välja saada. et oledki taas linnas ja sotsiaalne ja kohane või midagi.
Jube, ma ütlen!
(Ok, nahalt seda sääsetõrjet ja päikesekreemi vaheldumisi, mis kihtideni nahale ladustus ja jäi.. vat sellest loobumine vee ja seebi abil oli tõeline õndsus!)

Ehk viie aasta pärast jälle :)

*
*