Raamat, mille haarasin kaas juba septembris, siis haaratuna veidi lugesin ning edasi üliharva ja jupikaupa.
Lõppeks võtsin õhtuti aega muu ajatapu asemel ja lugesin läbi.
Üldse mitte, et raamat igav ja veniv oleks olnud.
Lummas tõlge ja hingus.
Peter Høegi raamat räägib Gröönimaal sündinud teadlsest Smilla Jaspersonist, kes, Kopenhaagenis elades, sõbrunes noore eskimost naabripoisiga.
Ühel päeval kuuleb naine, et poiss on maja katuselt surnuks kukkunud, kuid ei taha uskuda, et tegu oli õnnetusega. Ta nimelt teab, et poiss kartis kõrgust ning poleks läinud katusele mängima. Smilla asubki juhtumi tagamaid uurima ning segab end vandenõusse, pannes oma elu väga suurde ohtu.
Nii ütleb raamatukoi teose tutvustuseks.
Ja nii ta algabki.
Võõrandumine on tunne. Kaasaelav tunne. Gröönimaalt röövitud võõrasse keskkonda surutud.
Taanimaa.
Hingus oli sobiv.
Peategelane on täiega superwoman. Et asi liiga läilaks ei kisuks, saab ta pooltel juhtudel oma geniaalsete plaanide elluviimisel haiget, nii et veri ja sinikad ja nihestused taga. Seda erit raamatu lõpupoole.
On seksi ja jõhkrust.
Need mõlemad ometi eemalvaataja tundega.
Nii, nagu vaatab end Smilla.
Nii, nagu on tema maailm.
Vastanduv maailm sobitab end laevale, mis lausa ulmelisi mõõtmeid ja ambitsioone lahendama läheb. Ja muidugi seotakse kõik otsad lõppeks sõlme.
Mulle meeldis keel.
Eriti keel ja lumetaju.*
*Täiesti tunde tasandil arvamine
*
1 kommentaar:
Mulle väga meeldis see raamat. :)
Postita kommentaar