Metsalood

*

Käsime veidi aega tagasi kurgede lahkumiskoondumist kaemas.

Nägime.

Veisi.

Oli Remo Savisaare näitus Matsalu keskuses, oli läänemaa mõisade pildinäitud Lihula mõisas
(Muud näitused olid pühabaõhtaks juba maha võetud)
Oli silt poes karbi peal.
Riivitud pee.

Ja siis jäi vahele kaunist linnuvaatepäevast, mil olid kured minekul ja kupras põlla peal.
Linnud on... värk.
Pildile ei jää, binokliga ikka aimab.
Ja kulda on nagunii.
See minekuiha ümber.
Koondumine ja korrektuur.

Järgmine vabapäev sai rappa.
Räätsadega.
Laudteest mööda ja õkva ringi mööda vetruvat pinda.
Laenatud kummikud olid abiks.

Seeni ja jõhvikaid oli palju.
Puutumata ala.
Korilane minus nuttis suuri pisaraid, käies räätsalaiuselt toidu peal.

Jõhvikad.

Ja korilased.

Räätsata oleks ehk sisse vajund.
Ja üldse on sel kaunil pinnal teravama jalatsiga rännak kuritegu.

A raba on ilus!

Vaatetornist ka.
Ja sellest eeltoodus punasest vajuvast kohast me jalutasime lihtsalt üle/läbi.
Vesi üle pahkluu.
Mul oli küll hirmus.

Vaatetornist tuleb ka tee kuiva jala jaoks.
Kõrvemaa suursoo.
Lõpetasime Paukjärve ääres.
Tulles isegi mõni telk üleval oli telkimisplatsil.
saabusime otse läbi põlismetsa, mis parajat pugemist tähendas.
Läbi langenud puudetõkete.
Naastes samale platsile telke polnud.
Seeni oli kõikjal!
(Korilane minus valas veel mõne pisara)
(Ja astus  mööda)

Seltskond lõppeks, väsinuna ja räsituna Paukjärve puhkeplatsil Kõrvemaal.
Paar potitäit järvevett purgisuppidega segatuna gaasiagregaadi küljes ja osavate võileiblejate kaastööl tõi tõhusa lõpu rännakule.

Kuhilates võileibu ja paar pada suppi kadus kiiru ja tünuga osalehjate sisemisse ilusse.
Tagasi autode juurde mõne tee kaugusele.

*
Oli väga ilus päev.
Pääle  raba veel külaskäik.
Meeldiv.
Ja lisanditega.
*

Ma olen elus!

*

Astlad ja ogad Ööneelajale

*

Mets vaikis.
See oli üks üsna vagane kogum floorast ja faunast, mille isendid ometi sündisid, sirgusid, paljunesid ja surid.
Vaikides. Hääletult.
Tuul vaibus esimeste taimedeni jõudes. Ükski leht ega kõrs ei sahisenud. Ükski käpp, tiib ega sõrg tekitanud kuuldavat heli, kui hämaruses ringi liikus.
Ükski äsjasündinu ei karjunud siiasattumise pärast, ei nutnud ega hõisanud sirgudes, ei andnud häälekalt teada valust, ihast ega hoiatusest.
Mets oli vaikne, ometi elus.
Loomad kalbed, linnud luised, taimed valkjad.
Hingetu oli see mets.
Kulvar. Jah, just tema oli see, kes koopasse läks ja vaikuse valla päästis.

Rebane luusis ümber onni.
Oks praksatas käpa all. Lehelind oksal nõksatas end valvele, kuid otsest ohtu märkamata pistis pea tiiva alla tagasi.
Kulvari jalge all ei praksatanud miski.
Vaikselt kulges ta rebase ja lehelinnu vahelt läbi.
Kumbki ei märganudki.

Vaikselt igal õhtul läks Kulvar koopasse.

Esimest korda oli see olnud juhus ja uudishimu.
Seda, mis sisemuses nägi, ei sõnanud ta enam kellelegi.

Koobas oli õhkunud kutset, sisenemist.
Kulvar sisenes.
Koopa lõpus, edasi laskmata, lebas Tema.
Vaikselt, hääletult.

Kaua oli Ta olnud siin metsa rüpes, sügavuste keskmes.
Vaikselt ja kaua.
Oodanud tulijat.
Vaikselt ja näljas.
Ta jõudis ära oodata.

Kulvar sisenes kruusa krabisedes koopasse. Edasi minnes kuulis ta kõrvus oma südamelööke ja kergelt lõõtsutavat hingamist. Seinast tuge kobades pudenes sealt äkilise robinaga kiht vana mulda.
Kulvar higistas ärevusest, kui liikus edasi. Sinna, kust tundis tõmmet, mis oli tugevam meelemõistuse hoiatavast häälest.

Kunagine iidne hõim, kelle keskele Ta oli tulnud, oli Teda nimetanud. Enne oma hävingut.
Enne, kui pimedus ja vaikus Temaga lahutamatuks sai.
Enne, kui ta oli neelanud hääle ja valguse.
Ööneelaja.
See Ta oli.
Hämarad legendid ja väljamõeldistega segatud lood kandusid edasi hõimust hõimu.
Palju valet ja ohtralt hirmu.

Kulvar jõudis Ööneelajani. Ta ei näinud, ta ei kuulnud. Muud kui ennast.
Ettesirutatud käsi puudutas midagi sooja ja liikuvat, soe hingeõhk puhus randmele.
Kulvarisse jõudis teadmine. Kõik vanad jutud ühest olendist koondusid üheks suureks ja lämmatavaks arusaamaks.
Ta tahtis karjuda.
"Vait!", mõtles Ööneelaja tema peas.
Sellest sõnast muutus kõik. Kulvar kuulis, kuid teda polnud kuulda.
Kadus ka hirm.
Kadus vist ka hing.
Ööneelaja võttis oma.

Sellest alates käis Kulvar igal õhtul.
Riietega elulõhna kaasa tõi. Sealt väljast.
Ööneelaja neelatas. Tal oli nälg.
Koopauksele lähemale iga päevaga.
Kuni ühel ööl seisid nad kahekesi väljas. Kõrvuti.
Kuulatasid.
Öös sahisesid lehed puudel tuules, häälitsesid linnud ja loomad. Kes magas, kes pidas jahti. Mets oli täis helisid ja elu.
Siis saatis hall koopaelanik üle metsa oma mõtte.
"Vait!"
Ja kõik jäi vaikseks. Kõik jäi hingetuks.
Ööneelaja läks koopasse saaki seedima.

Küla metsa kõrval oli vapustatud.
Hõim kogunes ja pidas aru.
Hirm ja kättemaksuiha olid sama suured.
Esile tikkusid vanad legendid.
Jah, seal oli Ööneelaja. Jah, see sai olla vaid tema tegu. Ja järgmine oleks küla.
Kui nälg taas ringi liikuma Teda sunnib.
Hõim arutles. Hõim tegi otsuse.
Hõim hakkas tegutsema.
Augud. Suured sügavad augud, mille põhja püsti vaiad, mille otsad võimalikult teravaks voolitud. Palju auke ümber metsa. Siis peale oksi ja muud varjavat.
Siis jäi hõim ootele.

*

„... ja nii saigi hukka Hingede Neelaja, Vaigistaja, Pimedusetooja. Ja meie, jah meie hõim oli see, kes needusliku jõu hävitas!“ lõpetas Vana oma jutu.
Noored hõimlased vaatasid teda imetlevalt.
"Ja mis sai metsast? Mis sai loomadest ja Kulvarist?"
"Seal on nüüd põllud. Seal on nüüd karjamaa."
"Ja Ööneelaja ei tule enam kunagi tagasi?"
"Ei," lubas Vana.
Kuid näpud ta selja taga olid risti.

*


Jah, andke mulle vaid pealkiri!
:)


*

Fotojaht. Ruuduline

*
Ja veidi mummu ka.

Teised ruudutajad.

*

Sügis laskus õhust maale

*
Tühjaendasin fotikat.
Pildiliselt.
Mis siis paaril viimasel nädalal.

Eile õhtul oli taevas sulakuld.

Uue Maailma Festival 3.- 4. sept.
Oli turgu ja kohvikuid tänavail ja hoovides, oli muusikat ja tegevusi.
Isegi linnamängul osalesime. Noh, et said kaardi märgitud kohtadega, mille kohta küsimused.
Neljandaks jäime. Napilt :P
(Õnnepalee oli varem Lutheri villa, õppesõiduplatsil on max lubatud kiirus 5 km/h ja Kesk-Ameerika tänav kandis enne nimetust Kuu. Etc)
Hariv :)
Oli kontsert akna taga, kui meie juba sees veinikest libistasime.
Ja oli palju-palju jalgrattaid, lapsi ja koeri.

Kevadine istutustöö annab vilju.
Igasugu erinevaid ja kelme.

Ühel hommikul vägavara seenele sõites tõusis päike.
Silmale kordi kaunim kui pildile jäi.
Jah, seeni saime ka.
Ja metsas on muidu hea.

Ja siis oli päev enne seda.
Mil me cherry.ee voutšeriga Matsalusse läksime, et päevake loodusega veeta.
Infojagaja saatel.
Kokkusaamine Lihula mõisas.
Mille kõrval vanad lossivaremed.

Edasi Suitsu vaatetorni juurde, kuhu masinad jäid.

Sealt Kloostri vaatetorni juurde, kus juba ootasid kanuud.

Ja sealt Kasari jõele.

Paremal oli kõrkjastik.

Vasemal oli kõrkjastik.

Vahel harva nägi linde ja puid ja kõrkjatagust.

Siis jõudsime kohani Mulin Roos

Talu, kus kogutud igasugu vanavara ja sellest asju moodustatud.

Terve vaatetorn oli hoovil.

Kass oli maismapoolsel sissekäigul valvamas.

Veepoolses väravas olid sellised elukad:

Kasari jõgi sai mere poole jõudes üsna igavaks.
Sirged veesihid, kõrge roostik servas.
Vahepeal pidasime pikniku kaldal, kaasasolev teadmamees rääkis lugusid.
Lõpetasime Suitsus.
Kanuud kaldasse ja vaatetorni.
Siis tiir rabateel.
Edasi puisniidule.
Tarkust ikka kogunes teadmamehe suust.

Veel Matsalu looduskeskusesse.
Väike filmikene elust Matsalus ja looduskeskuse ekponaatide ülevaade.
Tegelt täitsa huvitav. Meenutada, uut ja uuesti õppida.

Siis tagasiteel Koluvere juures hull autodehunnik.
Lossis pulmad või?
Aga ei, liiga palju rahvariideid.
Tuluke peas lõi särama - TeateTants ju!

Pidasime masina kinni ja elasime rõõmsalt kaasa mööduvale "Pikale kolonnile".

Väljamaalelaja vaatas ja lausus mõtlikult: "Huvitav, kui seda näeks keegi, kes üritusest info puudub, mida mõtleks? Mis mulje eestlastest jääks?"
Miski tantsiv rahvariides paarike muusikat paiskava suurauto taga keset maanteed.
Mõtlemapanev mõte :)

*